Panic Outside

See oli vist esimene kord üle pika aja, kui Jocelyn oma õde kallistab. Samas oli olukord väga pingeline ja traumeeriv. Ükskõik mis toimus, aga praegu vajas Jocelyn Rae'd rohkem kui ei kunagi varem. Ema oli ju Californias. "Jah, ma tahan ära," nuuksus Jocelyn, kuid pistis ikkagi lõpuks röökima. Niimoodi röökides lasi ta Raelynil end autoni tarida ja siis tõmbas veel ukse pauguga kinni, lastes autos terve tee samamoodi edasi, kuni tüdrukud lõpuks koju jõudsid.

OT: @rae, we're out

Ta tahtis koju. Ta tahtis kohutavalt koju oma vanemate ja superajuga venna juurde, aga tema perekond oli ookeani taga ega saanud teda toetada, mistõttu pidi Yvonne leppima Carmeliga, kes talle raamatukogus väga suureks toeks oli olnud, kuigi klassiõde seda ehk ise ei aimanud. Selle aja jooksul, mil nad pingeliselt ootasid, millal kõik lõppeb, mõtles neiu kõigile nendele inimestele, kellega ta oleks võinud sõbraks saada, ja Stefanile ja sellele, kas ta kutti enam näeb, ja Danielale ja tema lapsele, ja oma sõpradele Poolas, kuidas nemad reageeriksid, kui kuuleksid, et ta... Aga nii see siiski ei läinud, sest kaks üheaegset lasku kuulutasid kriisi lõppenuks ning häire pandi kinni, kui politseinikud ja meedikud ruumidesse tungisid, tulles ka raamatukokku. Nad polnud viga saanud, aga riiulite vahel oli küll neid, kellele tulistaja oli kuuli kerre kihutanud, ning need kanti ruumist välja. Kui ta koos Carmeliga ja politseinike saatel raamatukogust väljus ning esimest laipa nägi, pigistas neiu klassiõe kätt, sundides end jalgade ette vaatama... Õue jõudmine oli meeletu kergendus, kuigi seda kergendust ei leevendanud teised vigastatud õpilased ja koolitöötajad, keda kiirabiautodesse laoti, et nad haiglasse viia. Ta läheb koju. Ta ei jää siia aastat lõpetama. Ta ei suudaks siia majja enam hetkekski jalga tõsta ja jumal tänatud, et ta seda tegema ei peagi. Vaesekesed, kes peavad...

May 1, 2013 23:36:45 GMT 2 @kulp said:

Nii lähedasena nagu praegu pole Rebekah end Nathanieliga juba ammu tundnud. Praegune oli muidugi üks sellistest olukordadest ka, kui inimesed lihtsalt hakkasid kokku hoidma. Tundnud Nate'i käsi enda ümber, toetas Rebekah oma pea kergelt noormehe õlale. Tüübi küsimust kuuldes ta aga nägi, kuidas veel mõned õpilased majast välja tulid, üks neist hüsteeriliselt nutma puhkes ja meedikud sisse läksid, tuues kanderaamidel välja haavatud, kellest kaks tundis Rebekah ka ära. "Ma tahaks haiglasse minna," vastas neidis lõpuks Nathanielile. "Need on mu sõbrad ja ma pean ikka veenduma, et ka nendega saab kõik korda."

Nathaniel jälgis, kui politsseinikud majja sisenesid ning noormees lootis, et eluga pääsesid võimalikult paljud. Nate vaatas kannatanuid ja hukkunuid ning keeras pea kõrvale. Halb hakkas sellist veresauna vaadates. Noormees kuulis Bekah't ja noogutas. "Ma tulen siis sinuga kaasa," lausus Nathaniel. Ta ei tahtnud neidist kohe üldse oma silma alt ära lasta. Alles nüüd oli talle jõudnud kohale, kui habras üks inimelu on ning kui kergelt võib enda armastatust ilma jääda. "Lähme mu autoga," lisas Nathaniel veel seejärel kui seadis sammud vaevumärgatava lonkamisega auto poole. Noormees arvas, et auto juhtimisega peaks ta hakkama küll saama, olgugi et ta oli sellise keerulise situatsiooni läbinud. Lasknud Bekah'l ilusti autosse istuda, käivitas noormees auto ning hinganud sügavalt sisse ja välja, alustas Nathaniel sõitu haigla poole.

Lizzie sai noormehest aru ja jäi Xavieri kõrvale. Meest üksinda ta küll ei tahtnud veel jätta. Kui Elizabeth nägi noormehe venda ja vanemaid lähenemas, lasi neidis Xavierist lahti ning jäi lihtsalt noormehe kõrvale seisma. Ta teadis, et ta polnud Xavieri perekonna lemmikinimene just, seega nende silme all mehega ninnunännutamine polnud just kõige targem idee. Elizabeth hingas sügavalt sisse ja jälgis seejärel politsei poolt korraldatud päästeoperatsiooni. Nii palju vigastatuid.. Lizzie viis küsiva pilgu Xavierile, küsides mehelt justkui hääletult, et mis edasi. Kas viimane tahab nüüd haiglasse või koju minna või Elizabethi juurde tulla?

Rebekah jäi muidugi suuremast möllust ilma, aga seda parem talle endale ja veel sündimata lapsele. Ta poleks ettegi kujutanud, mis oleks siis saanud, kui ta oleks koolis olnud. Heal juhul võib-olla tõesti võis ehmatusega pääseda ja kõige hullemal...ei, Rebekah ei tahtnud sellest mõeldagi. "Olgu," sõnas näitsik Nate'ile, kes end kaasa pakkus ning järgnes temaga autoni, kui lõpuks haigla poole sõitma hakati.

OT: Nathaniel Snow, I think we're out

Trey oli kodus enda kirjutuslaua taga, kui temani jõudis uudis, et koolimajas on tulistamine. Ta väljus majast, haarates enne lahkumist vaid enda autovõtmed ning surudes jalanõud jalga. Täitsa keskkoolini ta autoga minna ei saanud, kuid need viimased meetrid läksid mehel väga kiiresti ka jalutades. Rahvast oli palju ja parklas liikumine oli tõesti raske. Veel raskem oli sealt kedagi üles leida. Tal kulus tükk aega, enne kui ta enda venda silmas, kes üsna esireas kooli poole vaatas. Trey oli täitsa kindel, et kui need politseinikud seal lindi juures ei seisaks, oleks tüüp juba ammu hoones. "Sa oled korras? Carriest pole midagi kuulnud?" küsis mees, jäädes enda venda juurde seisma ning asetades enda käe tema õlale. Ta nägi, et Seth oli kergelt öeldes närvis ja seega ei hakanud ta teda kallistama. Poiss teadis ilmselt isegi, et Treyl oli hea meel, et ta terve oli.

Carrie väljus koolimajast koos õpilastega, kes tema kabinetis olid olnud. Ta andis nende kõigi nimed Nathanile ning läks siis koos Hunteriga kiirabimeediku juurde, kes kohapealset abi osutas. Carrie oli haava puhastanud ja selle kinni sidunud, aga kuul oli endiselt sees, sest ta ei riskinud seda välja võtta. Pealegi ilma tuimestuseta on see lihtsalt tapvalt valus. Ta jättis poisi meedikute juurde ning uuris, kas ta saab ka kuskil abiks olla, sest põhiasju ta siiski oskab. Carrie saadeti teise kiirabi auto juurde, mis samuti kohapealset abi osutas. Jäänud sinna seisma, otsis ta välja enda mobiili ja saatis Sethile sõnumi, lastes samal ajal silmadel ringi liikuda. Kus see poiss nüüd oli? Nathanilt sai ta teada, et Seth on ilusti terve ja see rahustas teda juba piisavalt, aga oma silm on siiski kuningas. Libistanud mobiili tagasi taskusse, hakkas ta ühe õpilasega tegelema, kes natuke lappimist vajas.

Jill istus koos noorematega Tutor Centeris, kus nad kõik üksteisele aina lähemale nihkusid, olles seal peaaegu puntras koos. Kui väiksemad lasid enda pisaratel voolata, siis tüdruk üritas enesekindel olla, kuigi ta kartis täpselt sama palju nagu teised. See on see, et kui hirmu tuntakse, siis ei ole vanus enam midagi. See on kõigile sama hull. Üksteise järel kostuvad lasud panid nad kõik võpatama ja palvetama, et keegi surma ei saanud. Üldse lootsid nad, et see kõik on uni ja varsti ärkavad nad kõik üles ja see on möödas, aga seda võisid nad ainult loota ja endale sisendada, et ennast natukenegi julgemalt tunda, sest tõisasi oli, et koolis jooksis ringi inimene, kellel oli relv ja ta kasutas seda enda kaasõpilaste vastu. Michelle ei tajunud peagi enam aega. See justkui kaotas eksisteerimise. Tema aeg käis hoopis nende laskude järgi. Iga kord lootis ta, et see on viimane ja kõik saab otsa, aga ei... Neid muudkui tuli ja tuli. Millal see õudus läbi saab? Millal nad kõik koju saavad? Jill tundis, kuidas ta värisema hakkas ja selleks et nutmist ära hoida, hakkas ta enda silmi pilgutama.

Kui lõpuks vaikus saabus ei pannud Serah seda tähelegi. Liiga vaikseks jäi kõik. Liiga vaikseks. Ja siis käis kõva koputus uksele, mis nad kõik hüppama pani. Mitte keegi neist ei liigutanud, enne kui nad aru said, et tegemist on politsenikuga. Jill ajas ennast püsti ning jalutas värisevate jalgadega ukse juurde, mille eest ta kapi ära lükkas ja siis ukse lahti tegi. Talle vaatas otsa politseinik, kes nad ruumist välja juhatas. Michelle lasi nooremad enda ees välja ning jalutas siis nendega koos välja. Nad suunati enda nimesid ütlema ja pärast seda vajusid nad laiali. Alles mõni hetk tagasi olid nad surmahirmus kokku hoidnud, aga nüüd olid nad kõik iseenda eest väljas, otsides enda vanemaid ja sõpru. Michelle vaatas raskel ja kurbust täis pilgul parklas ringi, lastes inimestel ennast siia-sinna tõugata. Tema süda hüppas, kui ta enda vanemaid nägi. Sekunditki kauem ootamata jooksis ta nende juurde ja kallistas neid tugevalt, teatades neile kui väga ta neid armastab. Alles nüüd lasi ta ennas vabaks, hakates nutma. Nüüd oli ta turvalises kohas. Tema vanemad olid siin ja see oli kõige olulisem. Ta ei saanudki midagi rohkemat antud hetkel tahta, kuigi valu ja kurbus teiste pärast lihtsalt näris ja tappis teda seesmiselt. Siin oli justkui liiga palju halba tema jaoks. Ta ei suutnud seda endale sisse võtta ja teatavaks teha. Selliseid asju ei saa juhtuda. Ei saa lihtsalt. Mitte siin. Mitte Tree Hillis. See on ju kodu.

Hunter jalutas koos teistega välja ning vaatas, kuidas kõik enda perekonna juurde jooksid ja neid kaelustasid. Ta tundis pisut mõru tunnet eda kurgus, kui ta mõtles sellele, et tema isa tegeleb ilmselt kuskil selle õnnetuse meediapoole üle. Ema on ilmselt kas tööl või Rosiega kodus. Millie on kuskil Rathbone'iga. Chad on Annaga. Matt ilmselt Danielaga. Lucas ja Logan? Well, poiss ei imestaks väga, kui nad isegi ei teaks seda, kas Hunter tuli hommikul kooli või ei. Raputanud nende mõtete peale enda pead, jalutas ta koos arstiga kiirabiauto juurde, kus meedikud Carriega juttu ajasid. Hunter väitis neile kindlalt, et tal ei ole vaja haiglasse minna ja ta saab ise ka sinna mindud, aga meedikud ei tahtnud seda kuulda ja saatsid ta kohta, kus kiirabiautodele haavatuid peale pandi. Poiss jäi sinna seisma, et uue auto peale ronida, mis tulema peaks. Kui aus olla, siis ta ei tajunudki väga valu enda õlas. Valus oli siis, kui ta enda õlga pisutki tõstis või liigutas. Kuna tal ei olnud enda arvates väga kiire, siis istus ta kõnniteeservale maha ning lasi autodel enda nina eest minema sõita. Ega keegi talle väge tähelepanu ei pööranud, sest kõigil olid käed-jalad tegevust täis.

Pärast seda wild-ass peokest, mille nad Andrew'i papsi kodus maha olid pidanud, tundis kutt kuidas tema elukene päev-päeva järelt üha sügavamale sita sisse vajus, sest just s e l l e l saatuslikul läbutsemisel oli nooruk jälle ganjat suitsetama hakanud ja voilaa - nii lihtsalt oligi temast saanud jälle elupõletav kanepisõltlane. Vähe sellest, et kutt oli selle aja jooksul vist ainult kolmel päeval koolitundidesse jõudnud (sest ülejäänud ajast passis ta lihtsalt kodus või tegi Lola ja teiste houmidega kuskil nurgataga weedi), visati ta ka Ravenitest välja, kus kutt oli just saamas üheks hooaja parimaks keskmängijaks, aga pärast seda kui Andy oli skippinud juba ligi neli või viis treeningut, näidati talle lihtsalt ust ja paluti meeskonnavorm kappi jätta ning endal nahhui tõmmata. Nojah.. tegelikult oli neil ju õigus. Mida nad ikka ühe narkomaanist pohhuistiga peale hakkavad, kui ta isegi mängudel käia ei viitsi. Phil oleks ise ka sellisesele looderist munnile keskmist sõrme näidanud, just sayin'.

Ja nii nad seal poiste vetsus hängisid - tobid huulte vahel, üks kannipidi kuskil kraanikausside vahel ning teine lohakalt vastu seina teoetamas, mõlemal unelev naeratus aeg-ajalt näolapile ilmumas. See oli üks ütlemata tuim päev, sest tegelikult oleks nad Lolaga hea meelega Andy juures oma tekkivat pohmakat edasi maganud, siis päeva jooksul endale söögiks pitsat tellinud ning õhtul edasi joodeldanud, aga miskipärast mõtlesid nad, et 'no okei fuck it, vähemalt näeb õppealajuss, et me oleme koolis' ja nii nad kuidagi koolimajja ka kohale loivasid. Esimest pauku kuuldes ei osanud kutt sellele lihtsalt mitte kuidagi reageerida, sest olgugi, et nooruk tundis püssipaugu kasvõi une pealt ära, tundus pea võimatu, et keegi just koolis püssi kõmmutas, sest kamoon.. see oli kool. Aga eelmisele paugule järgnes uus ning uuele veel üks. Ja olgugi, et kutt oli just hetk tagasi olnud üsna ebaadekvaatses seisundis, tõmbas reaalsus laksust kuti pea selgeks tagasi. Kiirelt enda tobi kraanikaussi visanud, haaras ta instinktiivselt enda parimast sõbrannast ning tõmbas ta endaga ühte vetsukabiini. Kuna kutt oli varem vähemalt neli või enam korda gängitulistamiste eest põgenud, ei saanud öelda, et ta just kohutava paanikaataki saanud oli, aga fakt, et need faking uksed olid nagu papist, pani teda Lolale mõeldes närveerima küll. Saagu temast endast mis saab, aga hetkel kavatses ta küll teha kõik võimaliku, et tsikiga midagi ei juhtuks. Brünetitari ilusti kaitsvalt enda embusesse tõmmanud, seisis ta igaks juhuks seljaga kabiini ukse poole, et plikale kuulivesti eest olla ning kogu järgnev kulges noormehe peas murdsekunditega. Põmm, põmm, põmm ning varsti oligi see psühhopaadist pederast nende ukse taga, täpselt sama kiirelt maandus noormehe reielihasesse üks kuradima valus kuul, mis võttis nooruki jalust täiesti nõrgaks ja ta kukkus lihtsalt täiesti suvaliselt kuhugi sinna samma vetsupoti kõrvale maha. Kõik. Läbi. Teist püssilasku, mille tulistaja Lola peast mööda oli lasknud, Andrew ei kuulnud, sest hetkel jooksis tema peast läbi lihtsalt shitloads of mõtteid. Esimene neist oli lihtsalt üks lihtne ''ma suren'', millele järgnes ka kohe ''või jään invaliidiks'' ning nooruk tundis, kuidas tema kuradima lõikavalt valutavalt jalast lihtsalt kohutavas koguses verd välja hakkas nirisema, sest ilmselt oli see värdjas tabanud täpselt mingit suuremat arterit tema jalas. Läbi karjumise ja tahest tahtmata silma tikkuvate pisarate kostus nooruki huulte vahelt ka mingisugust naeruäginat, sest kui faking pathetic saab olla üks surm. Koolivetsu põrandal verest tühjaks joostes.. See oli lihtsalt üks haigemaid nalju, mida kutt kuulnud oli.
Üsna varsti viskas kutil verekaotuse tõttu pildi tasku, mistõttu polnud Andrew'il aimugi, mis temaga tehakse, kuid üsna pea tormasid vetsu sisse meedikud, kes esimese asjana niisuguse veremere peale vist natuke šokeeritud olid, ent juba järgmisel hetkel veeti haavatud sportlane kibekiirelt kanderaami abil kiirabiautosse, suund haigla pool. See you later, alligators.

Simoni sinakad silmad jälgisid tähelepanelikult söökla ust, andes võimaluse õpilastel köögi kaudu majast lahkuda. Nad kõik oli vägagi šokeeritud ja endast väljas. Paljud nutsid, osad olid lihtsalt emotsioonitud ning mõni üksik oli valmis aitama haavatutega ja juhatas teisi väja. Mees ise püsis Annie juures, kelle verejooksu oli ta suutnud tunduvalt aeglustada, aga endiselt tuli suht palju verd. Õnneks ilmusid peagi kohale ka meedikud. Helena, Annie ja nii mõnegi veel kanderaamidele tõstnud, kõndisid nad sööklast välja ning nende taga Simon. Mehe valge triiksärk oli peaaegu sama verine nagu tüdruku riided, keda ta päästa üritas ning loodetavasti ka edu saatis. Musta jaki näppude vahel hoides lonkis ta aeglasel sammul hämarast koolimajast, kuigi tuled olid uuesti põlema pandud, välja päikese kätte. Tundnud päikese sooje kiiri enda nägu paitamas, jäi Simon lihtsalt seisma, sulges enda silmad ning nautis praegust hetke. Tal oli tunne, nagu poleks õpetaja aastaid päikese kätte sattunud. Peagi avas Flack enda sinakad silmad, hakates otsima Jacklyni ja Charley't. Politsei sõnul oli söökla viimane ruum, mille nad tühjaks tegid. Seega pidi naine kuskil siin olema.

Kui koolimajale vaikus laskus, söandas Kaleph end rohkem sirgu ajada ja rahulikumalt hingata. Kui juba häire kinni pandi, tähendas see, et politsei on majas ja kõik saab korda. Juba jooksid mundrimehed sööklasse, nende kannul meedikud, kellele mees kohe vigastatuid kätte näitama hakkas, tehes seda vasaku käega, mida tema enda vere kuivanud jäljed kaunistasid. Valutas endiselt nagu saadanas, aga ta on tugev ja kannatab selle ära. Üks meedikutest viis ka tema välja hoolimata tema avaldustest, et tahab veenduda, et kõik õpilased abi saavad. Õpilased enne. Huvijuht viidi ühe kiirabiauto juurde, kuhu oli veel paar kergemaid vigastusi saanud õpilast kokku korjatud, ning vilksamisi jõudis mees eemalt märgata Vanessat, kes kohe kindlasti kepsu ei löönud. Kõik nad laoti autosse, uksed pandi kinni ja asuti haigla poole teele. Klaasikilluhaavad ja sellised sai kergelt kokku lappida, aga kuulihaava, kus veel kuul sees, kallale küll välitingimustes ei asu, kui sanitaarseks jääda üritada.

Amaria oli paanitsenud, nutnud ja oodanud, millal kõik see läbi saab. Tema mõtted olid niivõrd haaratud hirmust, et mõte uks lukku panna või selle võimaluse puudumisel kasvõi diivangi ukse ette lükata, ei tulnud pähegi. Rääkimata siis veel telefoni haaramisest ja kellelegi enda asukohast teada andmisest. Ta oli kui paigale naelutatud sinna seina vastu ja kui kord lasud väga-väga lähedalt kostusid, oleks ta peaaegu hirmust otsad andnud. Sammud, mis väljaspool ust asuvas tühjas koridoris temani kostusid, olid ilmselt kõige hullemad helid, mida ta kunagi kuulnud oli. Ja kui ta siis justkui aegluubis nägi, kuidas ukselink vaikselt allapoole vajus ja uks raskelt aina rohkem lahti liikus, hoidis tüdruk hinge kinni. Ning seal ta siis seisis. Inimene, kes oli otsustanud koolimajas sellise kaose korraldada ja kes.. oli tema klassivend?! Ta tahtis midagi öelda, kuid kurk tundus kohutavalt kare, nii et temast mitte ühtegi heli ei saanud välja tulla. Ta kuulas Dylani - ta oli suutnud isegi näo ja nime automaatselt kokku viia - sõnu, näol peegeldumas ainult üks suur "Miks?". Miks ta nii tegi? Miks ta kõiki neid süütuid inimesi tappis? Tema enda klassi- ja koolikaaslasi. Ja siis tõusis relv ja BANG!, kuul tabas otse Amariat. Ta oli hetkeks suutnud tõepoolest lausa arvata, et klassivend lihtsalt märkab teda ja jätabki niisama sinna vedelema, kuid loomulikult mitte.. Kui juba tulistada, siis loomulikult kõiki. Muidu nii tubli ja korralik tüdruk oleks tahtnud praegu kõiksuguseid vandesõnu selle tüübi poole loopida, sest see oli nii kuradima valus, et ta ei suutnud eriti hingatagi. Ta vaid ahmis õhku, käed libistanud enda küljes oleva veritseva haava juurde, tundes, kuidas pilt tahab valu pärast kohe-kohe tasku visata. Iseenesest olekski tore niiöelda "silma looja lasta", et ta ainult jumala eest ei peaks seda piina tundma, kuid millegipärast võitles tema keha vastu ja ei lasknud tal rahulikult minestada. Ta lihtsalt oli seal, vastu seina, nüüd juba märksa rohkem lösakil kui enne, käed haaval, mis tema valget värvi triiksärgi aegamisi punaseks värvis - eriti hea variant riietuse osas, loomulikult - ja hing kinni jäämas. Ta tahtis ära sealt! Ta tahtis koju! Ema juurde, isa juurde, õe juurde.. kelle iganes juurde. Kuid see soov kahvatus kogu selle valu kõrval. Kui vaid ei peaks seda tundma! Mida rohkem ta verd kaotas, seda uimasemaks ta muutus, kuni varsti tundis, et nüüd ei ole enam küll kaua jäänud, kui silme eest mustaks läheks. Täpselt hetk enne minestamist lendas sisse mingisugune kogus inimesi, kes ilmselt jagunesid politseinikeks ja meedikuteks. Kõrvus ainult mingisugune ebamäärane kohin, kuulis ta hägusalt, kuidas talt nime küsiti, kuid millele vastata ta ei jaksanud. Ta lihtsalt oli seal, silmadest vähemalt kolmveerand suletud, kuni need täielikult sulgusid ja ta lõpuks ometi magada sai.

Amaria asetati kiirelt kanderaamile ning talutati kolmandalt korruselt välja, kus tema juba ammu paanikas olevad vanemad teda märkasid ning tüdruku juurde tormasid. Olles siiski neidise vanemad, lubati neid kiirabiautosse, mis täiel kiirusel ja tulede vilkudes haigla poole kihutas. Vähemalt ta süda lõi veel. Väga aeglaselt küll, kuid siiski lõi.

Xavieril oli hea meel, et Elizabeth sellistel pingelistel hetkedel tema kõrval oli. Praegu ei osanud ta ettegi kujutada, mida ilma naiseta teeks. Nüüd pidi ta aga mõneks hetkeks naisest eemalduma, et oma pereliikmetega rääkida ja neile mitmeid kordi korrutada, et temaga on kõik korras, kuni teda lõpuks ka reaalselt uskuma jäädi. Vähemalt ei hakanud vanemad Elizabethi halvakspanuga põrnitsema ja selle eest oli noormees neile tänulik. Märganud naise pilku, üritas Xav enda pereliikmetele võimalikult kiiresti ja arusaadavalt selgeks teha, et tahab nüüd Elizabethiga koos siit lahkuda ning kohtub nendega kunagi õhtupoole kodus. Tema õnneks ei hakanudki keegi vastu vaidlema. "Läheme sinu juurde?" pakkus Xav, kui oli pilgu uuesti Lizile kinnitanud.

Mingi hetk vaikis koolist kõlav plärin, mida välja kenasti kuulda oli ja mis võimlassegi jõudnud oli, ning õpilasi hakati politseinike ja meedikute saatel välja tooma. Lucas jättis Logani ja Oscari sinnapaika ning trügis inimeste vahele, et näha, kas ka Hunter tulijate seas on... ja mis seisundis. Mõttes palus ta, et tema vennaga kõik korras oleks. Anna olla, ta ei suutnud oma nooremat venda leida, kuigi arvas, et oli nüüd selle Hunteri "loitsu" murda suutnud ja märkas teda. Mitte kuskil. Pisut närviliselt piidles noormees musti laibakotte, mida ükshaaval välja tooma hakati, kui kõik ellujäänud olid koolimajast lahkunud. Ega ometi... Siiski ei jätnud ta lootust ning võttis suuna kiirabiautodele. Ehk oskab keegi sealt öelda, kas tema vend on näiteks haiglasse saadetud. Ja seal Hunter oligi! Oli ühe kiirabiauto varjus olnud, kuid kui operatiivsõiduk kohalt liikus, tegi sama ka Luke, hüüdes inimeste vahelt pikeerides: "Hunter!" Tema väikevennaga tundus esmapilgul kõik korras olevat, kuigi selle särgil ilutsev vereplekk rääkis sootuks teist juttu. See maniakk tulistas tema venda? Kuradi kurat... Natuke enne noorima Sommersi pojani jõudmist suutis Tony koperdada ning oleks peaaegu ninali käinud, kuid suutis tasakaalu enne asfaltiga kokkupõrget taastada. "Ma muretsesin su pärast," ei hoidnud Sommers oma mõtteid endale, kui venna kõrvale istus. Ta oli Reynat ja Roxanne'i vilksamisi märganud ning kuigi tüdrukud tundusid üsna endast väljas olevat, ei paistnud neil muud viga olevat, nii et nüüd võis ta end rahulikumalt tunda.