Selleks sõbrad ongi

"See ei ole tõsi ja sa tead seda," lausus Colin, laiutades enda käsi ning surudes need viimaks enda teksade taskutesse. Ta ei viinud enda pilku neiult ära, vaid hoidis enda siniseid silmi kindlalt Helenal. "Sa tõesti meeldisid mulle. Meil... või vähemalt minul oli sinuga väga tore ja mul on palju häid mälestusi, mida meenutada. Lihtsalt... ma ei tea, kuidas ma peaksin seda sulle seletama, aga ühel hommikul ärgates olid mu tunded sinu vastu muutunud. Ma mõtlesin alguses, et see on lihtsalt seotud sellega, et sind Tree Hillis ei olnud enam ja ma lihtsalt igatsesin sind, aga igatahes siis tuli juba keegi teine ja asjad läksid natuke käest ära ja... noh sa tead, mis edasi sai," seletas noormees rahulikul häälel. "Helena, ma tean, et ma tegin sulle haiget ja käitusin valesti, aga mis on tehtud, see on tehtud. Ma ei saa seda enam muuta," sõnas Colin.

Helena kuulas Colini ära ja tal veeres üle põse isegi üks pisar. "Kurat," pomises ta vaikselt pigem endamisi ning pühkis selle ära, hingates seejärel sügavalt. Ei, ta ei hakka nutma. Need sõnad tundusid siirad, aga kas neid tasus ikka uskuda? "Ausalt, ma ei tea, kas uskuda neid sõnu või mitte, aga ma ei taha enam teeselda, nagu ma vihkaks sind selle eest, mida sa tegid. Ma ei suuda sind vihata," rääkis Helena täpselt nii, nagu ta mõtles. Alguses oli ta enda peale isegi natuke pahane, et ei suutnud meest vihata, aga ju polnudki sellised tunded tema jaoks. "Muidugi ma ei tea, kas suudan sulle üldse selle kunagi andestada, aga..." jätkas neidis, kuid jättiski oma lause siis poolikuks ning ohkas. "See on nagu tõsiselt nõme tegelikult, kuidas meil praegu asjad on, nii et...jälle sõbrad?" muutus Helena isegi natuke rõõmsamaks.

Colin vaatas hetkeks ruumis ringi, et näitsik ennast koguda saaks. Ei ole ilus vist jõllitada, kui teine enda pisaraid pühib. "Sa ei pea mind uskuma ja sa ei pea mulle andestama. Ma lihtsalt tahan, et sa teaksid, et ma ei mänginud sinuga niisama või ei kasutanud sind lihtsalt enda lõbuks ära," sõnas noormees, sest hetkel võis isegi mingil määral selline mulje mõnele inimesele jääda. Colin ei ole lihtsalt selline inimene. "Asjad on tõesti nõmedad. Eriti sinu ja Phoebe koha pealt. Ma kuulsin, et sa ei suhtle enam temaga eriti," lausus noormees, "aga kui see sulle sobib, siis sõbrad kõlab hästi." Kuigi vaevalt see tähendab, et nad nüüd lõbusasti koos väljas hakkavad käima nagu sõbrad. Lihtsalt loodetavasi tõmbab see mõned pinged alla.

"Nagu ütled," sõnas Helena, sest ta tõesti ei tahtnud sellest enam rääkida ja õigem oleks vist öelda, et sellest polnudki enam midagi rääkida. Sam ja Helena isa olid muidugi Colini peale tulivihased ja kui keegi neist veel palatisse peaks tulema, saaksid nad kreepsu või noh, asjad võivad väga koledaks siis kiskuda. Aga noh, praegu ei olnud kumbagi neist tulemas, sest Harvey oli operatsioonisaalis ja Sam läks lihtsalt mõneks ajaks koju. "Su etteheited on õigustatud, sest Phoebel polnud sellega mingit pistmist ja noh...sa tead väga hästi, mis mu tegelikud põhjused olid," lausus näitsik. "Aga ma parandan selle asja ka ära," lubas tüdruk. Muidugi ainult siis, kui ta ratastooliga Phoebe palatisse viiakse, ent praegu ei tahetud üldse Helenat enda palatist välja lasta. Ta pidi paranema. "Sõbrad," lausus näitsik kindlalt ning sirutas oma käe, millele Daniela ka ilusa maniküüri oli teinud. Koos väljas käima nad tõesti niipea ei hakka, sest Helena tahab ise veel seda kõike seedida ja pealegi oli tal vaja terveks saada.

"Phoebe teab ilmselt ise ka, milles tegelik põhjus oli, aga ma loodan lihtsalt, et te saate sellest üle, mis meie vahel juhtus," sõnas noormees. Phoebe ja Helena said ju täitsa hästi läbi. Ta käis ju isegi näitsiku sünnipäeval. Mnjah, sellel mille tüüp väga kenasti ära rikkus. Surunud õrnalt näitsiku kätt, noogutas tüüp lühidalt. "Ega ma sind siin pikalt ei sega, sest mul on vaja veel tööle jõuda, aga kuidas sul siis muidu läheb?" uuris Colin jutujätkuks. Natuke imelik oleks sinna lihtsalt vaikides seisma jääda.

"Phoebe on lahe tüdruk ja mul on tõesti kahju, et ma temaga nii nõmedalt käitusin," lausus Helena. Kui tal oleks rohkem liikuda lastud, oleks Helena ehk praegugi juba ratastooli küsinud ja neiu palatisse läinud. "Sina ilmselt käisid ta juures ja ma tahakski teada, kuidas tal üldse on," tundis näitsik huvi. Ta teadis ainult, et Phoebe sai pihta, aga tema seisundist ei teadnud neiu midagi. "Muidu..." alustas Helena, kuid jäi hetkeks ka mõtlema. Kõik küsisid viimasel ajal, kuidas tal läheb ja see oli midagi, millest ta väga rääkida ei tahtnud. "No ühest küljest võiks ma tähistada enda teist sünnipäeva, et sellest kõigest ikkagi eluga välja tulin, samas...ma tunnen, et vajan psühholoogi, sest need unenäod ajavad mu hulluks. Ma ei saa normaalselt magada," rääkis näitsik. Nii et esimesel võimalusel võib härra Harting Helenat enda juurde oodata. "Aga ma pidin hakkama muusikavideot tegema mai keskel, kuid noh, see lükkus natuke edasi, sest ma pean ise kõigepealt paranema. Ja kui veel tänasest rääkida, siis Daniela käis siin ja tõi mulle nii palju igasugust kraami, et mul igav ei hakkaks ja siis ta lihtsalt tuli ja tegi mu päeva ilusaks. Ja siis alustasin uut laulu, millel on olemas pealkiri, üks salm ja kaks rida. Ja noh...hea oli tegelikult see ka, et ma sinuga ära sain leppida," jutustas Helena. Nüüd oli endal ka kergem, et neid pingeid vähemaks sai ja tüdruk tundis nüüd enda sees ise ka justkui mingit rahu. Tegelikult ei mäletanud Helena sedagi, millal ta viimati millestki nii pikalt Colinile jutustas. Poleks seal sünnipäeval läinud nii, nagu ta läks, oleks ta ehk pika jutu oma L.A tegemistest maha rääkinud.

"Tal läheb üldiselt täitsa hästi. Tal ei olnud haav nii tõsine kui sinul ja Steph hoiab tal silma peal," sõnas Colin. Tegelikult läks tema õel täitsa hästi, kui mõelda, mida nad seal koolimajas läbi võisid elada. Seda lihstalt ei ole võimalik ette kujutada. "Jah, ega Phoebe'gi kõike paremini ei maga, aga see pidavat kõigil nii olema," lausus noormees. Ega selle vastu vist muu ei aita, kui unerohi, mis on ka tegelikult riskantne ravim, sest võib tekitada sõltuvust. "Noh, siis läheb sul teiselt poolt täitsa hästi. Ma olen kindel, et sa saad selle muusikavideo kenasti ära tehtud ja laul tuleb imeline nagu alati," oli Colin positiivne.

"Hea seegi," lausus Helena. Sellest ta väga rääkida ei tahtnud, mis seal täpsemalt toimus, sest endalgi ei olnud seda kõike kõige meeldivam meenutada, pealegi unenägudest juba piisas, et kõik jäädavalt meeles oleks. "Ma ei tea, eile mulle anti midagi, mis mu väga sügavalt igatahes magama pani ja siis ei tulnud neid unenägusid ka," rääkis näitsik. Tema ka täpselt ei teadnud, mida ta veel peale valuvaigistite sai, aga mõnikord tekkis küll selline tunne, nagu pilves oleks. Ju siis on mingid unerohud või rahustid veel ka. Colini positiivsuse peale ilmus ka Helena näole midagi väga naeratuse sarnast ning tüdruk naeris isegi kergelt. "Tead, sa kõlad juba nagu fänn," turtsatas Helena. "...ja laul tuleb imeline nagu alati," tsiteeris ta Colini sõnu ja hakkas siis naerma. Olemine hakkas jälle isegi lõbusaks muutuma. "Noh, igatahes ma tegin endale veel kindla plaani hakata hommikuti jooksmas käima ja siis sügisest klaveritunde võtma hakata...ja noh, kui aega jääb, õpin mõne enesekaitsevõtte ka selgeks," rääkis Marie oma plaanidest ka Colinile ning võttis kapilt korvi maasikate ja viinamarjadega, kust ta ühe maasika endale suhu toppis, ulatades seejärel korvikest ka Colini poole. "Maasikat? Viinamarja?" pakkus ta. Ei olnud just viiskas üksi siin niimoodi süüa.

"Teevad teist siin veel sõltlased niimoodi," lausus noormees juba lõbusamalt, kui tundis et õhk kuidagi vabamaks muutus. Tegelikult oli tore niimoodi Helenaga rääkida. Asjad olid küll nüüd teisiti, aga oluline oli näitsik mehele endiselt. "Ma olengi su fänn," väitis Colin kohe. See oli täiesti tõsi. Talle meeldis tüdruku hääl ja ta nägi temas tulevast staari. Temas oli seda, mida üheks muusikuks vaja läheb. "Tead, see haiglas istumine on sulle päris head mõtted pähe pannud," muigas noormees. Loodetavasti ei ole need enesekiatsevõtted kellegi kindla peal kasutamiseks. "Ei, aitäh. Jäta endale ma just tulin kohvikust," raputas tüüp enda pead.

"Noh, mul on eriti hea ju ka, sest mingid tugevamad rohud antakse veel ilmselt koju kaasa ja kästakse mingil teatud ajal päeva jooksul võtta ja kuna mu isa töötab siin...mul oleks diiler olemas, kui ma peaks sõltuvusse sattuma," lausus Helena ise ka natuke lõbusamalt, kuigi tegelikult oli kogu see jutt lihtsalt nali. Harvey lihtsalt ei laseks oma tütrega niimoodi juhtuda. Kuulnud Colini järgmisi sõnu, vidutas tüdruk hetkeks oma silmi. "Kuulsin ma õigesti?" küsis näitsik ning hakkas siis naerma, kuni talle meenus, et ta lubas ju Colinile ka oma autogrammiga plaadi anda, kui see kunagi välja peaks tulema. "Noh, võid õnnelik olla, sest ma alustasin L.A-s juba EP-ga ning kui hästi läheb, tuleb see sügise alguseks ehk väljagi," rääkis neiu. Mõned laulud olid lindistatud, aga sellega oli veel palju tööd teha, mis tähendas seda, et kunagi suve jooksul läheb Helena ilmselt jälle mõneks ajaks L.A-sse. "Ma ei ajaks seda haiglas istumise kaela, sest kõik, mis ma hetkel tahan, on siit välja saada. Pigem on need mõtted tulnud sellest, et ma nagu hindaks elu rohkem pärast seda surmalähedast kogemust. Ma olen õnnelik, et ma sain ikkagi jääda ja seega ma katsun end edaspidi hoida nii, kuis saan. Ma pean tugev olema. Me kõik peame," rääkis näitsik ning pistis suhu mõne viinamarja. Seda ei juhtu ju tihti, et teise võimaluse saab, aga kui Helena juba sai, tahtis ta kõik paremini teha. Pealegi oli tema elul mõte ja selleks oligi muusika, millele tüdruk end alati pühendada oli tahtnud. "Nojah, ise tead," sõnas Helena, kui Colin viinamarjadest keeldus. "Aga ma ei maininud sulle, et lugesin "Lohejooksja" lõpuks läbi," sõnas Marie. Raamat oli endiselt tema käes, kuigi sellegi pani Daniela tollel sünnipäevaõhtul koos kingitusega Helena silma alt ära. Hea ikka, et tüdruk neid asju ei hävitanud ega midagi, kuigi tal oli plaan need tegelikult niikuinii tagasi saata.

Colin turtstas ja hakkas lihtsalt naerma. Vot, millega see haigla tegeleb, toodab noori sõltlasi. Okei, nii hull see asi ka ei ole. "Muidugi kuulsid. Su EP leiab endale kindlasti koha minu teiste plaatite juurde," sõnas noormees, kuigi ega tel väga palju plaate pole, sest enamiku muusikast laeb tüüp lihtsalt iTunesist alla. "See on kena, et sa asjale nii vaatad," arvas Colin. Tegelikult tuleks selline mõtlemine kõigile kasuks Tuleks elu hinnata ja vähem vinguda. "Väga lahe ja kuidas meeldis?" uuris tüüp huviga.

OT: Sorry, kui ma millegagi veits mööda panen, ma ise pole seda raamatut päriselt jõudnud veel lugeda

Vot sealt need narkomaanid tulevadki. Alguses tugevamatoimelised rohud, siis juba mingid muud väiksed kahtlased tabletikesed ja pulbrid, hakkavadki veel diilereid otsima ja veel mida iganes tegema. Mnjah, nii hull see tõesti õnneks ei ole. "See tuletab meelde, et peaks heaga juba autogrammi kirjutamist harjutama hakkama," muigas Helena. Ta lubas ju, et plaadil oleks ka autogramm peal ja see peab ilus välja nägema. "See on tegelikult huvitav, kui inimestel veel selliseid originaalplaate on. See hakkab vaikselt juba harulduseks muutuma," märkis tüdruk. Nüüd ju laetakse muusika alla ja kes neid plaate ikka enam nii väga ostab? Kui vaja, siis ju kõrvetatakse lihtsalt kõik mingile toorikule peale ja ongi olemas. "Tavaliselt inimesed ju ei mõtle sellele, kui nendega midagi juhtuma peaks ja korra, kui nende elu juba ohus on...ja nad pääsevad...ma olen kindel, et ma pole siis ainus, kes niimoodi mõtlema hakkas. Inimelu on nii habras," rääkis Helena. Enamasti suhtuti ikka nii, et mis see või too asi ikka teeb ja mingi hetk on ikka häda käes ja noh, alati leiti mingi põhjus oma elu üle viriseda. "Mõtlema pani kohe päris kõvasti," vastas Marie Colini küsimusele. "See oli nii huvitav, kuidas lugu justkui mõnel Idamaal algas, aga siis läks peategelane Ameerikasse," rääkis tüdruk. "Ma oleks ennast justkui ära tundnud, kui Amiril endal oli ka mingi sarnane unistus nagu minul, ehkki tema tahtis saada kirjanikuks." See oli ka koht, kus Helena end ise selle tegelasega veidi samastada sai. Muidu ka Helenale ikka väga meeldis see raamat ja ta oligi seal päris palju kohti hariliku pliiatsiga alla jooninud ning endalegi kirjutanud. "Ja noh, selle Amiri lugu juba ise pani kõvasti mõtlema ning inspireeris ka, kuigi häbi mulle, et su raamat endiselt minu käes on."

Colin lihtsalt seisis ja kuulas tüdrukut, lubades aeg-ajalt enda suule mõne muige või naerautuse. "Tore, et sulle see meeldis. Seal on palju, mille üle mõelda ja millega samastuda," lausus noormees. Igaüks leiab sealt midagi. "Pole midagi. Hetkel ei ole mul seda nagunii vaja. Kui kunagi uuesti lugeda tahan, küll siis tagasi küsin, kui sa seda selle aja peale mulle juba tagasi pole toonud," sõnas nooruk. Asjaga ei olnud kiiret.

"Jah, ära siis väga ära ehmata, kui sa näed, et mõnel pool on peaaegu et terve leheküljejagu hariliku pliiatsi jooni," muigas Helena. Seal oli lihtsalt nii palju häid mõtteid, mida alla joonida ja endale veel eraldi välja kirjutada. "Või noh, osake sellest võib mõnes mu uuemas laulus ka olla, sest see inspireeris mind lihtsalt nii palju." Need ei tule aga niipea veel välja, sest olemas on sõnad, kuid viis on endiselt puudu. Hea, et vähemalt sellest midagi hullu ei olnud, kui raamat endiselt Helena käes oli. Ta pidi selle nüüd lihtsalt üles otsima, sest Daniela oli sellegi koos kõige muu Colinit meenutavaga kuhugi ära pannud."Aga noh jah, mis enam ikka minust. Kuidas sul endal läinud on?" uuris nüüd Helena, et nende vahele päris vaikust ei tekiks.

"Ei ehmata. Ma olen ise ka selline, kes raamatusse märkmeid teeb. Seega ongi mul huvitav vaadata, mis sulle silma jäi ja rohkem meeldis," sõnas Colin. Saab jälle näha raamatut kellegi teise silmade läbi. Võibolla õpib niimoodi veel teosest midagi uut. Mm...uues laulus. Väga kena. "Mina? Noh, ma tegelen ikka enda stuudioga. Kuskil suve keskel või lõpus peaks ehk valmis saama. Vaikselt panen kokku ka avamispidu. Spring Street Galeriis töötan ka ikka edasi, kuigi ma juba teatasin neile, et võin sügisest ära minna," rääkis Colin pigem enda tööst, sest vaevalt Lucy ja lapse mainimine eriti midagi head kaasa tooks. Nad alles said lepitud.