Selleks sõbrad ongi

"Sa näed vähemalt kohe ära, kes ebaausaid võtteid kasutab või kellegi palli ära napsab," muigas Helena. Vastase võitmiseks ollakse ju kõigeks valmis, kui mängus väga hoogu minnakse. "Ta on väga armas ja ma ei mõtlegi enam Colinile nii väga," rääkis Helena, huuled kaardumas soojaks naeratuseks. See muidugi ei tähendanud, et neiu veel uueks suhteks valmis oleks. Või noh, ta polnud ise selles nii kindel. Vallaline oli ka tore olla ja vaba aega oli justkui rohkem. "Ega jah," turtsatas Helena. "Terve päeva maha magamine oleks justkui ühe päeva raiskamine oma elust." Või noh, ikkagi üsna mõttetu, aga tavaliselt nii kaua Helena ei maganudki ja ta kahtles, kas ta nüüdki enam magada saab. Võib-olla ainult rohtude abiga, mis ta nii sügavalt magama panevad, et neid painavaid unenägusid ei tuleks. Kui Daniela küünelakid ja kleepsud välja otsis, mõtles Helena natuke, kuid siis juba jõudis otsusele. "See helesinine ja õrnroheline," tegi näitsik oma valiku. "Ja peale näiteks liblikad."

"Jah, kuri kohtunik Daniela," muigas tüdruk lõbusalt. Ilmselt on siiski tegemist tavalise sõprade vahelise mänguga, kus sobi tegemine pigem nali on, kui miski, mille pärast tülli minnakse. "See on hea," arvas Dani. Tal olid mõned küsimused veel huulil selle noormehe kohta, kuid ta otsustas, et eu hakka neid praegu käiku laskma. Kunagi hiljem ehk. "Tõsi, aga vahel on lihtsalt niii mõnus voodis lebotada ja terve päeva pidžaamas vedeleda," lausus tüdruk ja sättis end paremini voodile, asetads enda koti näitsiku öökapile. "Nagu soovid," noogutas Sandee ning võttis sõbranna valitud värvid välja. Ta alustas rohelisega.

"Kuri, aga õiglane," naeris Helena kergelt. Kui juba sobi tegemiseks läheb, siis võib mõnikord terve mäng käest ära minna ja lihtsalt üheks heaks naljaks muutuda, aga peaasi ongi ju see, et kõigil lõbus oleks. See oli tõesti hea, et Helena enam Colini pärast nii väga ei kannatanud, sest lihtsalt ei mõelnud sellele tüübile nii palju. Tal oli muid asju, mille pärast muretseda ja hea oli end ka vahel täiesti vabaks lasta. "Ooojaaa," tulid näitsikule Daniela sõnad tuttavad ette. "Eriti veel nädalavahetustel, kui mõnikord ei viitsigi kuhugi minna ja siis tatsad terve päeva pidžaamas ringi ega kammi isegi juukseid ära." Mõnus oli tõesti vahepeal laisk olla ja pärast pikka ning väsitavat nädalat tuli Helenalgi ette neid päevi, kus ta jätabki pidžaama terveks päevaks selga ning juuksed kammimata, ehkki pikki juukseid on pärast veel võimatum siis kammida, sest need lähevad ikka väga sõlme. Samas ei kavatsenud tüdruk neid maha ka lõigata, sest tal oleks lihtsalt kahju neist. Niigi suur vaev oli neid nii pikaks kasvatada. "Ma nägin kunagi kuskil netis veel väga kihvte õpetusi," tuli Helenale meelde, kui Dani tema küüntega hakkas tegelema. "Seal oli tehtud nii, et küüntele olid justkui arbuusilõigud tehtud." See oli ka päris mõnus ja suvine, ent piisavalt omapärane. Kunagi võiks isegi proovida.

Daniela turtsatas ja hakkas naerma. Noh, ta oskab mõlemat olla kui vaja peaks minema. "Täääpseelt," läks tüdruk sõbranna jutuga ilusti kaasa. Praegu on tüdruku seda üsna tihti teinud, sest kooli ei ole ja mingeid kindlaid tegevusi ka ei ole, mis tähendab, et lebotamine on väga in. Eriti veel kuna ta peabki tegelikult puhkama. "Ma olen ka neid näinud. Ma ei tule kunagi ise ühegi sellise ägeda disaini peale. Küünte koha pealt mul fantaasiat ei ole," muigas Dani, lakkides samal ajal rahulikult sõbranna küüsi. Mõnus laki hais oli üleval, aga loodetavasti see ei sega kedagi.

"Ära siis minuga vähemalt väga kuri ole, kui sa näed. et ma sohki teen," naeris Helena. Ta oli küll võrkpallitrennis käinud ja oskas tõesti hästi mängida, aga vahepeal nalja pärast rikkus temagi reegleid. "Oh seda kammimise vaeva ainult pärast, kui lõpuks ikka vaja kuhugi minna on," muigas Helena. Siis ta tõesti kahetses, et nii laisaks endal minna lasi. Praegu olid aga tüdruku pikad juuksed külje peal madalas hobusesabas, seega polnud vaja muretseda, et kammile allumatud pusad sisse tuleks. "Aga sa teed jällegi oma nägemuse järgi ja tulemus on ikkagi ilus," lausus Helena. Ta ise ka ei tuleks selliste mõtete peale, aga hea oleks kunagi järgi proovida küll.

"Küll me seda vaatame veel," naeris Daniela. Ta pidi siiski aus olema ju. Kuigi enda parima sõbranna puhul võib ehk silma kinni pigistada. Miks mitte? "See on... natuke ebameeldiv, aga ma arvan, et see kõik on seda väärt," kehitas türuk enda õlgu ning lakkis siis rahulikul küüsi edasi, mis juba täitsa mõnusa kevadise ilme saanud olid. "Mnjah, aga võibolla mitte nii originaalne," muigas Sandee. Rohelisega hakkas ta lõppu jõudma, aga nüüd oli vaja mõelda, mida ta sinisega teeb... või jätab selle välja ja paneb kohe kleepsud peale? Hmm.

Daniela sõnade peale hakkas Helena ka naerma. Ta meenutas väga palju juba seda Helenat, keda kõik tundsid - alati nii lõbus ja rõõmsameelne, ei muretsenud kunagi mitte millegi pärast või kui muretseski, ei näidanud seda välja. "Ma loodan," muigas näitsik. "Kui ma oskaks, võiksin sulle ka midagi punuda. Aga...jap, kalasaba vähemalt oskan teha," tuli Helenale mõte. Danielal olid ju ka ilusad pikad juuksed. "Samas ma suvel proovin seda järgi teha, kuna see maniküür oli ise nii mõnusalt suvine," arvas Helena. Näis, kuidas see muidugi välja tuleb. "Päris ägedaid õpetusi leiab sealt netist mõnikord."

Jõudnud rohelise lakiga lõpuni, pani tüdruk pudelikese eemale. "Kas ma panen üldse sinist juurde või panen kohe kleepsud peale?" uuris Daniela. Ja kui ta paneb sinist, siis kuidas ja kuhu. "Minul poleks selle vastu midagi, kui sa midagi punuksid, aga ainult siis, kui see sind ennast ei kurna," lausus tüdruk kindlameelselt. Tema on siiski täna see, kes tüdrukus soove täidab. "Netist leiab lihtsalt kõike... juba YouTube on huvitavaid õpetusi täis," sõnas Dani.

"Kui sa oskad, siis sa võid sinisega teha umbes nii, nagu mina sul kunagi tegin," arvas Helena. "Et ta nagu sulanduks kokku või midagi. Ja siis liblikad sinna, kus see sulandumiskoht on." Helena tegi küll teiste värvidega ja kasutas šabloone, et peale midagi teha, aga ta ise jäi ka siis oma tööga rahule. "Sellest pole midagi, see nii raske ka pole, et ma pärast ütleks, et davai, ma tahan nüüd natuke magada," lausus Helena. Saab kõigest sõrmed tööle panna ja ennegi tegeles tüdruk hoolega uue laulu kirjutamisega, mille pealkiri talle just pähe tuli. "Aga ma sain oma uuele laulule just pealkirja," teatas Helena. Inspiratsioon juhtub mõnikord ikka täitsa ootamatult tulema. "Ma sain YouTube'ist ühe hea nipi, kuidas sirgendajaga lokke teha ja need lokid jäävad niii ilusad," tuli Marie'le meelde. Kui ta haiglast välja saab, siis teeb ilmselt jälle endale need lokid.

"Okei, eks ma üritan," muigas Daniela, lootes et ta nüüd midagi segamini ei aja. Ta võttis sinise potsiku endale kätte ja hakkas sellega vaikselt neiu küüsi täiustama. Dani kuulas samal ajal Helenat ning turtsatas kergelt. Ega ta ei imestaks, kui sõbranna tahaks pärast seda magada. "Super," sõnas näitsik, kui Helena teatas, et sai enda laulule pealkirja. "Ma olen ka neid videosid vaadanud, aga mu juuksed on niigi lokkis või laines, kuidas keegi ütleb. Seega ma kasutan sirgendajat ikka sirgendamiseks," lausus Daniela.

"Kindlasti saad sa hakkama," lausus Helena julgustavalt. Loodetavasti on Danielal ikka küünelakieemaldaja ka kaasas, kui ikka peaks midagi sassi minema. Praegu Helena end igatahes väsinuna ei tundnud ja magada võib ka pärast. Vähemalt nii kaua, kui need unenäod jälle tüdrukut kimbutama ei tule. "Ma jõudsin hommikul alustada ja valmis on ainult üks salm ja paar rida teisest. Nii palju sodimist on seal, sest vahepeal viskas juhtme ikka täitsa kokku," rääkis neiu. See laul rääkiski Helena viimastest läbielamistest, aga tulistamise jättis neiu ikkagi välja, ehkki tal oli mõte ka nende ohvrite mälestuseks midagi kirjutada. Praegu ei olnud Helena aga selleks valmis. "Lained on nunnud, aga sulle sobivad sirged juuksed ka. Sa oledki alati nunnu mul olnud," sõnas Helena ja hakkas siis naerma.

"Ma hindan su siirast usku minusse," lausus Daniela häälel nagu hakkaks ta pihta väga tõsise missiooniga. Küünelakieemeldaja oli tal tõesti kaasa ja isegi vatid oli ta kaasa võtnud. Seeda kui ikka väga untsu läheb, siis saab ikka maha ka võtta. "Siis ongi sul vaja sellist mõnusat lebo ja kui ma ära lähen, siis saad jälle proovida. Mõnikord on vaja lihtsalt lasta lauludel natuke seedida," arvas tüdruk. Ega tema ka ühe päevaga tervet laulu ei kirjuta. Okei ühe korra kirjutas, aga siis oli tal hea muusa kah olemas. "Ma tänan," lausus tüdruk väga diivalikul häälel, hakates naerma, "ma olengi imeline." Ilmselgelt ei mõelnud ta nagu oleks mingi iluduskuninganna, aga midagi oli talle ikka antud.

"Anytime," turtsatas Helena ja hakkas siis naerma. Nii hea, et Daniela ikka seal oli, suutis Helena tuju ikka kõvasti üleval küll hoida. "Eks ma midagi võin ju üritada jah," arvas Helena. Nüüd jõuab mõtteid koguda, kui ta juba isegi pealkirja sai. "Sa tõid mulle midagi normaalset vähemalt süüa ka, see haiglatoit ongi nõme," muigas näitsik. Saabki porgandeid, maasikaid ja viinamarju veel juurde näksida, kuigi oma haiglatoidu sõi ka Helena ikka ilusti ära, pealegi oli kapi peal veel üks avamata kommikarp. "Seda teame me kõik, et oled," naeris Helena, kui Daniela korraks justkui diivaks muutus. Korraks heitis tüdruk ka pilgu oma küüntele, mis mõnusalt kevadised välja nägid. "Mulle nii meeldib selline maniküür lisaks sellele murenevale lakile, mida ma niigi kogu aeg juba kasutanud olen," kommenteeris Helena. Hea vaheldus ju.

Daniela silmitses enda kätetööd ning noogutas üsna rahulolevalt. Nägi täitsa hea välja. Muidugi võibolla mitte nii hea, kui kuskil stuudios tehtud, aga siiski täitsa kena. "Seda olen ma kuulnud jah," lausus tüdruk, jätkates eneda tööga, silmad sõbranna küüntele naelutatud. "Ma tegin ainult nalja," raputas Daniela enda pead, kuultes sõbranna juttu küünelakkide kohta. Dani pole üldse viimasel ajal eriti küüni lakkinud. See on hetkel liiga kõrvaliseks vajunud. Muidu talle ikka meeldis nendega vaeva näha.

Helena vaatas, kuidas Daniela tema küüntele justkui uue ilme annab ning tema kahvatuvõitu nägu kaunistas pisike naeratus. "Tegelikult ma imestan, kas sõduritele antakse vähemalt midagi paremat," jäi Helena kõva häälega mõtlema. Tema tuttavate seas polnud veel neiu enda teada kedagi, kes sõjaväes oleks ja seega ei saanud ta neilt selle toidu kohta ka küsida. Filmidest on ta igatahes näinud, et pigem isegi hullem, aga kes teab, kas see päriselt nii oli. "Ma tean, aga ma läksin lihtsalt kaasa," muigas Helena. "Peaks sellised küüned esinemiseks ka tegema, kui ma saan kunagi jälle kuskil esineda," lausus näitsik Daniela kätetööd imetledes.