Panic Outside

Simoni pärast ei pea Jacklyn muretsema, aga selle tüdruku pärast muretseb ta ilmselt ikka, kuigi tal ei ole õrna aimugi, kellets jutt käib. Ta muretseb ilmselt iga inimese pärast, kes selles koolis kanntada sai nii vaimselt kui ka füüsiliselt. "Okei, ära ainult ära kao," sõmas Jacklyn ja tõstis enda tütre mehe sülest maha, kükitades ise madalamale, et temast kinni hoida. Vaene väike. Loodetavasti ei jäta see sündmus tema ellu väga suurt jälge. Oleneb ilmselt, kui palju ta sellest olukorrast üldse aru sai. Naine jälgis mehe kaduvat selga ning koondas siis tähelepanu Charleenile.

Kui neil võimlast välja minna lubati, järgnes William teistele korvpalluritele, vaadates ringi, kas ehk näeb ta kedagi, kes kannaks nime Annie või Stacia. Mitte kedagi, täpselt samasugune närviline õhkkond nagu võimlas. Häirekell üürgas ikka veel ning vaikis alles mõne aja pärast, mil õpilasi välja tooma hakati. Kumbagi neidu ta ei näinud... ei, oot, Stacia oli ju seal, kanderaamil, ja toimetati kiirelt kiirabiautosse... Aga Annie? Väljatoodavate seas, kes jalul püsisid, ta tüdrukut ei näinud. Lucase vend ilmus kohale, Xavier lahkus peagi kaaslasega, ning Will jälgis, kuidas üks või teine tiimikaaslane peagi ära läks. Ta oli Anniet otsides juhtunud kuulma, kuidas üks meedikutest karjale vanematele ja siblingutele oli öelnud, et lapsi täna öösel üksi ei jäetaks, ning leidis end mõtlemast, et tema ainsaks kaaslaseks oli Cissy, kes küll kahjuks väga suurt tuge ei paku, olgugi nunnu ja pehme. Ja siis kuulis ta kedagi enda nime hõikamas, pöördudes hääleallika suunas. Matemaatikaõpetaja. Kui mees talle käeketi ulatas, öeldes edasi ka Annie teate, liikusid Willi segadust väljendavad silmad ehtele ja õpetajale tagasi. "Kas ta sai viga?" küsis noormees kohe, hakkamata vanale heale "on temaga kõik korras?" aega raiskama. Ilmselgelt sai tüdruk viga, kui tema teade kõlas nagu surmamineja oma.

Simon ohkas vaikselt, raputades õrnalt pead. Talle ei jõudnud ikka veel eriti kohale, mis just juhtunud oli. Enda sinakad silmad uuesti poisile kinnitanud, tõmbas Flack kergelt läbi juuste. "Tema olukord pole just väga kiita. Annie oli esimene, kes pihta sai ning seega kõige kauem lihtsalt oli maas," ei oskanud mees enda lauselõppu teisiti sõnastada, sest tüdruk oligi lihtsalt maas vedelenud, pruunid silmad õpetajat jälginud ning suu harva paari sõna vorpinud. Ilmselt on tüdruk nüüdseks juba haiglas ja kohe opilauale minemas. "Ma loodan, et tal läheb õnneks," lausus Simon veel viivuks, poetades käeketi Williami sõrmede vahele ning kõndides tagasi Jacklyni ja Charleene juurde. Võtnud plikatirtsu endale uuesti sülle, asetas mees teise käe ümber naise piha ning juhtis nad sellest kaosest eemale. Simon ei elanud siit küll kaugel, kuid sellegi poolest pakkus üks politseiauto neile küüti.

Nii et selle surmamineja osas polnud ta väga mööda pannud, otsustades mehe hääletooni, sõnade ja ilme järgi. Kui õpetaja sööklas juhtunut kirjeldas, hakkas William paraku seal toimunut oma mitte nii väga elava kujutlusvõimega ette kujutama ja see, milleni ta jõudis, näinud piisavalt filme, mis pildi kokku paneksid, polnud just lohutav. "Mina ka," poetas noormees õpetaja sõnade peale, enne kui see ta taas üksi jättis, ning pigistas käeketti hoidva käe rusikasse. Õnnekombel oli ta võtmed kaasa taibanud võtta, mõeldes enne koosolekule tulekut, et võib kapist midagi vajada, kapivõti aga oli kõigi teiste võtmete juures... Nüüd saab ta vähemalt koduuksest sisse ja ei pea teise korruse aknast sisse ronima või midagi, olid ajad. Nii palju siis sellest, et ta üksi ei peaks olema. Rohkem polnud siin väga kedagi, kellele end pähe määrida, sest mingi Friendster ta polnud, niisiis pöördus Will ja lahkus kooli territooriumilt. Eks näis, mis õhtul saab, ehk on see sõbralik naabrimees kodus.

OT: mina läksin.