Panic Outside

Direktor oli enda kabinetis ajal, mil koolimajas hakkasid kostuma lasud. Esimene lask pani mehe toolilt üles kargama, kuid kui sellele järgnesid juba teine ja kolmas, jooksis mees häirenupu juurde ning pani selle tööle. Tänu sellele kadus koolist vool, koridorides läksid põlema häirelambid, hakkas plärisema häirekell ning politseijaoskonda tuli otse koolimajast teade. Ryan haaras enda mobiili ja helistas siiski hädaabisse, et teatada, millega täpselt tegu on.

Loetud minutid hiljem sõitsid läbi linna kohalikud politseiautod ja igaks juhuks ka kiirabisõidukid, autodel peal häirevilkurid. Kogu linn oli seda üürgamist täis. Selleks et linnarahvast mitte teadmatuses hoida, lasti kohalikus raadios eetrisse ka kohe kohalik teade, mis sisaldas hetkel vaid seda, et koolimajast kostuvad lasud ja häire on sisse lülitatud. Lapsevanematel paluti kohale tulla, kuid uudishimulikel paluti pigem eemale hoida.

Nathan oli korvpallimeeskonna lõunaks võimlasse kupatanud, et eelseisvate võistluste asju arutada. Ta oli kooli natukeseks õppealajuhatajaga juttu ajama jäänud ja seega jõudis ta võimlasse viimasena. Kuna oli kevad ja soe, siis oli hoone uks viimasel ajal lahti. Nate jõudis just reipa tervituse ja laia naeratuse saatel saali sisse astuda, kui koolimajast kõlas lask ja veel üks ja veel. Ukse juurde tikkunud korvpallurid lükkas mees kõik sisse tagasi ja selleks ajaks, kui ta võimla ukse kinni lükkas, oli kuulda juba koolimajast tulevat häiret. Nathan hingas sügavalt välja ja vaatas poiste seas ringi. Need ehmunud ja hirmu täis silmad. Tema enda süda lõi nagu meeletu, aga ta pidi olema see enesekindel isik. Okei. "Me ei tea, mis koolimajas toimub, aga mitte keegi ei lahku võimlast, enne kui me ei ole saanud teadet, et väljumine on turvaline. Istuge sinna seina juurde maha ja olge vagusi. Ma lähen panen teise ukse lukku. Jackson, hoia siin asjadel silma peal," sõnas Nate. Ta keeras ukse lukku ning jalutas siis teise ukse juurde, mis sisenes otse koridorri. Ka selle pani ta kinni. Siis tegi ta kindlaks, et mujal võimlas kedagi ei ole. Jõudnud tagasi saali, jäi ta poiste ette seisma. "Kui teil on, siis võtke enda mobiilid välja ja saatke inimestele teateid, kus ütlete, mis toimub ja kus te olete.... aga pidage meeles, et tulistajatel on ka need vidinad olemas," sõnas Nathan ning võttis ka enda mobiili taskust välja. To @scorpio Ma armastan sind! Mida sa ka ei kuuleks - jää rahulikuks! Ma olen poistega turvaliselt võimlas.

OT:

SPOILER: Click to show

VÕIMLA
Nathan Morales
Oscar Quinn
Samuel Hemingway
Seth J. Murray
Nick J. Harting
Jackson Moralez
Noah L. Daniels
William Hamilton
Xavier J. Killam
Logan Sommers
Lucas Sommers

VÄLJAS
Lizandra Milestone
Diana Jimenez
Castiel Quinn
Matthew Sommers
Alec Lawson
Raelyn Mitternight
Colin Holloway
Trey Ryland
Marcus Montgomery
Elizabeth Birkinson

KOOLIST PUUDUJAD
Rebekah Wyler
Janis Coleman
Myla Gold
Jessica J. Hill
Tanya

Jackson oli üks esimesi, kes võimlasse jõudis, seades ennast mugavalt tribüüni esimesele astmele istuma. Paar minutit oli noormehel võimalik nautida vaikust ja üksindust ning viia enda mõtted kõikjale mujale kui eelseisvatele võistlustele. Eelmine aasta suutsid nad teha puhta maa võiduni, loodetavasti läheb neil ka see aasta sama hästi. Meeskond ei koosne enam nii väga senioritest, vaid hoopis sootuks noorematest, aga alla ei jää nad vanematele sugugi.
Peagi oli terve võistkond kohal ning väikese hilinemisega tuli ka Nathan. Mees jõudis vaevu siseneda, kui kõlas esimene lask, mis pani isegi Jacksoni võpatama. Sellele järgnesid kiirelt ka teine, kolmas ning isegi neljas. Väikene vaikuse hetk ning muster kordus uuesti. Treeneri sõnade peale noogutas noormees kiirelt, viies enda tumedad silmad trennikaaslastele, kes olid kõik vägagi ehmatanud olemisega. Telefoni taskust välja võtnud, saatis Sonny kiire sõnumi enda emale, andes naisele teada, mis toimub. Raadiot ta ei kuula tavaliselt töö ajal.
Hetkega liikus Jacksoni mõte kõigile nendele tuttavatele, kes olid momendil koolis. Helena, Annabel, Carmel ... ning nii paljud teised õpilased, kellega ta on koridoris kokku põrganud või koos tunnis istunud.

Seth ootas nagu teisedki korvpallurid Nathanit, et võistlusest rääkida. Joshua naljatas ühe meeskonnakaaslasega, kuni treener kohale jõudis. Paugud. Palju pauke. Sethi näolt kadus kiirelt naeratus ja see asendus vihase ilmega. Joshua tõusis pingilt ning võttis välja mobiili, et Carriele sõnum saata, aga peatus. Äkki on naine kuskil peidus ja mobiil annab ta välja. Ei, kindlam oli olla piinavas ootusärevuses ning loota, et kõik saab korda. Ei, see ka ei läinud. "Ma pean Carrie üles otsima," teatas Joshua kindlalt ning läks ukse juurde. Kurat, nüüd soovis Josh, et ta relv oleks koolis kaasas, et tulistajale samaga vastata.

Xavier oli täna tavalisest varem võimlas kohal, kuna jättis kasutamata selle aja, mis kulus tavaliselt suitsetamisele. Paar viimast nädalat oli Xav suutnud sigarettidest eemale hoida - see andis isegi lootust, et ta suudab suitsetamise treeneri suureks rõõmuks maha jätta. Noormees sisenes võimlasse üsna varsti pärast Jacksonit. Tervitanud meeskonna kaptenit, sättis Xavier end tribüünile tiimikaaslase kõrvale istuma. Kuna treenerit veel polnud, võttis noormees taskust telefoni, et ajaviiteks üht tobedat kaardimängu mängida.
Ei läinud kaua aega, kuni treener kohale jõudis, aga üsna varsti pärast seda järgnesid kuskilt lasud. Kui Xavier oli endale teadvustanud, millega tegemist on, kukkus tal kolksatuse saatel telefon käest. Paanika võttis noormehes võimust. Ta jäi naelutatult oma kohale, suutmata liigutada või midagigi öelda.

Matthew oli hommikul isa juures käinud ning aidanud tal üht projekti üle vaadata ning läks lõunaks kooli juurde. Autoga sõites nägi ta mööduvaid politsei- ja kiirabiautosid. Mehe süda hakkas kiiremini lööma, pulss tõusis lakke. Oli kõik seal ikka korras? Miks siis nii palju autosid ja veel sireenidega sinna kiirustasid? Matt hakkas ka ise kiirust ületama, kuni jõudis kooli juurde. Parkinud auto ruttu ära, jooksis ta rahvamassi juurde, mis oli kooli lähedale kogunenud, politsei ei lasknud kedagi edasi. Matt sai kiirelt aru, et tegu oli koolitulistamisega ja ta hakkas paaniliselt mobiili näppima. Daniela, Hunter, Lucas, Locan, kõik õpilased, õpetajad ja koolitöötajad. Muidugi muretses Matt kõige rohkem esimese nelja eest. Selline tunne oli nagu ta tahaks oksendada või siis sisse joosta, aga kumbi ei tulnud kõne alla. Ta ei julgenud ka helistada, tirisemine võib kõik ära anda.

Kui Seth ennast püsti ajas ja ukse juurde liikus, tegi seda ka Nathan, kes enda käe noormehe õlale asetas ja ta ümber pööras. "Seth, sa ei lähe siit mitte kuskile! Mida sa seal teha kavatsed üldse? Joosta lihtsalt koolimajja ja siis? Sa isegi ei tea, kus ta on," lausus mees kindlalt, "meil kõigil on keegi seal koolimajas. Kõik mu kolleegid on seal. Õpilaste õed-vennad. Kui sa lähed, paned sa nii enda kui ka teiste elud ohtu. Ma olen kindel, et Carrie saab hakkama. Ma tean, et see on raske, aga me peame lihtsalt ootama." Mees vihkas seda, et ta midagi teha ei saanud, aga nendele poistele oli parim, kui nad siia jäid.

Olgugi et neil pidi olema koosolek, mitte järjekordne söögipausitrenn, seega poleks mitte midagi vaadata, oli Lucas keelitanud Oscarit endaga kaasa tulema - ta tahtis Oscariga pärast kooli kinno minna, isegi piletid olid ostetud, väga ettenägelik temast, eriti kui Ozil plaanid on, ja ta tahtis kutile pärast koosolekut selle fakti ette sööta, et mõlema õhtu on hõivatud. Sõnumid on nii meinstriim. Seega olid mõlemad kutid kenasti võimlas olemas ja Lucas jälgis, kuidas Oz tribüünile suundus. Kui treener saabus, pöördus Lucas meest vaatama, kuid tardus, kui temani jõudis midagi, mis kõlas nagu püssipauk. Ja veel üks. Tema süda jättis löögi vahele, kui tema silmad välgukiirusel Oscarile pöördusid, justkui veendudes, et kutt ikka siin on. Siis vaatas ta Logani poole. Logan oli ka siin. Aga Hunter? See väike nähtamatu Casper the Ghost, keda keegi ei märganud... Kas temaga on kõik korras? Tema mõtteid saatsid lasud ja sagimine, kui võimla lukustati. Kui suur on võimalus, et Hunteri nähtamatusevõime ka selle tulistaja puhul töötab? Palun, tehke nii, et see töötaks... Treeneri korraldused läksid temast osaliselt mööda, kuid midagi sõnumitest sai ta siiski kätte, kui mööda tribüüni üles jooksis ja Oscari kõrvale maandus, haarates oma kuti käest, silmis siiras hirm, mis segunes paanikaga. Ja Daniela, nende pere tulevane liige, oli ju ka veel koolimajas... ja ta oli rase... Miks peaks keegi tulema ja õpilaste pihta tule avama?

Parema meelega oleks William korvpalli mänginud, aga kui koosolek, siis koosolek. Siiski ei takistanud miski tal palli võtmast ja natuke korve viskamast. Keegi ei hakanud teda takistama ka. Patrioot missugune. Viimane vise kaldus aga pisut kõrvale, sest võimlani kostnud pauk juhtis noormehe tähelepanu vahetult enne viset kõrvale. Pall põrkas vastu korvirõngast ning lendas eemale, tatsudes vastu põrandat. Mis see oli? Tema oli üks nendest, kes ukse juurde jooksid, kuid treener ajas nad tagasi ning lukustas uksed. Esimene, kes Willile meelde tuli, oli Annie, kes oli lubanud sööma minna. Muidu oleks ta koos tüdrukuga läinud nagu alati. Kuulnud treeneri korraldust, sörkis noormees seina äärde ja istus maha, et taskust telefon õngitseda... aga kellele ta messiks? Kõik kossumängijad olid siin ja Anniele sõnumit saata oleks riskantne... Stacia? Sama riskantne, ta võib oma sõnumiga tulistaja tähelepanu tüdrukutele tõmmata ja seda pole küll vaja... Ärevalt pigistas Randy oma mobiili.

Nathaniel oli pikalt kaalunud, et kas ta veab end hommikul kooli või mitte. Pärast seda kaklust polnud ta seda haridusasutust enam külastanud, kuid oli aeg vist seda teha. Viimasel hetkel oli ta siiski otsustanud kooli minna, olgugi et ta nägu oli endiselt kohati sinine, kõhust rääkimata. Logani tungival nõudmisel oli Nate end vastumeelselt ka Ravenite kokkusaamisele vedanud. Arsti nõudmine oli, et Nathaniel ei tohi umbes kaks nädalat põlvele erilist koormust avaldada, seega vähemasti nii kaua ei saanud ta korvpalli mängida. See polnud just selline asi, mida ta olen treenerile hullult tahtnud öelda.

Nate sisenes võimlasse ja tervitas kõiki. Õnneks treenerit veel polnud, seega ei tekkinud ka küsimusi noormehe vaevumärgatava lonkamise ning näo kohta. Kui Morales sisenes, kostusid koheselt ka lasud ning noormehel läks hetk aega, et aru saada mis see oli. Koolitulistamine.. Tundus, et ta peab pärast Loganit tänama, et ta Nate'i võimlasse sundis tulema. Noormees mõtles seejärel Rebekah'i peale ning Nathanielile ei tulnud meelde, et kas neidis läks arsti juurde täna või oli see kuupäev homme. Mõte, et Bekah on kuskil koolis, ei meeldinud Nathanielile sugugi, seega tuli neidisele sõnum saata. Nathaniel õnneks teadis, et Rebekah'l on koolis telefon alati hääletu peal, seega seda ta kartma ei pidanud, et ta neidise tulistajatele välja annaks. To: @kulp Kus sa oled? Ega sa koolis ei ole?! Koolitulistamine. Ise olen Ravenitega turvaliselt võimlas. Kui oled koolis, ürita sealt tulema saada! Ja kui ei ole, siis ole rahulik. Kõik saab korda! Saatnud Bekah'le sõnumi ära, saatis Nathaniel sõnumi ka Kylie'le. Kylie Mirth Tremblay Koolitulistamine. Minuga on kõik korras. Armastan.
Nathaniel asetas telefoni enda kõrvale ja jälgis enda värisevaid käsi. Tundub, et noormehe sinikad ja marrastused on üsnagi teisejärgulised, kui võrrelda seda, mis hetkel koolis tõenäoliselt toimub. Pidi ta siia kooli täna ikka ronima!

Logan oli Nathanieli tükk aega veennud, et viimane siiski end koosolekule kohale veaks. Ta ei saa end treeneri eest ju ometi igavesti varjata. Logan sisenes võimlasse ning noormehe pilk jäi kohe pidama Lucasel ja Oscaril. Mida kuradir Oscar siit veel tahtis? Jah, Logan suhtus küll nooremasse kaksikusse peaaegu et samamoodi kui varasemalt, kuid Oscarit ta siiski endiselt ei sallinud. Logan ei läinud talle küll enam kallale, kuid ta siiski ei sallinud seda meest. Tervitanud kõiki, istus Logan Nathanieli kõrvale maha ning jrägmisel hetkel tuligi treener. Ja siis kostusid lasud, mis tulid ilmselgelt koolimajast. Esimene reaktsioon oli ilmselgelt mõistmatus ning teine oli juba kerge paanika. Koolitulistamine? Ei,see ei tohtinud lihtsalt olla nii. Hunter oli selles koolis, samuti Daniela, kes Loganile küll väga ei meeldinud, kuid siiski.. Kõik teised klassikaaslased ja tuttavad.. Kuulnud treeneri soovitust sõnum saata, üritas noormees end piisavalt maha rahustada, et ta oleks selleks tõesti ka suuteline. Sõnum oli järgmine: Mina ja Lucas turvaliselt võimlas, Hunter ilmselt koolis. Koolitulistamine. See võttis asja ilusti kokku ning siis valis Logan inimesed, kellele see sõnum läks: ema, isa, @millie, Chad Sommers, Matthew Sommers.

Oscaril ei olnud küll plaanis täna koos Lucasega võimlasse minna, sest mingit mängu ju ei toimunud, aga kui Luke teda palus, andis Oz alla ning läks oma kutiga kaasa. Õnneks ei pidanud ta enam Logani juuresoleku pärast muretsema, kuid Oscar tundis ennast ikkagi äärmiselt veidralt, kui teise kaksiku pilk mõnikord teda tabama juhtus. Oz istus parajasti tribüünil, pilk suunatud Lucasele, kui järsku kuskilt mingi pauk kostus, mille järgnesid peagi ka teine, kolmas ja nii edasi. Loomulikult puges hirm ka Oscarile naha vahele, kui ta taipas, et need lasud tulevad mingi hullu relvast, aga ometi üritas noormees ennast rahulikuks sundida. Ta ei tohi oma pead kaotada. Kui Lucas tema juurde jooksis ja Ozi käest kinni haaras, pigistas Oscar noormehe kätt, pilgus peegeldumas hirm nagu paljudel teistelgi selles ruumis. Temagi mõtted rändasid sõpradele ja tuttavatele, kes kuskil koolimajas viibima peaksid. On nendega ikka korras?

Marcus oli üks nendest uudishimulikest, kellel oli juba kaasasündinud refleks reageerida igale sireenile, mis kaugustest kostus. Enamus ajast muretses ta küll sellepärast, et tema pidu tullakse laiali ajama või miskit, aga seekord polnud selleks isegi võimalust, sest mees oli parajasti linnas. Politseiauto tuhises temast üsna lähedalt mööda, pannes mehe bike'i korraks küljele võnkuma. Endamisi vandudes sõitis Marc edasi, olles üsna pea siiski sunnitud peatuma, kui liiklus õige tihedaks läks. Autod olid praktiliselt keset teed jäetud ja omanikud nendest tormasid nagu peata kanad mööda kooliesist platsi ringi, enamusel telefonid näpus või käsi päikesevarjuks silmade kohal. Kuna edasi sõitmine oli selle möllu tõttu üsna keeruline ja uudishimu oli suur, parkis Marc ka enda bike'i niivõrd-kuivõrd korralikult ära ja võttis kiivri peast, tõmmates käega läbi juuste ja hakates siis juba kokku kogunenud rahvahulga poole kõndima. Politseinikud sahmisid edasi-tagasi ja kõigil tundus ilgelt kiire olevat. Hull tõsised olid ka kõik. Weird. "Mis toimub siin?" küsis Marc mingi suvaka kuti õlast kinni haarates. Tüüp sikutas õla vabaks, heitis mehele pika ja kritiseeriva pilgu. "Tulistamine. Mingi hull laseb relvaga ringi vist, ma ei tea..," vastas kutt siis ja kadus rahvamassi sekka. "Normaljomps.." pomises Marcus, liikudes ka siis edasi, et endale parema vaatega koht leida. Mingid mendid räuskasid seal, et niisama rahvas ära kaoks, aga Lola käis ju seal koolis, nii et Marc polnud päris niisama. Huvitav, kus tsikk oli üldse. Ka seal kusagil?

Elizabeth oli rahulikult kodus olnud ning otsis parasjagu ühest retseptiraamatust midagi toredat, mida õhtuks süüa teha. Taustaks käis kohalik raadio ning naine kuulis koolitulistamisest. Naisel kukkus raamat käest, kui talle kohale jõudis, et Xavier on koolimajas. Kohe haaras Liz autovõtmed, et siis kiiresti koolimaja juurde jõuda. Ta ei suutnud lihtsalt kodus passida ning tundis vajadust midagigi teha. Naine oleks tahtnud küll Xavile sõnumi saata või talle helistada, et noormehe häält kuulda, kuid ta sundis end ootama. Ta kartis, et ta võib noormehe tulistajale välja anda, seega ta sundis end ootama. Auto kiirelt kuidagi ära parkinud, liikud naine kiiresti koolimaja juurde ning jäi seisma sinna, kus oli ala lindiga piiratud. Enesele märkamatult olid hakanud pisarad naise silmist voolama. Ta ei saanud Xavieri kaotada, ta lihtsalt ei saanud. Samal ajal viskas Liz pidevaid pilke telefonile, lootes näha sõnumit, et noormehega kõik on korras või saada mehelt kõne. Naine asetas oma käe kumeruse peale oma kõhul. See laps ei tohi isata kasvada puhtalt sellepärast, et mingi imbetsill mõtles koolis õpilasi tulistama hakata.

Diana oli haiglas valves, kuni äkki tema juurde tuldi ja tallegi eriolukorrast teatati. Kuna oli vaja abikäsi, otsustas naine ühe teise õega kokku rääkida ja nii andis ta valve kohe üle, et ise kiirabiautoga kaasa sõita ning vigastatuid abistama minna. Küll need tunnid haiglas kunagi hiljem lihtsalt tagasi tehtud saavad, kuigi praegugi läheb naine ju oma tööülesandeid täitma. Sellest hoolimata ei suutnud Diana varjata muret Daniela pärast. Ta ei kujutanud ettegi, mis saab, kui tema õe ja tulevase õelapsega midagi juhtuma peaks. See oleks naisele endale juba paras pauk. Sellegipoolest andis Diana endast parima, et rahulikuks jääda. Mõne aja pärast väljus koolimajast või täpsemalt siis söökla aknast üks tüdruk, keda naine oli viimati näinud enda õe sõbranna sünnipäeval. Diana nägi, kuidas tüdruk oma isa embas ja siis nutma puhkes, mees üritamas tütart veel kuidagi lohutada. Pidi ikka tõeline kergendus olema. Varsti tulid isa ja tütar aga kiirabiauto juurde ning mees palus tütrel lasta haavad ära siduda. Siis juhatas Diana neiu kiirabiautosse, paludes tal seejärel istuda. Seejärel puhastas Diana tüdruku haavad ning pani sideme peale. Done, she's free to go.

Päev nagu iga teinegi, mil Castiel alustas tassi kohvi ja sikerdusega natuke sassis välimusega emast, kes veel üles ärkas. Kui isa tööle sõitis ja ema oma kabinetti suundus, jäi Cas joonistusplokiga kööki, kuulates raadiot, sest sealt lasti hommikuti mõnusat muusikat, mis tal mõtte tööle pani. Ta oli seal nii kolm tundi istunud, käies vahepeal mööda maja ringi ja ringutades, kui muusika järsku katkes ja teade koolitulistamisest ette kanti. Ei ole võimalik... Esimese hooga ei tahtnud mees uskuda, mida kuulis. Siis viskas ta pliiatsi käest, tormas esikusse, karjus emale, et koolis on tulistamine ja ta läheb, ning ei hakanud lisaks jalanõudele isegi jopet selga ajama, vaid tormas lihtsalt uksest välja. Ei olnud aega taksot kutsuda või ratast võtta, ta lihtsalt jooksis, peas käimas kümme erinevat stsenaariumi, mis Oscarist ja Kennedyst saanud on, üks hullem kui teine. Keegi tulistab ja nii tema kallis vend kui ka tema sõbranna on seal... Rekordajaga jõudis Castiel kooli juurde, kus juba rohkelt inimesi oli, ning murdis end rahvasummast läbi, tehes katse koolimaja poole joosta, kuid üks politseinik püüdis ta kinni. "Laske mind lahti! Mu vend ja tüdruk on seal!" üritas Cas mundrikandjale selgeks teha, kui hädavajalik on tema sekkumine, kuid seda ei võetud kuulda, korrutati ainult, et mitte keegi ei lähe majja enne, kui oht on möödas, ja tema lähedastega on kindlasti kõik korras. Kõige suurem vale - kõik on korras. Mitte miski ei ole korras!