Panic Outside

Simoni sinised silmad liikusid tähelepanelikult üle rahvamassi, püüdes leida tuttavaid nägusid. Kuulnud korraga seda vaikset kergesti äratuntavat häält, keeras mees ennast ringi. Tema suule ilmus õrn naeratus, kui nägi pisikest Charley't enda poole jooksmas. Võtnud lapse endale sülle, kinkis ta tüdruku peale õrna musi, emmates teda tugevalt. Peagi jõudis temani ka Jacklyn ise, kes teda samuti embas. Tugevalt kallistas Simon mõlemat tüdrukut vastu, kes olid juba pikemat aega kõige tähtsamad tüdrukud tema elus. Tundnud korraga naise huuli enda omadel, jättis Flack ühe käe ümber lapse, hoides teda enda keha vastas, ning teise asetas ümber Jackie piha, suudeldes naist vastu. See suudlus kestis pikki sekundeid, ennem kui mees selle lõpetas, toetades enda lauba vastu naise oma. "Olete terved?" küsis ta vaikselt, hoides enda siniseid silmi Jackiel. Mees ise pääses vaid kerge ehmatusega ja paari pisema lõikehaava ja klaasikilluga. Pigem tema särk nägi selline välja, nagu oleks õpetaja saanud ise ühe kuuli kerre.
"Täna olete minu juures. Ma ei lase teil täna üksinda olla," sõnas Simon enesekindlalt, kinkides Jackie laubale ühe suudluse.

Carrie jõudis õpilasega ühele poole ja andis ta ilusti vanematele üle. Ta jäi endale uut patsienti ootama. Vähemalt tundis ta ennast kasulikuna, mitte nii nagu seal koolimajas. Ta teadis, et seal hoones olid õpilased, kes vajasid abi, aga tema istus õpilastega enda kabinetis. Ta oleks pidanud neid aitama. Äkki oleks ta kellegi päästa suutnud. Sellised mõtted käisid tema peas ringi, kui korraga Seth kohale ilmus ja ta poissi lõpuks ometi enda käte vahel hoida sai. Kuradile see reegel, et ta ei tohi poisiga koolis õrnutseda. Ta oleks võinud poisi kaotada või vastupidi. Carrie asetas enda käed noormehe põskedele ning vaatas talle sügavalt otsa, vajutades siis tema huultele ühe suudluse, mis peagi uueks tugevaks kallistuseks üle läks. "Mul on hea meel, et sa siin ja terve oled," lausus naine, "ma kartsin, et sa oled koolimajas." Carrie tõmbus mõne sentimeetri võrra poisist eemale, jättes enda käed endiselt ümber tema. "Ma jään veel siia ja aitan natuke... vähemalt nii palju kui ma saan. Kas sa jääd siia või lähed koju?" küsis Carrie pidades 'kodu' all silmas ikka Trey korterit.

Las ma viin su koju? Seriously? Fucking seriously? "That must be the dumbest thing I've ever heard coming out of your mouth.." vilksatasid Lola silmad ainult hetkeks Marcils, sest.. kes üldse tuleb millegi sellise peale!? "Kui sul on vaja vabandust oma endise sugarmommy külastamiseks, siis.. lihtsalt.. mõtle midagi paremat välja," lisas tšikk sellise ülilolaliku bothered kulmukortsutusega nagu üritaks ta tüütuid kärbseid - teisiti tuntud kui INIMKOND - eemale peletada. Veel paar sammu kuhugi rahvahulkadest eemale, kooli eest läbi jooksva sõidutee poole teinud, jäi senior pidama. Okei, loetleme pisut oma võimalusi. Kodu, mis kukub kohe ära, sest ta EI kavatse sinna minna, kui ta ema seal on.. oma mingisuguse.. manslutiga, kes vaevu ta tütrest vanem on - viime nüüd kõik tähendusrikka pilgu Marci poole. Teiseks, ANDY, kes oli kes teab, kus kuradima kohas ja.. kelle papa korteri matialuse võtme nad alles eile pihta olid pannud, sest kuti isiklik võtmepundar oli god knows where. Ja siis jäid alles veel Scarlet - kes oli teab kus - ja TYLER, kes oli ilmselgelt liiga dick dickinson, et siia kohale ilmuda. Ja oligi vist nagu kogu Lola friendslist ette loetud? Nii et mõttes juba ette facepalminud, pöördus Lola Marci poole. "Wherever you live, sul on dušš, right?"

Jacky hirm lahtus tunduvalt, kui Simon teda vastu suudles. Kui olukord ei oleks nii õudne, oleks naine ilmselt seitsmendas taevas hetkel. Kui palju kordi oli ta mõelnud sellele, et peaks mehele enda tunnetets rääkima, aga sinna see jäigi. Praegu aga ei olnudki lihtsalt mingit muud võimalus. Ta oleks võinud Simoni kaotada ja ta ei oleks kundagi teada saanud, et tal on tema vastu sellised tunded. Huvitav, miks Simon ise kunagi seda sammu ei astunud? "Füüsiliselt küll," noogutas naine, olles kindel, et järgnevad ööd tulevad lapsele rasked. Vaene Charley. Laps nuuksus siiani mehe süles, hoides temast kõvasti kinni. "Aga sa ise...palun ütle, et see veri ei kuulu sulle," sõnas Jacky, vaadates mehe õudsat särki. Ta hoidis enda hääletooni pigem vaiksemana, et Charley ei peaks kuulma sõna 'veri' ja veel rohkem paanikasse minema. "Ma arvan, et see oleks hea idee, sest see pisike ei kavatse sinust niipea lahti lasta," lausus Jacky, üritades kergelt naeratada.

Joshua suudles naist vastu, ta ei tahtnud lähima nädala jooksul Carriest eemalduda, siiski pidi mees seda tegema. "Mis oleks, kui ma juba täna su juurde koliks?" uuris Seth. Tulistamine oli laks reaalsuse poolt, ta oleks võinud naisest ilma jääda ja seda Josh ei soovinud kohe kindlasti mitte, seega tasus kolimisega ühele poole saada. "Ma jään sinu juurde. Trey tuli ka muidu siia," lisas Seth.

Oscar kuulas, mis Lucasel öelda oli, kuid õnneks polnud olukord kõige hullem. Vähemalt Hunter oli elus. Vihane küll, aga siiski elus. Küll aga tabas teadmine, et Hunter oli Lucasega niimoodi käitunud, Oscarit ebameeldiva üllatusena. Oli ju Luke talle varem rääkinud, et just see poiss on peres kõige rahulikum. Mis küll toimus? Ka Oscarile ei tulnud see pähe, et Luke'i venna käitumine võis olla põhjustatud koolitulistamise mõjust. Tüübil oli ju läinud tundumalt täbramalt kui nendel, kes kogu aja võimlas viibisid, saamata ainsatki kriimu. "Ma arvan, et sa peaksid temaga uuesti rääkima, aga kunagi hiljem," pakkus Oscar. Praegusel hetkel ei tasunud torkima minna. Lucasel poleks isegi tarvis olnud paluvat häält tegema hakata, kuna Oz ei suutnud talle niikuinii ära öelda. Võib-olla päästis see suutmatus tänasel päeval koguni noormehe elu, kuna tegelikult polnud Ozil sel hetkel võimlas midagi teha, kui tulistamine pihta hakkas - ta viibis seal ainult Lucase soovil. "Jah, muidugi. Mis saakski mul selle vastu olla," kõlas kohe ka tüübi nõusolek.

"Sa ei pea sellega kiirustama. Sa võid niisama ka minu juurde tulla," sõnas Carrie, tõmmates käega sujuvalt läbi poisi tumedate juuste. "Kolimine võtab aega ja ma ei usu, et me selleks täna valmis oleme," lausus naine. Muidugi tahaks ta olla poisiga samas kohas öösel. Olgu selleks siis Trey korter või tema enda korter Westside'il. See katastroof koolis näitas naisele, kui tugevad olid tema tunded noormehe vastu. Tundub, et abielu lõpetamine oli õige tegu. Ah et Trey on ka siin. Automaatselt vaatas Carrie ringi, otsides nimetatud meest.

Muidugi ei arvanud Lucas, et Oscar talle "ei" ütleks, aga ta naeratas ikkagi kergendatult, pigistades oma kuti kätt, kui see oma nõusoleku andis. "Ma ütlen Loganile ka," mainis ta, enne kui Oscari käest lahti lasi ja temast eemaldus. Loganile see mõte kindlasti ei meeldi, aga pigistagu silmad kinni ja kannatagu ära, andku lihtsalt teade edasi. Oma kaksikvenna leidis Luke küll pisut vaevaliselt, aga siiski leidis, ütles talle, et läheb Oscari poole ja öelgu ta kodus edasi, et temaga on kõik korras, ning naasis siis Ozi juurde. Tema ainus isiklik asi, mis tal kaasas oli, oli tema mobiil, aga rohkemat polnud vajagi. Küll ta oma õpikud ja vihikud kätte saab, niikuinii praegu koolimajja ei lasta... Oscaril olid tema koduvõtmed kaasas, nii et probleemi kuti korterisse pääsemisega ei teki, ning koos lahkusid nad kooli territooriumilt, jättes rusuva õhkkonna selja taha.

OT: meie läksime, tsau

May 2, 2013 22:34:57 GMT 2 @faultinmystars said:

Las ma viin su koju? Seriously? Fucking seriously? "That must be the dumbest thing I've ever heard coming out of your mouth.." vilksatasid Lola silmad ainult hetkeks Marcils, sest.. kes üldse tuleb millegi sellise peale!? "Kui sul on vaja vabandust oma endise sugarmommy külastamiseks, siis.. lihtsalt.. mõtle midagi paremat välja," lisas tšikk sellise ülilolaliku bothered kulmukortsutusega nagu üritaks ta tüütuid kärbseid - teisiti tuntud kui INIMKOND - eemale peletada. Veel paar sammu kuhugi rahvahulkadest eemale, kooli eest läbi jooksva sõidutee poole teinud, jäi senior pidama. Okei, loetleme pisut oma võimalusi. Kodu, mis kukub kohe ära, sest ta EI kavatse sinna minna, kui ta ema seal on.. oma mingisuguse.. manslutiga, kes vaevu ta tütrest vanem on - viime nüüd kõik tähendusrikka pilgu Marci poole. Teiseks, ANDY, kes oli kes teab, kus kuradima kohas ja.. kelle papa korteri matialuse võtme nad alles eile pihta olid pannud, sest kuti isiklik võtmepundar oli god knows where. Ja siis jäid alles veel Scarlet - kes oli teab kus - ja TYLER, kes oli ilmselgelt liiga dick dickinson, et siia kohale ilmuda. Ja oligi vist nagu kogu Lola friendslist ette loetud? Nii et mõttes juba ette facepalminud, pöördus Lola Marci poole. "Wherever you live, sul on dušš, right?"

Marcus muigas kergelt Lola lause peale. Suht hea, et ta ütleb kõige rumalama asja siis kui ta üritab kõige tõsisem ja normaalsem olla. Ilmselgelt ei tulnud välja ju. Aaga näitsiku järgmisest lausest sai kutt aru küll, miks see dumbest thing ever oli. Nii et mommy dearest oli kodus. Kahjuks või õnneks ei äratanud see mehes küll mingeid erilisi tundeid, aga ta ei hakanud seda igaks juhuks juba niigi ärritunud Lolale teatavaks tegema. Like she cares onju. Selle asemel jäi kutt lihtsalt seisma, jälgides Loreleid, kes veel kaks sammu astus ja siis samuti seisma jäi. Marcus jõudis juba kulme kortsutada ja a'la käed valmis sirutada, sest miskipärast oli tollel liiga palju filme vaadanud düüdil kindel arvamus, et nüüd pudeneb näitsik teadvusetult tema käte vahele. Kui väga.. hollywoodilik. No pingelangusega toimus igast jura ju. Šokiseisundist väljatulek ja muu taoline jamps. Ja siis pööras tüdruk ümber ja noh.. ei kukkunudki kuskile. Täitsa teadvusel oli kahjuks/õnneks. "Ee.. Jah," vastas mees enda nägu tõsiseks surudes, sest muige huulile lubamine ei tundunud endiselt kuidagi aktsepteeritav, arvestades seda laibakogumit nendest mõnikümmend meetrit eemal. Nii et nüüd suunduvad nad hoopis Marcuse poole? Okei. Sellist asjade käiku poleks ta ette osanud näha, aga ei noh.. sobis. "Nii et minu juurde siis?" küsis ta igaks seitsmeks juhuks üle, sest kurat Lolat teab, ja võttis suuna kuskile sinna, kuhu ta enda bike'i jätnud oli. Õnneks oli liiklus vähemalt normaalsem, sest osna mitmed worried mommyd and daddyd olid oma võsukesed juba ära transportinud ja need, kes ei olnud, ei saanud nendega ka probably nii pea kuskile.

Siiani päriselt uskumata, et ta i s e seesuguse ettepaneku oli teinud, vilksatasid Lola silmad justkui veel viimases lootuses üle eemalseisva tungleva inimmassi - kallistavad ja nutvad emmed, kallistavad ja nutvad issid, kallistavad ja nutvad tütrekesed-pojakesed ning kanderaamidel välja kantavad kiletatud kogud ning nii mõnigi breakdown. It was a fucking bloodbath.. ja Lolale polnud kõik veel isegi päriselt kohale jõudnud. Inimesed olid surnud. Surnud as in ta ei näe neid enam mitte freaking kunagi. Ja olgugi, et peale Andy tšikil koolis erilisi sõpru polnud, oli see siiski kuradima.. fucked up. Ja ta isegi ei teadnud päriselt, mis kutist saanud oli ja selle asemel, et välja uurida, tõrjus ta need mõttekesed lihtsalt kuhugi tahaplaanile, sest ta pea valutas ja ta oli ümbritsetud liiga paljudest nutvatest nägudest ja ta oli kuradima verine - ja tegu polnud isegi vastiku võltsvere, vaid real dealiga, mis oli v e e l vastikum. Nüüd, kus ta sellele mõttes, tekkis tahtmine riietest lihtsalt välgukiirusel, meeleheitlikult välja rabeleda. Inimveri. Ja isegi mitte tema enda oma. Ta oleks tahtnud riided katki käristada, neil peal talluda, need põlema pista, nühkida nahka kuni see verele tõmbub, pesta maha võõras veri, pesta maha kogu see sitt. Ja äkitselt tundis tšikk kui paha tal päriselt oli. Ta ei mäletanud, millal ta viimati söönud oli, ta oli suitsetanud viimase tunni jooksul praktiliselt terve paki sigarette ja nüüd, kus alkohol ta verest päriselt kaduma hakkas, võttis maad vastik almost-pohmakas. She felt like freaking shit ja olenemata kogu sellest vastikusest ja verest, mähkis tšikk end sellegipoolest rohkem kampsiku sisse. Maybe a dose of douchebag will do her good.. Midagi ebamäärast "mhmh'i" laadset pomisenud, järgnes Lorelei Marcile, kordagi kooli poole tagasi vaatamata. She freaking hated that place.. now even more than before.

Suund oli neil päris täpne olnud, sest Marcuse mustjas-sinine iludus seisis seal samas, üks kiiver lenksu küljes ja teine (õnneks) taga kiivrihoidikus. Või pagassis nagu mõned seda nimetasid, kuigi mõõtudelt väga välja ei andnud nagu. Marcusel oli kombeks kahe kiivriga ringi vurada, sest mõni damsel in distress võis vajada ju koju viimist või miskit. Seda tuli päris tihti ette kusjuures, et ta niisama tsikkidele või kas või enda sõpradele küüti pakkus.
Kutt võttis teise kiivri välja ja astus siis Lola ette, ulatades talle kiivri. Igaks juhuks püsis ta seal samas, et aidata see kinni panna või miskit, sest need vidinad seal lõua all olid parajad bitchid vahel, aga päris kukununnu 'panen ise sulle kiivri pähe ja teen musi otsaette' jura ta ka ajada ei julgenud. Olgu ta nii shaken up kui on - Lorelei ju siiski. Õnneks oli väljas päris soe ka, nii et riietuse koha pealt polnud ka hullu. No ja maa polnud pikk ka. Marcus kasutas juhust, et pilgu üle neidise viia. Kui meedikud Lola nii kergelt ära lasid, ei saanud see veri ju tema oma olla. Aga kelle siis? Küsimused mõneks teiseks korraks ilmselgelt. Ta kõndis siiski õhukesel jääl - Lolal kopa ette viskas, siis tõmbab minema ka kuskile.

Õues valitses suurema kaos kui koolimajas oli arvatavasti olnud, mistõttu Carla oma onu mitte kuskil ei näinud. Ka polnud ta onult oma sõnumile, mis parajat paanikat võis tekitada, mingit vastust saanud, mis ei olnud kohe üldse lohutav. Ta kardab siin oma pead otsast ja ainus, kelle peale ta loota saab, on see politseinik, kes lasi tal enda küljes rippuda, kui nad koolist välja tulid. Siis aga andis tüdruku telefon saabunud sõnumist märku, mis teatas, et onu oli talle ühe tuttava punase Mercedesega järele saatnud, kuna ei saanud ise tulla. Ilmselt olid Alecil käed-jalad tööd täis, kuna kiirabiautod saalisid siin edasi-tagasi... Pisut kõhelnud, puges Annie inimeste vahelt läbi parkla poole, kus tõesti sõnumis mainitud auto ootas. Juht tervitas teda ja võttis ta ettehoiatamata enda embusse. Täiesti võõras inimene, aga An vajas seda, sest surus näo lihtsalt Aleci sõbra jakki ja ei lasknud tükk aega lahti. Kui pisut kergem hakkas, ronis ta juhi kõrvalistmele ning lasi end haiglasse sõidutada.

OT: out

Castiel ei tahtnud lootust kaotada. Kennedy ei saanud ju surnud olla, aga miks ta koolist väljatulvavate õpilaste seas polnud? Sai ta viga? Ta ei tohtinud surnud olla! Seda, kui näost ära Lucas kohale ilmus, mees õieti ei märganudki, noogutas vaid Oscarile kergelt, kui see tal oodata palus, ning otsis pilguga tuttavat brünetti, kuigi temakest ilmselt selle rahvamassi seest näha poleks, kuna oli nii lühike. Aga ikkagi. Üsna pea tuli tema vend tagasi, öeldes, et lähevad Lucasega tema poole, ning lahkusid, jättes Casi kõigi oma lootuste ja hirmudega üksi... piltlikult öeldes. Ja siis märkas ta tüdrukut. Kanderaamil. Kohe liigahtas mees oma kohalt, rutates meedikute juurde, kes tüdrukuga tegelesid, aga talle öeldi ainult, et Kennedy on teadvuseta, tal on kuulihaav ja mingu ta haiglasse nagu ülejäänud muretsejad. Kerge vihakihvatus käis läbi Casi, kui ta mõtles sellele koerale, kes Kennedyt tulistada julges. Endast nõrgemat... Siga. Aga rohkem vastu punnima ta siiski ei hakanud, vaid seadis sammud haigla poole. Nüüd oli õige koht kahetseda, et ta polnud rahakotti või telefoni kaasa võtnud.

OT: tadaa

Ja veel üks mees, kes oli too cool for car. Mitte, et Lorelei seda pahaks oleks pannud, sest ilmselgelt olid mootorrattad freaking badassid ja kohe kindlasti polnud Marci omal absoluutselt mitte midagi viga. Lihtsalt.. tal poleks praegusel hetkel olnud absoluutselt midagi selle vastu, et liigelda masinaga, kus tema lihasetööst ja teadvuselolekust ei sõltunud mitte miski. Tal ei olnud und.. tal oli lihtsalt kuradima sitt olla. Nii vaimsel kui füüsilisel tasandil. Füüsis oleks andnud kõik pehme pinna ja pisukese vaikuse eest, vaimsus tahtis teha ükskkõik mida - juua või joosta või maalida või märatseda; lihtsalt selleks, et ta ei peaks niisama passima.. ja olema.
Hetke kiivrit silmitsenud, võttis Lola selle vastu ning pani pikema jututa pähe. Ka kinnitustega sai ta kuidagi ligadi-logadi, natuke valesti ja pisut liiga õrnalt hakkama - käib kah. Suvaliselt ja valesti kampsikul kaks-kolm nööpi kinni pannud, et sellest sõidu ajal leopardimustrilist keepi ei tekiks, ootas tšikk kuni Marc masinale istus, et siis sujuvalt tagumine n.ö istekoht hõivata. Ah, pohhui.. toetus senior rohkemal või vähemal määral vastu kuti selga, istmeääre asemel temast kinni hoides, tundes hetkeks isegi kiusatust tuikav pea vastu Marci selga toetada, aga how about no..

ot: and we're pretty much out!!

Simon langetas momendiks enda sinised silmad, vaadates enda verist valget triiksärki. Koju jõudes läheb see otsemat teed prügikasti ning ilmselt ka püksid ja jakk. Seda päeva ei taha mees enam kunagi meenutada. Vähemalt seda osa, mis oli enne ühte imelist suudlust kõige imelisema naise käest.
"Ära muretse see pole minu oma ... ühe mu õpilase, tüdruku ... Annie oma," neelatas Flack kergelt. Tüdruk viidi koheselt haiglasse, aga tema seisund pole just väga kiita. Meedikute sõnul läbis kuul tema maksa ning sellest tingitud oli ka meeletu verejooks. Aga õnneks on tegu võitlejaga, vähemalt selline on tüdruk Simoni jaoks tundunud nii kaua kui ta siin koolis on käinud. Ning seoses sellega meenus talle ... "Vabanda mind korraks, ma pean ühe inimese ülese leidma ning talle ühe teate edastama," naeratas Flack õrnalt Jackiele, kinkides tema otsmikule õrna suudluse, pöörates enda silmad seejärel rahvamassile, püüdes leida õiget inimest. Õnneks ei pidanud ta kaua otsima. "William," hõikas Simon poisi nime. Loodetavasti pole siin väga palju samanimelisi poisse lähedal. Kõndinud noormehe poole, kookis õpetaja taskust välja ühe hõbedast käeketi, ulatades selle Hamiltoni poisile. "Annie palus selle sulle anda ning lisas, et oleks tore, kui sa selle talle kunagi ikka tagasi annaksid," püüdis Simon edastada täpse teate.