Panic Outside

Rae'l oli täna stuudiovaba päev, mis tähendas, et ta sai rahulikult kuni homse hommikuni oma korteris aega veeta. Raelyn oli kõigest mõned minutid tagasi terve korteri puhtaks küürinud ning kavatses nüüd natukeseks puhkama heita, kui laual lebav telefon uuest sõnumist märku andis. Kiirustamata liikus näitsik lauani ja haaras sellelt telefoni. Ta ei uskunud, et tegemist võib olla millegi olulisega. Küll aga hakkas tema süda meeletu kiirusega pekslema, kui Rae'le SMSi sisu kohale jõudis. Tree Hill High's toimus tulistamine. Tema õde on seal... Vaevumata pikemalt järele mõtlemata, tormas Rae korterist välja, jättes isegi ukse lukustamata. Samuti ei teinud ta välja oma riietusest, mis polnud ehk kodust väljumiseks kõige sobilikum - dressipüksid, vana t-särk ja mingid suvakad jalanõud. Istunud oma kortermaja ees seisvasse punasesse Lexusesse, kihutas Raelyn sündmuspaiga poole. Kui ta autoga enam kaugemale ei pääsenud, jättis näitsik sõiduvahendi tee äärde ning ühines ülejäänud inimestega, kes kõikjal ringi siblisid.

Täna oli ikkagi see päev, kui Rebekah jälle arsti juurde pidi minema. Muidugi tahtis ta ka Nathanieli endaga kaasa, aga noormeest täna ei tulnudki. Unustas ära või lihtsalt lasi üle? Noh, saab ilma ka hakkama. Kui Rebekah oli haiglast oma Westside'i kodu poole jalutamas, hakkas telefon tüdruku käekotis äkki vibreerima. Ta luges sõnumi läbi ning tundis, kuidas olemine justkui raskeks läheb. Mida? Tree Hilli Keskkool? Tulistamine? Ei saanud olla. Hinganud hetke sügavalt, saatis Bekah Nate'ile sõnumi vastu to Nathaniel Snow: Ma käisin arsti juures. Ma polnud täna koolis. Minuga on kõik korras. Bekah. Siiski ei andnud süda Rebekah'le rahu, sest kes teab, kas nüüd ka Nate'iga veel kõik korras on. Hetkekski mõtlemata pööras neiu ümber ning hakkas kooli poole jalutama. Kohale jõudes jäi ta seisma ühe blondi naise juurde, kes kätt oma kõhul hoidis. Annaks ometi, et Nathanieliga nüüd kõik korras on.

Kuna inimesed said teavet, et ka võimlas on rahvast, siis alustasid mõned politseinikud seal haarangut. Nad lõid tagumise ukse maha ning käisid järjest kõik ruumid läbi. Iga kord kui nad ühest ruumist väljusid, kisasid nad, et kõik on puhas. Viimasena astusid nad võimlasse. Nad uurisid, kas kõigiga on kõik korras ning siis said poisid välja. Nathan juhatati kohta, kus õpilaste nimekiri oli. Seal pidi ta nimetama kõik, kes olid võimlas. Nate vaatas ringi ja mõistis peagi, et ta oli ainus õpetaja väljas. Kõik teised olid sees... Üldse nimekirja vaadates paistis, et enamik õpilastest ja õpetajatest olid majas. Nathan võttis politseniku käest nimekirja pidamise üle ja lasi seega veel ühe politseiniku kooli päästma.

May 1, 2013 19:04:04 GMT 2 @basketball said:

Kui Seth ennast püsti ajas ja ukse juurde liikus, tegi seda ka Nathan, kes enda käe noormehe õlale asetas ja ta ümber pööras. "Seth, sa ei lähe siit mitte kuskile! Mida sa seal teha kavatsed üldse? Joosta lihtsalt koolimajja ja siis? Sa isegi ei tea, kus ta on," lausus mees kindlalt, "meil kõigil on keegi seal koolimajas. Kõik mu kolleegid on seal. Õpilaste õed-vennad. Kui sa lähed, paned sa nii enda kui ka teiste elud ohtu. Ma olen kindel, et Carrie saab hakkama. Ma tean, et see on raske, aga me peame lihtsalt ootama." Mees vihkas seda, et ta midagi teha ei saanud, aga nendele poistele oli parim, kui nad siia jäid.

"Mida ma teha kavatsen? Ma otsin ta üles!" vastas Seth. "Teiste elud ei satu ohtu, minu järel pannakse jälle uksed lukku ja korras. Kas targem on tõesti siin lihtsalt vaadata värvi koorumist, samal ajal kui too tüüp teeb seal veresauna?" ärritus noormees. "Kui sina tahad siia jääda ja oodata, jää. Ma lähen ise ja vastutan enda eest," lisas Joshua. Kuidas ta lihtsalt passib ja loodab, et Carriega on kõik korras. Seth oli ristanud käed rinnale, aga oleks parema meelega tõuganud treeneri eest ja läinud naist otsima. Siiski suunati noored üsna pea välja ja õues oli noormees veel rahutum. Ta hakkas murdma läbi rahva kooli sissepääsu poole.

Castiel oli üks neist, kes ringi niheles ja teisi veel rohkem närvi ajas, ning kui ta märkas, et võimlast tuleb keegi välja - õigemini väga palju "keegisid" eesotsas Ravenite treeneriga, jättis mees koolimaja sinnapaika ja trügis taas inimeste vahelt läbi, et treenerini ja tema selja taga paistvate noorteni jõuda. Äkki olid Oscar ja Kennedy nende seas... Kes teab, ehk jooksid mõlemad sinna... Mõned tuttavad näod, kellega ta aasta samas tiimis mängis, ja... "Oscar!" hüüatas Cas, kui oma venda märganud oli, ning tormas nimetatu juurde, et ta oma embusse haarata. Ta oli jõudnud selle aja jooksul, mis ta kooli poole jooksis ja siin rahvamassi sees kudes, juba kõiksuguseid stsenaariume välja mõelda, ja oma noorema venna elusana nägemine oli tohutu kergendus. "Ega sa Kennedyt näinud pole?" küsis mees murelikult, kui oli lõpuks oma venna kägihaardest vabastanud. Mitte et Oscar peaks üldse teadma, kes on Kennedy.

Kui tulistaja sööklast lahkus, ei julgenud Daniela ennast veel tükk aega liigutada. Ta kartis isegi ühte sõna öelda või piuksatada. Kui õpetajad ka rääkima ja liigutama hakkasid, vaatas Dani Lexile otsa ning pühkis enda pisarad ära, kuigi need tahtsid kohe tagasi tulla. Damn, kuidas ta vihkas nutmist, aga see oli tema puhul nii kerge tulema. Ta ajas ennast koos Alexiga püsti, hakates tagumise ukse suunas liikuma, kuhu neid vaikides suunati. Daniela hoidis sõbranna käest nii tugevalt kinni, kui ta sai. Ta ei tahtnud enam üksi jääda. Mkm. Nad jalutasid vaikselt läbi köögi, kuni Daniela ust silmas ja ennast kiirendas. Ta tahtis siit minema ja kohe! Dani tundis, kuidas tal seest lihtsalt kõik keerama hakkas. Vajutanud lingi alla, tungisid päikesekiired tema silmadesse ning ta ei jõudnud vee paari sammugi teha, kui kuskilt politseinikud kohale tormasid, et nad koolimaja ette juhatada. Poolel teel keeras aga Daniela ennast kõrvale ja tõesti oksendas, hakates üle kogu keha värisema. Selle peale viibati maja eest kohale üks meedik, kes Daniela kiirabi auto juurde suunas. Alex saadeti hoone ette, kus ta Liami vanematega kokku sai. Üks politsenik küsis tema nime ja kadus siis nimekirja juurde, kus oli Nathan. Õpetaja oli endale nüüdseks ruupori saanud ja iga uue inimese korral hõikas ta selle välja, et lähedased teaksid, kuhu minna.

Nathaniel polnud kindel, kas treener oli märganudki noormehe kehva situatsiooni, mis puudutas korvpalli mängimist, kuid ega ta ei jäänud kauaks Nathani vaatevälja, et seda demostreerida. Saanud viimaks võimlast välja, nägi noormees Bekah't ja Nathanieli näole valgus naeratus. Noormees pooljooksis-poollonkas neidise juurde ja embas teda kõvasti. "Ma nii kartsin, et sa oled koolimajas," lausus Nate vaikselt Rebekah'le, käed endiselt tugevalt ümber neidise, tahtmata veel teda lahti lasta.

Oscari närvid olid viimaseni pingul, kuni neid viimaks võimlast välja lubama hakati. Neid laske kuuldes olid kõik sekundid Ozile tundunud minutitena ja minutid tundidena. Ta ei osanud arvatagi, kui kaua aega nende seltskond võimlas oli veetnud. Oscar ja Lucas olid ühed esimestest, kes võimlast välja said, kõndides treeneri järel. Noormees jõudis astuda vaid mõned sammud, kui kuulis Casi enda nime hüüdmas ning vend kohe ka nähtavale ilmus. Ozzie ei saanud sõnagi öelda, kuna Castiel haaras ta tugevalt oma embusesse. Seda ei saanud loomulikult vennale pahaks panna, sest Oscar ise käituks tema asemel ilmselt samamoodi - kukuks kohe Casi kallistustega lämmatama. Vabanenud venna haardest, jäi noormees talle otsa vaatama, kuid küsimust kuuldes raputas pead. Kutt teadis küll, kes Kennedy on, kuid tal polnud õrna aimugi, kus tüdruk praegu viibida võiks.

Rebekah oli oma mõtetes ja lootis kogu hingest, et Nathanieliga ei ole midagi juhtunud, kuni ta hetkeks oma pilgu rändama lasi ja juba korvpallureid väljumas nägi. Neiu pruunid silmad otsisid Nathanieli ning ta hingas kohe kergendatult, kui ta noormeest ka nägi. Kui noormees tema juurde jooksis ja ta oma embusse haaras, tulid Rebekah'le pisarad silma. Ta tahtis õnnest nutta. "Ma nii kartsin, et sinuga võib midagi juhtuda," lausus neidis tasakesi. "Oled kombes?" küsis ta. Well, duh. Tüüp on ju elus.

Matthew hoidis pidevalt silmi uksel ja rahvamassil, keda pidevalt juurde tuli. Ühel hetkel nägi Matt, kuidas ta vennad võimlast välja tulid. "Lucas, Logan!" hüüdis ta ning läks nende juurde, et mõlemaid kallistada. "Kas te Hunterit ja Danielat olete näinud?" küsis mees seejärel, kui oli kindel, et kaksikutega on kõik korras. Ta ei pidanud kaua ootama, kui kuulis juba Daniela nime ning tegi endale teed tüdruku juurde. "Daniela," sõnas mees kergendusega, nähes enda tüdruksõpra ilma ühegi kuulihaavata. Siiski muretses Matt veel Hunteri pärast. Matthew võttis tüdruku juuksed eest ning aitas tal veega suud loputada ja seda juua. Toimingud tehtud, istus Matt maha ja võttis Daniela enda tugevasse embusesse. "Nüüd on kõik korras," ütles ta Danielale, tundes ise, kui lähedal ta oli enda tüdruku ja lapse kaotusele. Matt hakkas ka ise vaikselt värisema, sest kõik hakkas kohale jõudma ning mure Hunteri pärast vaevas edasi.

Xavier püsis kogu aja vagusi, kuid pärast suuremast ehmatusest toibumist võttis ta ennist maha kukkunud telefoni uuesti kätte ning saatis mõned sõnumid - Elizabethile, vanematele ning oma vennale -, et nood tema pärast väga arust ära ei läheks, kui peaksid koolitulistamisest kuulma. Kui mõne aja pärast lubati korvpallurid võimlast välja, ajas ka Xavier ennast püsti ning lahkus ruumist. Otsides pilguga rahvamassi seast tuttavaid nägusid, peatus noormehe pilk peagi Elizabethil ning Xav tormas tema juurde - nii kiiresti, kui tal vähegi võimalik oli. Vanemaid ega venda polnud aga kuskil näha. Nii palju siis hoolimisest... Või polnud nad veel sõnumit kätte saanud. Praegu aga kutt nendele mõtetele väga ei keskendunud, vaid asetas käed ümber Elizabethi, et teda kallistada.

Kui politseinikud võimla tagumise ukse maha lõid, võpatas Lucas korralikult, pigistades Oscari kätt veel kõvemini kui senini, kuid tulistaja ei karju ju niimoodi... Politsei. Kergendus... aga kas see tähendas, et ka koolimaja on nüüd lahti? Seda ta ka ühelt politseinikult küsis, saades vastuseks, et see on endiselt ümber piiratud. Tähendab, Hunter on ikka veel seal... Kui tema vend eluga pääseb, ei eira ta venda enam mitte kunagi ja tunneb huvi, kuidas tal päev läks ja kas ta võileiba tahab ja mida kuradit veel. Nad lasti lõpuks võimlast välja ning üsna meeldiv ilm tundus mõnitavana. Vihm sobiks praegu oluliselt paremini. Kui Oscari vend kohale jooksis ja ta Oscarist eraldas, vaatas Luke ringi, lootes näha õpilasi, kes on koolimajast väljunud, kuid ei näinud mitte kedagi. Ja siis oli seal Matt. Venna küsimust kuulnud, raputas noorem kaksik pead. Sama küsimus vaevas tedagi... Keegi hõikas Daniela nime ning Tony pöördus vaatama, kuidas Matt kellegi juurde läheb. Daniela oli väljas? Aga Hunter?

Daniela istus kiirabiauto serval, tundes kuidas tema sees endiselt kõik keerab. Kiirabiarst oli talle ühe koti kätte pistnud ja seda läks nüüd vaja, sest Dani suutis veel kord oksendada, millele järgnes tõeline nõrkushoog. Ta haaras auto servast kinni ja asetas käe otsmikule. See ei olnud hea. Ilmselt peaks ta ütlema, et on rase, aga ta ei saanud ühtegi sõna suust välja. Kui ta pärast nõrkushoogu enda silmad avas, nägi ta enda ees Matti. Dani naeratas mannetult ning võttis siis vastu veepudeli, millega enda suud loputama hakkas. Saanud sellega ühele poole, embas ta Matti tugevalt. Kõik ei olnud korras. Ta oli näinud, kuidas inimesed surma said. Paljud olid ikka veel koolimajas. Kõik ei olnud korras! Daniela teadis, et ta hakkab jälle nutma ja jälle peab Matthew seda nägema, aga ta ei saanud teisiti. Lisaks sellele ei olnud tema enesetunne endiselt kuigi kiita.

Nathaniel lasi viimaks siiski Bekah' lahti, et see neidise jaoks häirivaks ei muutuks. "No ma ei saanud meie last siiski isata jätta eksole," lausus Nate, üritades asja kuidagiviisi naljaks pöörata. "Kõik on korras, seega üks inimene kelle pärast vähem muretseda," lausus Nathaniel ning pühkis õrnalt Bekah' pisarad, mis mööda neidise põski alla veeresid. Nate naeratas kergelt ja vajutas musi Rebekah' laubale. Neidise sõnum tegi noormehel olemise küll võimlas olles paremaks, aga kui ta kindlalt teada sai ning Bekah't oma käte vahel hoidis - alles siis oli ta 100% kindel, et neidisega ja nende lapsega on kõik korras.

Marcus vahtis parajasti üsna sellise 'dafuq is wrong with you people' ilmega ringi. Tema silmis polnud seal miskit hullu ju. Pigem äge action. No okei, ta teadvustas küll endale, et tulistamine ja mis kõik, aga nagunii oli see kõik liialdatud ja tegelikult polnud miskit hullu. Keegi lasi paar lampi läbi ja krohvi lendas ja kõigil jäid südamed seisma. Finito.
Alles siis kui esimene laadung õpilasi jumal-teab-kust valla pääses, taipas ka Marc, et asi oli vist väheke tõsisem kui kuuliaugud seinas. Pigem nagu kuulihaavad inimestes. Kuigi enamus õpilasi tundusid terved olevat, olid nad kõik kergelt öeldes endast väljas. Nii mõnedki tuttavad näod valgusid kooliõuele, kes meedikute juurde, kes enda lähedaste käte vahele, aga ei ühtki, keda Marcus lähemalt tunneks.
Kuigi kui päris aus olla, siis ega ta väga vaeva ei näinud endale sõprade muretsemisega. Ta oli rohkem selline 'let's bang once and never see each other again' tüüp või siis äärmisel juhul 'you may be my booty call' tüüp. Mitte väga selline sõps ja kindlasti mitte püsisuhte tüüp. Ja ometi siin ta nüüd seisis, vahtides juba üsna mureliku näoga ringi ja otsides mõnd tuttavat nägu.
Igasugu nimesid hõigati välja, aga ükski neist polnud õige. Viimaks otsustas Marcus ohjad niiöelda enda kätte võtta ja läks mingi tüübi juurde (Nathan Morales) kelle käes nimekiri oli. "Lorelei Mae Braxton ja Andrew P. Pyle. Kas nad on koolis veel?" küsis Marc üsna konkreetselt. Andrew oli ta hea semu ja kui nüüd järele mõelda, siis Lola oma ka, mis tähendas, et noored olid most probably koos seal kusagil. Kui nad seal olid. Lola järgi küsimise tundus küll üsna veider, sest nad polnud just mingid buddy'd ja kindlasti polnud nad teineteise booty call'id. Pigem oli see mingi ühekordne värk olnud ja igal muul juhul oleks Marcus sellega nõus olnud, aga teda häiris, et Lola ka nõus oli. Tähendab.. Marc oli harjunud sellega, et tsikid teda taga ajavad. Üritavad numbrit pähe määrida, uuesti kokku saada.. Lola ütles ise kohe ära, et not gonna happen again. Ja mida mees ei saa, seda ta ju tahab. Nii et jeah.. seal ta siis oli ja uuris ka tsiki kohta, kelle ema ta magatanud oli. Nice one, fate.