Panic Outside

Hunter lihtsalt istus seal ja kuulas hääli, mis tema ümber kõlasid. Ta võis lausa tunnetada seda sagimist, kurbust ja pinevust, mis õhus ringles. Mingil kummalisel põhjusel oli tema aga rahulik. Ta ei tundnud eriti valu enda õlas ja üldse oli ta kuidagi tuim, aga tema sees mässas mingi torm, mis teda ainult iga hetkega vihasemaks ajaks. Kas see oli kaitse hirmu ja nõrkuse vastu? Igatahes oli miski seal majas Hunterit korralikult puudutanud ja muutnud. Heh, kuuliga just iga päev pihta ei saa. Samuti ei pea sa iga päev istuma arstikabinetis, kuulama püstolilaske ja mõtlema sellele, kas sa elusalt välja ka jõuad. Kõik see jätab oma jälje. Kuskil kauguses kuulis poiss enda häält ning tõstis enda pilgu asfaldit üles. Ta nägi Lucast ja mingil põhjusel ei tulnud tema näole naeratust, vaid ta pööritas enda silmi. Muidugi oli tal hea meel, et tema vennaga kõik korras oli, aga ilmselt välja ta seda just eriti ei näidanud. "Sina ja muretsesid minu pärast?!" küsis Hunter kulme kergitades, "vauu, ma pidin selleks ainult kuuli saama, et sa mind märkaksid. Kas sa ei karda, et keegi võib sind koos minuga näha. See mõjuks ilmselt su imagole halvasti." Poiss ajast ennast püsti ning krimpsutas nägu, kui õlg natuke liikus. Juba sõitis uus kiirabisõiduk kohale ja Hunteril oli plaanis selle peale minna.

Elizabeth lasi Xavieril rahulikult oma perekonnaga rääkida ning naeratas vaevumärgatavalt, kui Xavier selgitas oma lähedastele, et ta tahab naisega olla. See oli mehest kuradima armas. Lizzie oleks suurepäraselt aru saanud, kui noormees oleks tahtnud oma perekonna juures olla, kuigi kahtlemata eelistas ta seda, et ta saaks Xavieri praegu täiesti endale. "Lähme," lausus naine naeratusega. Praeguseks hetkeks oli ta suutnud maha rahuneda ning autosõit koju oli täiesti tehtav. Elizabeth ei teadnud, kas noormees oli tulnud hommikul kooli autoga, kuid oli kuidas oli, sellele sai ka hiljem järgi tulla. Öelnud Xavi perekonnale viisakalt head aega, sättiski naine sammud üheskoos noormehega oma auto poole, et seejärel Birkinsoni residentsi poole suund võtta.

Ot: We're out

Oota, mis asja? Mis ajast Hunter niisugune värdjas oli? Ta eeldaks sellist käitumist Loganilt või Milenalt, aga mitte Hunterilt. Tjah, võib-olla oli tema vend kogu selle aja, mil keegi temast välja ei teinud, enda koore alla hunniku sappi kogunud ja selliseks sitapeaks muutunud, aga neist keegi polnud seda senini avastanud, sest ei kõnetanud teda üldse... "Anna andeks - mida?" küsis Lucas, kulm kortsus ja näol pisut segaduses ilme. "Ma märkasin sind ennegi, see on alusetu süüdistus!" Ju siis ei märganud Hunter seda, et ta oli oma venda rohkem nägema hakanud. Oscaril oli selline mõju. Võib-olla oli ta lihtsalt pehmekeseks muutunud, aga kui see tähendas, et ta on empaatilisem, siis ta on pehmeke edasi. Ja mis kuradi imago? Nad on vennad! Kõik, kellel on midagi ütlemist, võivad perse käia. "Tule, Matt ja Daniela otsivad sind," sõnas noormees end taas püsti ajades, kui venna poole käe sirutas - ei, Hunter ei pea seda vastu võtma, aga žesti pärast ikkagi. "Nad on mures." Samamoodi. Väga hea aeg hakata peresiseseid suhteid lappima, Lucas. Trés bien ajastus.

Alusetu süüdistus my ass. Õnneks ei öelnud Hunter seda välja, nagu ta ei öelnud mitte kunagi midagi välja. Lihtsam oli vait olla ja kõik enda mõtted ja tunded paberile panna või lihtsalt kuidagi väljas tühjaks jalutada. Töötas mõlemal juhul. Üks võimalus oli veel Scooteriga rääkida, aga see tundus veider. Enamasti. "Ma pean haiglasse minema," raputas Hunter pead, "mul on kuul õlas, kui sa tähele ei pannud." Viimaste sõnade ajal viipas ta enda õlale, kus särk verine oli. Seda ta isegi uskus, et Matt ja Daniela muretseda võivad. Nad olid kodus peale Rosie suht ainsad kah, kes temaga rääkisid ja temast midagigi teadsid. "Ütle talle, et minuga on kõik korras ja ma tulen pärast ise koju," pakkus Hunter ja laiutas automaatselt käsi, mis pani ta valust peaaegu urisema. Pigistanud enda silmad kinni, ootas ta, et valu õlast ära hajuks. Damn. Ta peaks kiiremini haiglasse minema. Mida ta siis üldse passis veel?

Ja nüüd peab Hunter haiglasse minema, kui tema on tulnud, ega kasutanud enne võimalust ühe kiirabiauto peale hüpata? Tänan, vend, ta tõesti üritas siin midagi heastada. Langetanud käe, tunnistas Lucas oma nooremat venda, oskamata selles täiesti uues olukorras midagigi ette võtta - esiteks koolitulistamine, millele ta ainult närviminemisega reageerida oskas, siis mure venna pärast (vaadakem tõele näkku, vägagi uudne tunne) ja nüüd Hunteri käitumine... Ärge öelge nüüd, et tema vend vihkas teda lihtsalt sellepärast, et ta oli loll nagu lauajalg ja seda mitte akadeemilises mõttes. Nähes, kuidas Hunter ilmselt tekkinud valusähvakale reageeris, tahtis Luke teda aidata, aga kuidas? Mida muud ta üldse teha sai kui meedikuid kutsuda? "Me veel räägime," lubas noorem kaksik, enne kui pöördus ja ühe meediku juurde kõndis, et selle tähelepanu oma vennale juhtida. Kui nii, siis nii... Ta tundis end halvasti. Kõigist inimestest pidi talle ühte tema suuremat viga nina alla hõõruma just see inimene, keda see viga puudutas. Inimeste vahelt läbi pugedes, et Matt ja Daniela üles leida, mõtles Tony lihtsalt, et tahab Oscari seltsi, sest Oscar kuulas teda ja ta tahtis oma hingel kripeldavat tunnet pisut leevendada. Mis vaevab sinu südant... Matthew' leidis Sommers üles, sai tal varrukast kinni, ütles, et Hunter on ühes tükis, aga käib haiglas ära ja tuleb koju tagasi, ning kõndis rohkemat lisamata edasi suunas, kuhu Oscar ja selle vend jäänud olid.

Hunteri huuled vormisid sõna 'midaiganes'. Ta vaatas, kuidas Lucas eemale jalutas, ning raputas enda pead. Meedik tuligi tema juurde ja ta sai kohe järgmisele autole, et haiglasse minna. Muidugi suutsid närveldavad arstid veel temaga õiendada, et ta varem ühelegi autole ei läinud. Hunter ei vastanud selle peale midagi, vaid lihtsalt silmitses neidu, kes koos temaga autos oli ja ilmselt enda elu eest võitles. Jõudnud haiglasse, anti ta kohe arstidele üle ja tema kuul eemaldati õlast. Kuna haav ei olnud suur, siis õmblema ei hakatud. Lihtsalt pandi haav väga tugevalt kinni ja öeldi siis, et ta nädala pärast kontrolli tuleks. Kui põletik peaks tulema, siis muidugi kohe esimesel võimalusel. Hunter jättis kõik meelde ja jalutas haigla ette, kus ta endale takso võttis, et koju minna. Kodu, armas kodu.

Ja kõik sai läbi täpselt niisama kiiresti kui oli alanud. Vetsukabiinis nõtkevatel põlvedel seistes, surutuna kuhugi seina ja Andy vahele, hing kinni ja aju lühises, ei tulnud Lolale pähegi, et "ounouu, he can't get hurt, let me be your hero baby." Ainus arusaadav katkise grammofonina korduv mõte oli "pleasenopleasenopleaseno." Argpükslikult silmad kinni pigistanud, kuulas senior lähenevaid samme, jätkates mõtetes äärmiselt ebaefektiivset chantimist. Ta oli üle saja freaking aasta kooli tulnud ja NÜÜD SEE!? Ja siis jõudis näotu püstolikandja nende kabiinini. Esimene jalalöök vastu kabiiniust pani tüdruku võpatama. Ta lihased tõmbusid närvide toimel loomuliku reaktsioonina äkiliselt pingesse ning enne kui need oleks jõudnud uuesti lõdvestuma hakatagi, tuli teine jalahoop. Alles siis kui uks viimaks verdtarretava ragina ja õudusfilmiliku praksatusega lahti lendas, haagijäägikese kõlksatus vastu maad õhus kajamas, plaksatasid brünetitari silmad lahti. Relv. Ja nimetu hirm sai äkitselt nime. Klassivend. Nende kuradima freaking retarded piece of shit klassivend, kellega nad kõigest kaks tunnikest tagasi samas klassiruumis olid istunud. Ja nüüd irvitas see inimrämps neile otsa, käes relv, mis ta automaatselt kooli toiduredeli tippu pidi kergitama? Äkitselt asendus "pleasenopleasenopleaseno" äkkvihaga. Lola sai harva TÕELISELT vihaseks. Enamjaolt oli ta bitter väike judgija, kes oli liiga laisk, et oma närve päriselt kellegi peale kulutama hakata. Aga.. aga see fucking useless shit.. ta oli freaking mittekeegi.. Lola tundis tungi kisada mõttetuid solvanguid, tungida oma safe havenist välja ja.. teab mida teha!? Aga järgmisel hetkel vajutas see kuradima sitaratas päästikut ja powpowboom, tema kaitsekilp ja dear friend vajus maha nagu kartulikott, tõmmates vihase seniori enesega niivõrd kuivõrd kaasa, kuna tolle käed olid rohkemal või vähemal määral siiani semu jakiesisesse klammerdunud. Tasakaalu kaotanud, vajus tšikk kuidagi umbropsu mööda seina alla, lüües pea sellise vastiku muhuväärilise kolksuga vastu peldiku räpast seina, suutes vaevu registreerida püssitoru, mis temale suunati. BOOM ja Lola oleks võinud samahästi surnud olla. Ta kõrvus kajas püssipauk ja kuuli õõvastav põrkumine kahhelkividega. Korraks lõi tšiki aju jälle umbe, viha lükkus kuhugi tahaplaanile ja järele jäi selline lühike "wait, am I dead!?" moment, mille jooksul irvitav persevest minekut tegi. Wait.. minekut tegi!? Tuikava kuklaga jõudis Lolale nii minutikesega kohale, et ta on freaking elus. Ta on freaking elus ja see kuradima sitakärakas.. viha lahvatas jälle üles ja mingisuguse lollaka spontaansuse ja väärastunud adrenaliini toel tekkis tšikil tahtmine sellele värdjale järgi joosta ja kisada ja peksta ja olla nii utterly idiootne kui see üldse võimalik oli.. aga siis langes tšiki pilk Andy'le ja verest uputavale põrandale. Ja Lola polnud kunagi varem NII palju verd näinud. Sellega olid koos põrandakivis ja Andy püksid ja käed ja särgisaba ja verd oli Lola saabastel ja paljastel jalgadel ning tšikk lihtsalt jõllas. Is he dead? Kogu koolis oli ainult üks inimene, kelle surmast tal vähegi kahju oleks olnud.. ja see inimene oli praegusel hetkel siin kuradima maas põrandal ja jooksis verd. Ei.. PURSKAS verd. Ajataju kadus, Andrew kõkutas midagi ja Lola lihtsalt jõllitas, kuni teab mis hetk lendasid live'i mundrimehed ja mäss võis alata.

Lola sõna otseses mõttes tiriti vetsupotilt, kuhu ta vahepeal kuidagi istuma oli vajunud püsti ja transporditi ta peldikust välja. Kuskil pelleriukse ja koridori vahepeal tsiki teadvus rohkemal või vähemal määral taastus ja ta pilk liikus mingisugusele mundris eidele, kes teda kindlakäeliselt välja üritas vedada. Midakuradit!? Natukene rüselenud ja ennast lahti tirima hakanud, koperdas brünetitar koridori jõudes peaaegu tundmatu musta kilega kaetud kogu otsa ja alles nüüd nägi senior korralikult kogu seda veresauna. Inimesed olid reaalselt surma saanud. SURMA. Ja olenemata sellest, ei tundnud Lorelei sellist "OUNOUU PEOPLE ARE DEAD" paanikat. Ta ei tundnud siiani tungi nutta. Viha oli siiani olemas. Aga rohkem veel.. Lola tahtis äkitselt lihtsalt ära. Üks hetk mundris eit enam ei vaevunud ja tšikil lasti lihtsalt väljatungivasse ja paanitsevasse inimmassi sukelduda. Sammu kiirendades, käed rinnal ristatud, sõrmed klammerdunud kampsikuhõlmade külge, trügis tšikk täiesti pohhuistlikult läbi inimeste, müksates üht õlaga ja teist küünarnukiga. Ja seda täpselt kuni hetkeni mil ta keset kõige suuremat rüselust ja paanikapesa sattus ja enne kui Braxtoniplika arugi sai, lendas kellegi küünarnukk laksuga vastu ta nägu. "faaaak," vandus Lorelei kedagi täiesti suvaliselt kuskil järsult lükates, sest FAAAAK.. asdfasdkfjh. Rapsides ennast läbi millestki, mis hakkas muutuma moshpitiks - või ka mitte - tundis tšikk, kuidas mööda ülahuult jookseb alla midagi sooja ja.. oli seda veel vaja!? Juba niigi rikutud kampsunivarrukaga suvaliselt üle nina tõmmanud, tungles Lola edasi väljapääsu poole ja voilaa.. vabadus? Hakanud suvaliselt kuhugi.. lihtsalt ÄRA.. tormama, nabis poole tee pealt mingisugune parameedik ta kinni ja olenemata mitmest vandesõnast ja lahtirebimisest, leidis brünetitar end järgmisel hetkel mingisugusest esmaabinurgakesest, kus keegi talle vatte ninna toppis ja keegi teine nime ja vanust küsis. Ja Lola tahtis lihtsalt ära. Tal polnud hetkel meeles isegi Andy, kes teab kuhu vereloiku oli jäänud - ja aasta sõbra auhind läheb.. dumdumdum.. ja mis kõige kurvem. Ta polnud terve selle paanikatoa jooksul kordagi tundnud tungi kellelegi helistada või messida või kedagi järgi kutsuda.. Pealegi oli ta telefon kuskil kotis.. ja ta kott oli kuskil kapis. Ja ta teadis, et mitte faking keegi ei tule talle järgi. Ja mingi hetk andis tšikk lihtsalt alla, vastas tuima vihaga mingisuguse mundrimehe paarile küsimusele ja lasi parameedikul oma silmasid ja hädist ninaverejooksu uurida samas kui terve õu õnnelikke ja mitte nii õnnelikke taaskohtumisi täis oli.

Jacklyn ei teadnud, kui kaua ta seal klassipõrandal istus, aga ühel hetkel lendasid ruumi sisse politseinikud, kes neid välja hakkasid viima. Charley nuttis siiani ja hoidis kramplikult enda ema kaela ümbert kinni. Kui nad koridori astusid ja seal maas kiledega kaetud laibad olid, peitis naine lapse pea enda rinnale, et ta seda vaatama ei peaks. Mida vähem ta taipab seda parem. Lapsel on nagunii ilmselt trauma juba tekitatud. Jacky astus mõne minuti pärast hoonest välja ning vaatas väljas olevat rahvamassi. Simon. Ta peab siin kuskil olema. Loodetavasti ei juhtunud temaga midagi. Jacky hakkas aina närvilisemaks muutuma, kuni pisike tüdruk tema süles korraga 'isssi' hüüatas või pigem luksatas ja siplema hakkas. Jacky asetas lapse maha, kes kohe Simoni poole silkas ja käed ümber tema pani, ise endiselt valjult nuttes. Ta sirutas enda käed üles, et mees ta sülle võtaks. Meesterahva juures on ju alati kindlam kui naisterahva juures. Jacklyn jalutas ka ise mehe juurde ning kallistas teda tugevalt, vajutades järgmine hetk enda huuled mehe omadele. Nüüd ta vähemalt teab...

Vahepeal rääkis Oscar Castieliga juttu, kuigi viimane neist oli ilmselgelt mures Kennedy pärast. Oscar ei teadnud täpselt, mis värk vennal selle tüdrukuga oli, kuid praegu polnud kõige sobilikum aeg küsimiseks. Kes teab, mis tšikist üldse sai - võib-olla on surnud juba... Oz lootis siiski, et ta ilmub lähiajal välja. Elusana. Noormees tundis ennast täiesti kasutuna, et ta midagi teha ei saanud, kuid praegu ei jäänud neil peale ootamise midagi muud üle. Korraga tabas Oscari pilk eemal Luke'i, kes tema suunas kõndis, mille peale ta korraks Casil oodata palus, tormates seejärel oma kuti juurde. Haaranud noormehe käest kinni, vaatas ta Lucasele otsa. Kuti näost oli näha, et temaga polnud kõik kaugeltki mitte korras. Mis nüüd siis lahti? "Räägi mulle, mis juhtus," palus Oscar, laskmata Lucase kätt lahti. Ta oli praegu tõeliselt mures. Piilunud korraks üle õla, et kontrollida, kas Castiel on ikka veel seal, pööras Oz pilgu uuesti Luke'ile.

Tollelt random düüdilt nimekirjaga sai Marcus ainult nii palju teada, et japp, need kaks ogarat tsillisid endiselt seal koolimajas koos tulirelvade ja muu igapäevase koolitöö kõrvale käiva juraga. Korraks jõudis mees isegi mõelda, et miks kurat siis midagi lahedat ei toimunud, kui tema koolis käis. No okei, üks kord oli pommiähvardus tehtud ja kõik kamandati õue ja trillallaa-trullallaa, aga tuli välja, et see oli ka mingi random freshmen, kes pretendis, et oli pommi alla pistnud koolile, et mate kontrolltööst pääseda. Nice one, dude, really.
Aga järgmine hetk tõmbus Marcuse kulm taas kortsu, kui ta endiselt mõistis milline sitapea ta ikka oli, et selliseid asju mõtles. No aga ega ta sinna midagi parata ei saanud ka. Mees trügis veits edasi läbi nende peata kanade, keda aina rohkem juurde hakkas tulema ja mingi hetk sai ta aru, et nüüd oli vist kõik. "Mis juhtus nüüd?" uuris ta otseselt ei kelleltki ja kaudselt ühelt mendilt, kes praktiliselt ta kõrval seisis. Ja üsna sellisel 'talk to me, goddamnit!' toonil. Pinda käis, et ta asjadega üldse kursis polnud. Ment ei teinud kuulmagi ja võttis selle asemel oma voolkitoolki kätte, kui see sahisema ja ragisema hakkas. Aga nii palju oli temast kasu, et Marcus kuulis vidinast sõnu, mis kõlasid umbes nagu 'kahtlusalused on surnud'. Noo.. hea seegi? Karm nii öelda, aga noh. Samas kui Marcus teadnud oleks, mis veresaun seal koolis tegelikult oli, ei tunduks see lause üldse karmina.
Igatahes trügis Marcus edasi, kasutades mugavalt ära enda paraja pikkuse, mis võimaldas tal üle nii mõnegi pea vaadata. Mis õige pea kandis ka vilja, kui ta nägi Lolat mingi meedikuga kaklemas. Üleni verist Lolat. Nahhui ta aru sai, kelle veri see kõik oli. Ja siis kadus neidis silmapiirilt. Ja kus kurat oli Andy?! "EEST!" lõugas Marc ühele oinale põhimõtteliselt kõrva sisse, kes siis ümber pööras ja talle pisarsilmil otsa põrnitsema jäi. Millele järgnes Marcuse poolne vaikne "sorry". No ise seisis täpselt keset teed ees. Üldse oli see edasi liikumine aina hullem, sest rahva pealetung oli vägev. Ja kõik olid verised ka. Mendid enam vähemalt väga teekonda ei piiranud.
Üks meedik haaras Jay käest kinni, küsides temalt midagi 'said viga?' stiilis. "Ei, ma polnud kooliski.. Kuhu see tüdruk viidi, kes siin.." jõudis Marcus pooleldi-kolmveerandldi vastata, aga meedik ei registreerinud enam ülejäänud lauset peale 'ei' sõna, tegeledes teistega edasi. No fain.
Veidi aega ringi tuianud, märkas Marcus siiski tüdrukut eemal, ümbritsetud meedikutest ja mentidest. No okei, ühest meedikust ja ühest mendist. Aga sellest piisas, et Marcus kaks korda mõtleks, kas ikka tasub segada. Aga noh, taktitunnet pole mehel kunagi olnud, viisakusest rääkimata, nii et yolo.
"Hei.. Kõik korras?" küsis Marc Lola kõrvale jõudes, viies pilgu üle näitsiku. Ilmselgelt väga vale küsimus. Tsikk on üleni verine ja tuli just koolist, kus oli tulistamine. Jeap, kõik on jumala okei. Aga no ta ei olnud ju reanimobiiliga ära viidud ja ta isegi ei lebanud pikali, nii et kõik see veri küll tema oma olla ei saanud. "Kus Andy on?" lendas kohe järgmine küsimus tüdruku pihta. Mendist ja meedikust, kes oma tähelepanu nõudsid oli ilmselgelt üsna savi ju.

Lucas oli Oscarile siiralt tänulik, kui see tal käest kinni võttis. "Hunter oli imelik..." pomises ta, sinakasrohelised silmad kuti omadesse kinnitunud. "Ma leidsin ta üles, aga ta käitus... ta käitus, nagu ta vihkaks mind südamest..." Ja siis ta oli veel üritanud Hunterile toeks olla ja värki, kuna vend oli viga saanud, ja Hunter oli talle niimoodi vastanud. "Mida ma valesti tegin?" küsis nooruk löödult, kuigi Oscar ei pidanud sellele küsimusele vastama, sest tegemist oli pigem etteheitega iseendale. Tema oli see patune, kes Hunterit ignoreeris... ja vennal oli täielik õigus teda selles süüdistada. Hetkekski ei tulnud noormehele pähe, et venna käitumine võib olla tingitud koolis just lõppenud sündmuste mõjust, mitte ainult temast. Mis ei vähendanud tema süükoormat. "Oscar, ma loodan, et see on okei, kui ma täna ööseks sinu juurde jään," tegi Luke paluvat häält. Kodus muretseksid kõik end kindlasti segaseks, ema vähemalt, aga nad teadsid - Logan teadis, Matt teadis ja Hunter teadis ka -, et temaga on kõik korras. Ta lihtsalt ei tahtnud koju minna.

Aidanud Vanessa meedikute abiga majast välja, sai Robert politsei käest ka mingi jaki endale peale, et ta ei peaks päris paljalt ringi kõndima. Mehe särk sai ohverdatud siiski naise tervise heaks. Kuna Nessal polnud kedagi momendil siin, vähemalt ei märganud psühholoog kedagi, otsustas Robbie naisega koos haiglasse sõita. Pealegi keeldus Vanessa tema käest lahti laskmast, mida ta vägagi otsusekindlalt ja tugevalt pigistas. Korraks pidi mees sellest siiski lahti laskma, aidates meedikul kanderaami, kus Vanessa poolteadvusel lamas, kiirabiautosse tõsta, võttes kiirelt ka endale koha autos. Sireenide saatel sõitsid nad haigla poole, Nessa käsi kindlalt Roberti kahe käe vahel. Ta lubas, et naisega ei juhtu midagi, et ta näeb ka homset päeva ning enda lubadusest hoidis ta kinni. Nüüd oli kõik arstide teha.

OT: And we are out too.

"Üks, jah," vastas Lorelei täieliku tüdimusega mendile, tõrjudes järsult eemale parameediku käe, mis ta ninna järjekordset vatitroppi suruda üritas. "Ah, nimi? Uhh.. Garret.. midagi.. ma ei tea, jätke mind rahule," tõusis tšikk juba kulmu kortsutades püsti, kui parameedik ta juba tead mitmendat korda uuesti istuma surus ja ment kinnitas, et jäänud on veel vaid üksainus küsimus. Oli üsna ilmselge, et brünetitar nägi pisut l i i g a kabe välja, et tal niisama lihtsalt minema lastaks jalutada. Veel mingisugusele lollakale küsimusele vastanud ja v e e l korra parameedikule kinnitanud, et "oi ei, temal on jumala hea olla, peapööritust pole ollagi, jalg on all tugev ja väle ning ta võib vabalt omal jalal koju minna" - olgugi, et tegelikkuses ta siiski valutas siit ja sealt, ta oli ühest küljest surmani väsinud ja teisalt ei suutnud ta õieti paigal seista ja MIKS nad tal juba minna ei lase. Ja kõige tipuks lendas laivi Marc. Kõigist võimalikest inimestest just tema, hoo-fucking-ray. Kutile küsimusele vastuseks ainult ühe ülisarkastilise "yay, elu on lill" põrnitsuse kinkinud, tegi brünetitar uue katse end püsti ajada ja oppa, teda ei surutudki uuesti istuma. "Mida sa tahad, ma ei tea, küsi nendelt," andis tšikk kuti järgmisele küsimusele automaatse vastuse, enne kui ta peas ding-ding meeldetuletus helisema hakkas - heihoo, sa olid seal pelleris kellega koos, see keegi sai kuuli, veriveriveri.. "Shiit," pomises tüdruk vaikselt, taibates, et tal polnud AIMUGI, mis kutist oli saanud. Ta ju ei olnud surnud? Ta oli sealsamas olnud ja ta oli elus olnud. Oli ju? OLI ju? Tšikk ei suutnud isegi õieti meenutada. Ta oli seal olnud ja siis oli ta välja tiritud ja mida!? Võib olla tal ikka oli peapõrutus? Most likely not, aga.. mida.. Ja Lola teadis, et ta oleks pidanud Andy üles otsima või vähemasti üritama, aga ta pea valutas ja ta tahtis minema ja ta tundis end kohutavalt isekalt ja kohutavalt enesekeskselt ja aasta sõbra auhind vol 2 läheb.. dumdumdum.. "Kõik?" liikusid tšiki silmad uuesti tõsiste asjapulkade poole ning saanud vastuseks napi noogutuse ja mingi möhatuse, triivis Lola sõnagi lausumata Marcist mööda, omamata otsest sihti.. ta nägi välja nagu oleks ta äsja tapamajast tulnud ja talle oleks dušs ära kulunud ja talle oleks puhtad riided ja kuusteist tundi und ära kulunud, aga ta ema oli kodus ja ta isegi ei tundnud seda und ja ta oleks tahtnud lihtsalt midagi lüüa ja millelegi virutada või ennast lihtsalt.. mingisugusesse kuradima tiiki uputada.

Noo umbes sellist warm welcome'i Marc ka oodanud oli, nii et erilist üllatust tsikk talle ei valmistanud. Kuigi jah, pooleldi oli ta valmis ka mingiks melodramaatiliseks nutupuhanguks, saateks üks kaelavajumine ja panic attack. Kuigi järele mõeldes oli Lola liiga.. Lola selleks. Noh, nii paljukest, kui mees teda teadis. He knew the type vähemasti.
Tollest 'shiit' vastusest sai mees aru, et ega näitsik vist ise ka ei teadnud, mis nende semust saanud oli, mis ei mõjunud eriti lohutavana. Ehk nad polnudki siis koos olnud, who knows. Tundus kuidagi nõme torkima ka hakata hetkel ja ega tal väga võimalustki polnud, sest need meedikud (mis teil kuraditel viga on?!) lasid Lolal lihtsalt minema jalutada, mida tsikk ka muidugi tegi. Aga kuna Andy endiselt silmapiiril polnud ja Marcus EI kavatsenud tagasi lolli näoga vahtimise juurde naasta, pööras ta otsa ümber ja vuras neidisele järele. Cause why be normal when you can be annoying as fuck.
"Las ma viin su vähemalt koju," pakkus mees enamvähem abivalmilt, eirates totally fakti, et see oleks väga awkward juhul kui tsiki ema kodus on. Samas ta ema oli üsna harva kodus, nii et what are the odds. Ja pealegi oleks worried mommy pidanud siis ju hoopis seal rahvamassi seas ootama ja oma last otsima. Mis polnud väga Lola ema moodi, aga siiski. Mine tea, mis kruvid taoline möll inimestes kinni loksutab. Kuigi Lorelei kruvis küll logisesid endiselt ja tema oli see, kes seal majas sees oli olnud.
Marcus oleks ilgelt kõike uurida tahtnud. Kes tulistas, mis toimus, miks, kuidas, kus, kellega.. Aga ilmselgelt oli liiga vara nosy bitch olla.

"Minuga on kõik kombes," noogutas Seth, viies silmad vennale. "Aga need raisad ei lase mind sisse, nad tahavad vist, et viimnegi hing siin piinlema peaks," uhratas Joshua. Üks politseinik jälgis teda ülima hoolega, ilmselt tajus mees nooruki ärritust ja viha. Lõpuks sai ta naise käest SMS-i. "Carrie on väljas kiirabiautode juures," teatas Josh kergendusega ning hakkas trügima sinna poole. Lõpuks näinud naist, kallistas ta teda tugevalt. "Nii hea, et sinuga on kõik korras," teatas noormees ning ta hoidis Carriet võimalikult enda lähedal. Poiss oli kindel, et ta ei lahku relvata enam iialgi kodust. Kui juba koolis võivad sellised asjad juhtuda, siis mis saab teistest tavalistest kohtadest nagu näiteks pood ja töö?