Selleks sõbrad ongi

Helena viiepäevane koomaseisund ei olnud Danielale sugugi kerge. Lisaks sellele, et kogu juhtum koolis oli tema organismi pahupidi pööranud, teda painasid õudsad unenäod ja ta ehmatas pidevalt iga pisemagi krõbina peale, oli Helena elu juuksekarva otsas rippumas ja neiul ei olnud õrna aimugi, kas ta näeb veel kunagi enda sõbrannat. Dani enda elu just juuksekarva otsas ei rippunud, aga teda hakkasid külastama pidevad oksendamised, nõrkused ja väsimus, mille tõttu võis ta mõnel päeval peaaegu terve päeva magada.

Kui uudised sõbranna paranemisest Danielani jõudsid, oleks ta tahtnud kohe Helena juurde minna, aga pidi hoopis enda tervise eest hoolitsema, sest see mõjutas siiski ka ühe tulevase inimese tervist. Arstid olid natuke mures, kuid Dani suutis viimaks endasse nii palju elu turgutada, et ta ei olnud enam nii väsinud ja õige toitumisega suutis neiu ka oksendamiseid vähendada, mis nüüd millegi pärast ainult õhtuti endast märku andsid. Selle lugesid arstid aga tavalise raseduse juurde kuuluvaks. Seega võttiski tüdruk täna käsile pisikese poes käigu ja pärast seda jalutas ta haiglasse. Saanud registratuurist teada, et hetkel pole Helena juures kedagi ja ta võib neiut külastama minna, noogutas Daniela arstile ning jalutas õige palati juurde.

"Kuidas minu lemmiktüdrukul läheb?" küsis Daniela, kui oli ukse avanud ja enda pea palatisse pistnud, ta naeratas sõbrannale ja astus ruumi. "Vabandust, et ma alles nüüd tulin, aga mul oli vaja enda pisikesega siin kõhus natuke koostööd teha," muigas tüdruk ja jalutas enda parima sõbranna juurde, asetades enda käes oleva paberist kingikoti neiu juurde voodile. Seal oli üks saa-ruttu-terveks-kaart, koti sanga küljes olid mõned värvilised õhupallid, mille peale näitsik musta markeriga mõningaid soove oli kirjutanud, üks muusika ajakiri ja mõistatuste raamat, kus olid olemas nii sudokud, ristsõnad kui ka niisama aju segaseks ajavaid ülesandeid, üks pisike korvike, kus sees olid ilusad punased maasikad ja rohelised viinamarjad, üks pehme pisike padi, mis lihtsalt sõbranna olemise mugavamaks pidi tegema ja üks keha niisutav kreem, mida nad mõlemad fännasid, sest see oli lihtsalt imelise lõhnaga. Ohanud kergelt, võttis ta Helena käest kinni ja kallistas teda. "Mul on hea meel, et sa ikkagi meiega jäid," lausus Daniela, "ma ei tea, mis ma teinud oleksin, kui sa oleksid otsustanud lahkuda." Lasnud sõbrannast lahti, vaatas ta talle veel pikalt otsa, enne kui kiirelt enda pead raputas, justkui viies end uuele lainele. "Näe, ma tõin sulle igasugust...kraami, et sul parem oleks ja kui sa tahad, siis ma võin sulle ka pisikese maniküüri teha ja üldse kõike teha, mis sa tahad. Ma olen sul siin täna nagu väike ori natuke aega," sõnas Dani, üritades sõbrannal pigem olemist paremaks teha, kui talle mingit hingetohtrit mängida.

Outfit

Eile oli Helenaga terve päeva Luke ning peale noormehe lahkumist märkas neidis, et tema kapile oli asetatud üks lillekimp ja kommikarp. Kaarti polnud küll juures, aga Helena miskipärast arvas, et need on Luke ka sinna toonud ning ta polnud saanud noormeest isegi tänada. Ju tänab siis, kui kutt jälle tuleb. Täna hommikul ta Luke'i ei näinud, aga see-eest oli Helena juures käinud vend, kes tõi talle tema laulusõnade kaustikud, mõne pastaka ning karbi pestud ja kooritud porganditega, mida Marie aeg-ajalt närida armastas. Vend oligi pärast koolis juhtunust kuuldes Tree Hilli lennanud ja nüüd lubaski ta jääda kuni Helena paranemiseni, seega ikka päris mõnda aega.

Kuigi lähedased inimesed olid Helena juures, ei möödunud tüdruku öö sugugi nii hästi, sest talle tuli kõik meelde, mis juhtus. Ühe oma sõbrannadest oli neiu ju kaotanud ning teda painasidki õudusunenäod. Praegu oli Helena aga üsna rahulik ning kirjutas kaustikusse uue laulu sõnu, närides samal ajal porgandit. Lehel oli üks salm ja kaks rida järgmisest, kuid eelmise salmi juures olid veel mõned read maha tõmmatud ja teise värviga parandused tehtud. Esmapilgul võis üsna sodiladu tunduda, aga peaasi, et Helena ise aru sai. Ta leidis, et laulude kirjutamine aitab mõtted mujale viia ning oli vennale väga tänulik, et ta need kaustikud haiglasse tõi.

Kuulnud kedagi palatisse sisenemas, tõstis Marie oma kaustikult pilgu ja tema veel kahvatuvõitu huuled kaardusid naeratuseks, kui ta nägi, et siseneja oli Daniela. "Dani..." suutis ta vaid öelda. Tal oli hea meel, et Danielaga vähemalt midagi väga hullu polnud ja sõbranna ikkagi tema juurde tuli. Ta vastas Daniela kallistusele, kuid kohe väändus tema nägu grimassiks, kui kuulihaav valu hakkas tegema, isegi kui ta tahtis sõbrannat kõvasti kallistada. "Mul on nii hea meel, et sa siin oled," lausus Helena siiralt. Kui Daniela ühe paberkoti Helena voodile asetas, pani näitsik kaustiku kapi peale tagasi ning vaatas koti sisemusse. "Nii palju asju...täpselt, nagu ma jääks siia haiglasse elama, kuigi paps ütles, et ma jään siia nii nädalaks veel," muigas Marie. Peale õdede käiski Harvey ise ka üsna tihti oma tütre juures, ilmselgelt haiglas töötamise eelised - pole eraldi külastusaega vaja. Kuulnud Daniela järgmisi sõnu, muutus Helena uuesti tõsiseks, kuid noogutas, hoides justkui kõvemini sõbranna käest kinni. "Kuidas ma oleksingi saanud veel minna?" küsis tütarlaps, huuled uuesti muigeks kaardumas. "Mul on liiga palju asju, mis siin veel tegemist vajavad ja ma ei saanud lihtsalt teid kõiki jätta. Aga vähemalt sain ma kinnitust sellele, et jutud valgusest tunneli lõpust ja elu silme eest läbi jooksmisest vastavad tõele." Nüüd hakkaski Helena juba mõtlema, kui habras inimelu tegelikult on ja tal vedas, et ikkagi elama jäi. Oleks võinud ju õnnetumaltki minna. Aga sellel teemal ei tahtnud Helena ka ise pikemalt peatuda. "Päris ori sa mul küll olema ei pea, aga ole lihtsalt siin," sõnas Helena naeratades ning keeras terve koti sisu oma voodi peale pahupidi, hakates siis vaatama, mis seal kõik on. Seejärel võttis ta kätte muusikaajakirja ja hakkas seda sirvima, kuni leidis midagi, mis talle ikka väga meeldis. "The Scripti poster," läks Helena kohe vaimustusse ning võttis postri ajakirja vahelt välja. Jälle midagi, mida oma toa seinale panna. Kui Daniela aga maniküüri mainis, ilmus Helena silmadessegi jälle see soe pilk, mis sealt pikka aega kadunud oli. "Mulle tuleb sellega ikka meelde meie eepiline tüdrukuteõhtu," lausus näitsik. Talle meeldis sellest mõelda, sest tõesti oli vahva olnud. "Ja mul poleks maniküüri vastu midagi, kui sa muidugi tahad teha."

Danielal oli ilmselt sama hea meel seal olla, sest nüüd sai ta oma silmaga näha, kuidas Helena olukord tegelikult on. Tundus, et füüsiliselt oli asi üsna korras, kui muidugi see kerge grimass kallistuse ajal ära jätta, aga ilmselt oli see vältimatu kallistuse puhul. Sisemises traumast ei osanud Dani palju arvata, kuid ta oli kindel, et enda sõbranna surma nägemine enda silme ees ei ole just meeldiv kogemus, mis kiiresti ära läheks. "Ma olen sul siin ilmselt nii tunnikese. Ei saa sind siiski ära kurnata. Sinu tööks siin on siiski puhkamine," lausus Daniela enda sõbrannale. Pealegi pooldasid õed ka seda, et tehtaks pigem lühemaid külastusi kui pikki. "Jaaa....sellest postrist ei olnud ma seal sees teadlik, aga ju mul läks ikka õnneks," naeris tüdruk kergelt, sest ta tõesti ei olnud seda vaadanud. Ta pigem haaras lihtsalt ühe ajakirja, mis võiks Helenale huvi pakkuda. "Kunagi võime seda korrata," lausus tüdruk, kuigi nüüd peavad nad mõlemad natuke koolis toimunust üle saama, siis jälle kooli minema, mis saab raske olema, seejärel tulevad eksamid ja lõpetamine. Pärast kooli läheb Daniela ilmselt New Yorki ja tuleb tagasi alles siis, kui laps sündima peaks hakkama. Vähemalt selliselt on nad Mattiga kokku leppinud. "Ikka tahan. Ma isegi otsisin mõned rõõmsamad värvid välja. Õues on juba täitsa suve tunda," lausus tüdruk, kellele see väga meeldis.

Füüsiliselt oli tõesti enamvähem, kui paranev kuulihaav ning kerge nõrkus välja arvata, Helena nägi ju ikkagi veel väga kahvatu välja. Emotsionaalne olukord polnud tõesti kiita, sest Annabeli surm jättis oma jälje ning need õudusunenäod ei lasknud magada. Arvatavasti tahab Helena härra Hartingu jutule saada või midagi, et katus päris ära ei sõidaks. "Sa ei kurnagi mind ära," lausus Helena rahulikul häälel. "Aga Sam on praegu Tree Hillis," mainis tüdruk nagu muuseas. Võib-olla näevad nad veel Danielaga, kui vennaraas peaks veel mingi hetk palatisse astuma. No olgu siis tund aega, see ei jää ju ainsaks külastuseks, kui Helena niikuinii nädal aega haiglas peab istuma. Sucks. "Ma tahaks endiselt nende kontserdil ära käia ja siis ma võtaks just sinu kaasa," sõnas Marie. Tegelikult oleks see ka väga hea, kui tüdruk kunagi selle bändiga koos esineda saaks või neid kas või soojendada. See oli ju siiski üks bändidest, mis Helenal ikka väga südames oli. "Mulle meeldiks see," naeratas Helena, kui Daniela pakkus, et nad võiksid seda tüdrukuteõhtut korrata. Praegu on küll vara, sest koolis juhtunu nõuab juba aega, et üle saada ja kas eksamite kõrvaltki aega jääb? Pealegi pidi Helena ise hakkama muusikavideot filmima, aga nüüd lükkus ka see filmimine natuke edasi. "Jaaaah...õues on suvi, aga mina istun veel päris tükk aega siin palatis ja võin ainult und näha sellest, et välja minna," muigas tüdruk ning haaras korvist ühe punase maasika. "Ma juba igatsen nii väga seda aega, kui ma sain minna välja oma kitarriga ja seal muusikat teha. Noh, kitarr muidugi ootab häälestamist ja see saab olema pain in butt, kuna ma pole seda päris tükk aega juba puutunud," rääkis näitsik. Vahepeal ei olnud Helenal lihtsalt tuju muusikat enam teha ja seda just oma murtud südame pärast, mis nüüd juba paranemas oli. Ta ei mõelnud enam nii väga Colinile ja nii oligi ehk parem.

Küll nad tunni aja pärast näevad, kui väsinud Helena on... või kui väsinud Daniela ise on. "Oi, ma ei teagi, kuna ma teda viimati nägin," pidi tüdruk tunnistama. See oli ikka mitu-mitu kuud tagasi. "Väga tore, sest ma kindlasti tuleksin," oli näitsik kindel, sest ta on iga kell valmis minema mõnele kontsertile. Olgu tegemist siis mõne suure kuulsa muusikuga või kohaliku talendiga. "Vähemalt on sul aken ja saad seda kevadsuvist õhku endale palatisse lasta," leidis Daniela kiiresti mõne positiivse poole, "pealegi ongi mõnel päeval nii palav, et parem oleks lihtsalt tuppa jääda." Muidugi ainult siis, kui tuba ise jahe on. "Küll sa varsti jälle välja saad. See aeg läheb siin kindlasti kiiresti," arvas Dani. Nüüd on tal vähemalt natuke tegevust ka siin, kui külalised talle erinevaid asju toovad, millega oleks parem aega viita.

Ilmselt küsib Helena ise veel valuvaigisteid, kuna praegu juba hakkas nende mõju ära kaduma ja haav andis järjest rohkem tundma. Hetkel küll kerge tuikamise näol, aga see tuikaminegi kippus aja möödudes valuks muutuma. "Ta tegi eksameid ja õnneks lubas ta suvel jälle tulla. Siis jääb ilmselt augusti keskpaigani," rääkis Helena. Mitte, et see eksamiperiood vennal läbi oleks, järgmised eksamid on lihtsalt natukene kaugemal. "Eks ma hoian seda meeles, kui mulle mingil imekombel kaks piletit peaks kätte sattuma," lubas tüdruk. Viimati käiski ta L.A-s mõnel väiksemal kontserdil, kuid seal esines ta ka ise. Ühte natuke uuemat ja mitte veel nii tuntud bändi sai ta isegi soojendada. "Jah, see lõhn on päris hea, mis seal õhus on. Nagu natuke kevadet ja natuke isegi suve," lausus näitsik. Tema voodi ei olnud küll päris akna all, aga kui väljas õhk vähegi liikus, muutis see ka muidu umbsevõitu palatis olemise mõnusamaks. "Saan siit välja, olen veel kodus voodis mõnda aega. Siis saad mulle külla tulla ja mina saan kitarri ära häälestada," arvas Helena. Haiglas pole ilmselt mõtet seda kitarri tinistadagi, kuna see võib mõne teise patsiendi rahu häirida. Jääme siin siis ikka laulude kirjutamise juurde, kui asi puudutab muusikat. Helena võttis kätte mõistatuste raamatu, mida ta lehitsema hakkas. "Oh, sudokud...ma miskipärast arvan, et jõuan päris paljud neist ära lahendada, sest nad ei tundu eriti keerulised," lausus näitsik. Talle meeldisid igsugused loogika mõistatused ja ristsõnad ning nooremana lahendas ta neid muidugi rohkem, aga nüüd mitte enam nii väga. Hea oli ikkagi nüüd seegi uuesti kätte võtta, eks näis, kas tuleb ikka sama hästi välja. "Varsti saab vähemalt randa minna," lausus Helena juba suvele mõeldes.

Daniela kuulas enda sõbrannat ja lasi tal rahulikult rääkida. Ongi parem, kui nad hoopis muudest asjdest räägivad ja Helena enda mõtteid mujale saab suunata. "Jätan meelde," lubas tüdruk noogutades väga asjalikult. Kuna ta ei viitsinud lihtsalt seal voodi kõrval seista, siis istus tüdruk vaikselt sõbranna voodiservale. "Loodame, et see mõnus suvine õhk paneb su kiiremini paranema ka," sõnas tüdruk. Selles pole kahtlustki, et ta sõbrannale külla läheb, kui ta koju tuleb. Heal juhul võib isegi tema juurde ööseks jääda, et tal silma peal hoida. "Ma ei osanud väga seda raskusastet valida, aga siis sa ei koormagi enda aju liigselt. Midagi peab ikkagi eksamiteks ka jätma," naeris Daniela. Vähemalt on tüdrukul tegemist. Pealegi oli seal peale sudokude veel ristsõnu ja muud sellist. "Issand ma ei jõua seda ära oodatagi. Saame jälle võrku mängida," meenutas tüdruk vanu aegu.

Jah, milleks vaevata end mõtetega sellest koledast veresaunast, mis seal koolis toimus? Parem, kui seda teemat hetkel üldse ei puutu. Kui Daniela Helena voodi servale istus, korjas tüdruk neid asju rohkem kokkupoole, et sõbrannal ruumi oleks. "No ütleme, et see paneb mu niivõrd kiiresti paranema kuivõrd ma välja kibelen," muigas Helena. Nii hea oleks ju minna kuhugi mõnusasse kohta kitarri, laulusõnade kaustiku ja mõne raamatuga ning samas saaks ka Sissyga pikemaid jalutuskäike teha. Praegu hoolitsesid koera eest küll vend ja vanemad, aga Helena tundis ka temast puudust. "Seda küll. Mu suurim mure ongi praegu see pagana ajaloo eksam. Jäta neid kuupäevi veel meelde...oeh," lausus tüdruk. Noh, tõtt-öelda polnud ta veel õppimagi hakanud, aga aega oli ka. Ta tegeles viimati alles järeltöödeks õppimisega, mis L.A-s viibimise tõttu veel teha tuli. Õnneks suutis ta ajaloo ikkagi vähemalt B peale ära pingutada. "Jah, siis teeme ühe korraliku võrkpallimatši ja pärast võime veel grillida ja lõkke ääres laulda ka," viis Marie oma mõtted suvele. Noh, see plaan võib käiku minna ainult juhul, kui kõigil aega on. "Aga ma mõtlesin, et hakkan hommikuti nüüd jooksmas käima ja sügisest ehk isegi klaveritunde võtma. Õpingi mõne pilli juurde," rääkis Helena. Muidugi ei jäta ta unarusse ka muusikat ja nüüd suvel saabki ta veel enda EP-ga tegeleda. Pealegi valmib suveks ehk isegi esimene muusikavideo, kui hästi läheb.

Selline vastus oli kindlasti midagi, mis Danile sobis ja mida ta kuulda lootis. "Aega on veel nende eksamitega. Need lükati edasi nüüd," sõnas näitsik, olemata kindel, kas need uudised jõudsid Helenani või ei. Terve kooli õppetöö lükati kolm nädalat edasi. Siiski on Daniela selle aasta eksamitulemuste suhtes üsna skeptiline, sest vaevalt siit midagi väga head välja tuleb. "Mmm... ma ei ole veel selle aasta grillihooaega avanudki," lausus näitsik. Peaks selle ära tegema millalgi. Eriti kui väljas juba nii mõnus ilm on. "Plaanid on head ja ma loodan, et sa jõuad teostuseni ka. Ma arvan, et ma olen liiga laisk, et end hommikuti jooksma sundida," muigas Daniela.

Sellest kuulis Helena küll esimest korda, et eksamid edasi lükati. No siis on rohkem aega muude asjadega tegeleda ja saab muusikavideot ehk mai lõpus või juunis tegema hakata, kuigi alguses pidid võtted olema mai keskel. Enne peab muidugi paranema. "Lükati edasi, siis lükati edasi, kuigi ma just tahtsin need võimalikult ruttu kaelast ära saada," lausus Helena. Siis pole hiljem seda närveerimist, kuigi päev enne eksamit ta enam kindlasti ei õpi, vaid katsub lõõgastuda, et vaim valmis oleks. Igatahes ei mõtle Helena nende tulemuste peale, vaid katsub endast parima anda. Läheb siis nagu läheb. "Mina ka mitte, aga kindlasti võiks seda kunagi teha," sõnas näitsik. Võib-olla teeb seda millalgi ka Helena, kui tema tervis juba lubab. Ilmad on ju nii ilusad ning kohe üldse ei taha toas istuda enam. "No vaatame, kuidas minulgi see välja tuleb," muigas näitsik. "Tegelikult Sissyga võiks ma isegi minna, kuna tema tahab niikuinii hommikul kohe välja saada."

"Ma arvan, et sa pole ainuke, aga inimestel on vaja lihtsalt kõigest sellest...toibuda," lausus Daniela üsna ettevaatlikult. Tal ei olnud vaja kuidagi päästikule vajutada, mis Helena nutma ajaks. Ta ei olnud siin siiski selle jaoks. "Kes teab, äkki saame seda koos teha, kui sa haiglast välja saad.... nagu tere-tulemast-koju-pidu või midagi sellist," lausus tüdruk lõbusalt. Ta võib nii kaua oodata küll kui vaja. Helena nimel oleks ta selleks valmis küll. "Noh, kui ma rase ei oleks võiksin ma võibolla isegi heal juhul sinuga koos joosta," muigas Daniela, "täpselt...Sissy kindlasti tuleks ja sunniks sind ka jooksma." Dani napsas sõbranna korvist ühe viinamarja ja sõi selle paari ampsuga ära.

Helena kuulas Danielat ning noogutas kaasa. Tema lihtsalt tahtis end tegevuses hoida, et mõtted mujal oleksid ja see veresaun ei tuletaks ennast nii väga meelde. Kuulnud Daniela mõtet, lõid Helena silmad hetkeks särama. "See oleks nii lahe, mulle meeldib see mõte," oli Marie Daniela ideest vaimustuses. Siis saaks ju tagahoovi minna või midagi, grill oli seal olemas küll ning Helena lihtsalt saaks päevitustoolil olla selle asemel, et voodis lebada. "Sina hoia end. Juba pisikese pärast," naeratas Helena. Muidu oleks tõesti tore koos Danielaga joosta, aga ta ei tohi liigselt pingutada. "Jaaah, motivatsioon missugune," muigas näitsik. "Sissyl on väga väledad jalad, nii et kui ta poleks mul rihma otsas, ma jookseks temaga ilmselt võidu."

"Noh, eks ma vaatan, mida teha annab," lausus tüdruk, andmata otseselt mingit kindlat vastust, kuigi peas hakkasid juba mõned mõtted liikuma. "Eks ma püüan. Mul ei lasta nagunii midagi hullu teha. Matt ja tema ema on ikka väääga hoolitsevad," sõnas Dani kergelt naerdes. Tal ei olnud selle vastu veel midagi, aga eks vaatab, mis mõne kuu pärast saab. "Ma olen kindel, et Sissy on sulle ka parajaks motivatsiooniks. Vaevalt ta sul puhata laseb," naeris tüdruk, olles kindel, et see karvakera on väga väle jooksukaaslane.

Sam oleks kindlasti valmis aitama, kuigi Helenale ta sellest ei räägiks. Talle meeldiks oma õde selle kojutulekupeoga pigem üllatada. "No siis suvel oled meil kohtunik, kui me võrkpalli jälle mängime," muigas Helena. Raseduse tõttu ei saaks Daniela ju ise ka mängida, aga ta saaks punkte kokku küll lugeda. "Sul on vedanud. Mina olen Luke'iga päris palju aega veetnud ja ta on ka väga hoolitsev ikka," rääkis Helena. Muidugi muretses tüüp neiu pärast mõnikord rohkem kui peaks, aga Helena hindas seda, et ka tema oli üks neist, kes tema jaoks alati olemas on olnud. "Ei, tema kindlasti ei lase puhata," muigas Helena. "Või noh, ta ei lase magadagi. Tuleb hommikul vara kohe nägu lakkuma ja kisub tekigi pealt ära." Ei tea, kust see loom küll selle kombe on saanud, aga tänu temale ei maga Helena äratust maha. Helena pistis mõned viinamarjad suhu, kuid tõstis asjad siis voodilt kapile, et natuke ruumi teha. "Sa tahtsid oma suurepärast kunstiannet mu küünte peal rakendada, nii et sul on võimalus," sõnas Helena lõbusalt ning võttis siis enda laulusõnade kaustiku viimase, kuid tühja lehekülje pealt lahti ja sättis selle oma käte alla. Parem määrigu siis kaustik ära kui voodipesu.

"Tundub, et ainult seda ma teha saangi, aga pole hullu. See on ikkagi kindlasti tore," lausus Daniela. Kui ilm just muidugi väga kuum ei ole ja see niisama istumine pigem ebameeldiv pole. "Mnjah. Mul on hea meel, et sa Luke'iga hästi läbi saad," sõnas Daniela, sest tore, kui sõbranna leiab inimese, kes laseb tal Colinit kiiremini unustada, sest nende juttude järgi, mis linnas ringi liiguvad on noormehel juba keegi uus. "Vähemalt ei maga sa siis tervet päeva maha," leidis tüdruk asja positiivse poole. Saanud Helena käest ühe pisikese meeldetuletuse, avas tüdruk enda käekoti ja tõstis sealt välja ühe väiksema meigikotikese, kust paar küünelakki ja kleepse välja tõstis. "Mida sa soovid endale siis?" uuris näitsik.