I share my world with no one else

"Noo iga päev ikka tassikese vähemalt. Tavaliselt hommikul. Aga mul tuleb vahel keset päeva või õhtul ka tee joomise tuju peale," vastas Katherine pilku hetkeks poisile viies, täites samal ajal veekannu uue veega. Naine pani vee keema ja viskas siis juba kasutatud teepuru ära, võttes kapist oma teekarbi jälle välja. "Tahad sama teed või midagi muud?" uuris Katie pilku tagasi Brentile viies. Storm kasutas vahepeal juhust ja hüppas diivanile Brent'i kõrvale. Küll mitte kauaks, sest köögist kostus kohe 'maha' käsklus ja kuts kalpsas põrandale tagasi, peites saba jalgevahele ära. Koeral polnud lubatud mööbli peal ringi trallitada, aga kui ta arvas, et Kath ei näe, siis ta ikka üritas vahepeak.

"Midagi muud!" vastas Brent asjalikult. "Kas sul marjateed on?" küsis poiss. Sest nüüd tahtis ta just seda. "Koerad ei tohi üldsegi diivani peale tulla," ütles Brent asjalikult koerale, kui Storm maha hüppas. "Aga mina võin põrandal küll olla," seletas Brent ja roniski põrandale istuma. Koer tuli kenasti tema juurde ja Brent silitas koera pead ning mängis temaga veidi.

"Midagi muud.." kordas Katherine endamisi. Küsimuse peale ta noogutas hajameelselt, libistades sõrmedega üle pakkide. "Metsamarja oma on. Sobib?" küsis naine pilku tagasi Brent'ile viies, muiates lõbusalt, kui poiss koera harima hakkas. Ja 'üldsegi' oli nähtavasti Brenti lemmiksõna. Miks ka mitte, kõlas väga targalt ja asjalikult ja talle sobivalt küll. Kath loputas tassid kenasti üle ja pani siis uue puru juba kannu valmis keevat vett ootama. Üsna pea käiski klõpsatus ja naine sai kuuma vee kannu ümber valada, jättes tee siis mõneks minutiks tõmbama.

--

Viimaks oli käes öö ja teed olid joodud ja söögid söödud ning kaks unimütsi magasid nüüd rahulikult Kath'i voodis õndsat und. Kuna Brenti niiöelda toas veel erilist mööblit polnud, ammugi siis lapse voodit, jagas naine lahkelt enda suurt ja mugavat aset poisiga. Storm nohises ka toanurgas magada. Kath oli üsna kaua veel ärkvel olnud, sest Tyler ütles siiski, et ta tuleb õhtul millalgi lapsele järele, aga viimaks andis ka tema alla ja suikus samuti rahulikku unne.

Tyler oli tööd teinud ja väljas lonkinud natuke, aga mostly tegi ta tööd siiski. Seega, kui ta kell üks öösel Kathi maja juurde jõudis, oli ta muidu korras, vaid suitsuhaisu tundis tema küljest. Ja tema lõhnavee loomulikult. Mees nägi siiski hoopis teistsugune välja kui päeval. Ta juuksed olid turri sätitud ja ta kandis musti teksasid ja musta nahktagi, mille all oli tumehall pusa. Ta viskas suitsu minema ja helistas siis Kathi ukse kella. Jah, kell oli üks öösel, aga kui see polnud õhtu, siis mis veel oli?

Katherine ei saanud algul arugi, et just uksekellaga tegu oli. Tema arvates oleks pinin võinud vabalt unenäkku kuuluda, aga Storm virgus sekundiga ja haugatas korraks, äratades sellega ka naise. "Tasa!" andis ta vaikselt koerale käskluse ja viis pilgu Brent'ile, kes pealtnäha rahulikult edasi magas. Storm sibas juba ees toast välja ja ukse juurde valmis ning Kath tõmbas enda öösärgile hommikumantli peale ja pani prillid ette. Jah, ta oli lühinägelik, aga kandis muidu läätsesid. Naine varjas käega haigutuse, järgnedes Storm'ile esikusse ja vajutades siis nupule, mille kaudu ta süsteemi teises otsas oleva inimesega - kelleks oli arvatavasti Tyler, sest kes teine sinna ikka kell üks öösel roniks - rääkida sai. "Kes on?" küsis ta siiski kontrolli mõttes üle, viies pilgu Storm'ile, kes ärevalt ümber ta jalgade siblis. Ilmselgelt polnud nad kumbki öiste külalistega harjunud.

"Tyler, ma tulin Brentile järgi," vastas mees ning võttis ukselingist kinni, olles valmis selle kohe lahti tõmbama. Ta oli isegi motika koju viinud ja autoga tulnud. Ford Focus ei sobinud ta hetke imagoga üldse kokku, aga no mis sa teed. Laps tuli ju kuidagi koju saada.

"Tõsiselt räägid või?" küsis Katherine eriti juhmi olekuga. Ja ta mõtles seda küsimust täitsa tõsiselt ka. "Tule üles.." ohkas naine teist nuppu vajutades, mis võimaldas ust avada. Samas mida ta siis eeldanud oli, kui ta arvas/teadis, et Tyler tuleb. Miks mees muidu ikka tulnud oleks. Aga no kell oli üks öösel. Brent magas ammu juba ja last üles ajama Katherine küll ei kavatsenud hakata. Ja üldsegi oli jutt õhtust, mitte ööst! Katherine tõmbas käega kergelt läbi juuste ja sõlmis hommikumantli eest kinni, tehes siis korteriukse lukust lahti ja jäädes uksele seisma. Nii igaks juhuks. Storm allmighty tuli kohe ta jalge vahele seisma, üritades vist hirmuäratav välja näha. Murdjat sellest kutsist küll ei saa..

Tyler muigas kergelt. "Tõsiselt jah," sõnas mees. Ta avas ukse, kui pininat kuulis ning sörkis trepist üles. Peagi jõudiski ta Kathi uksele. "Meeldiv tervitus," mainis Ty lõbusalt. Oi küll tal oli tore olla. "Kus Brent on?" küsis mees korterisse sisse astudes ning ringi vaadates. Küll seal oli alles pime kõik.

"Soovin, et saaksin samaga vastata," sõnas Katherine sarkastiliselt. Ah jaa, tuleks mainida, et unisena oli ta pahuravõitu. Naine lükkas korteriukse rohkem lahti, lastes Tyleril sisse astuda ja sulges selle siis mehe järelt. "Brent magab," vastas Kath kulme kortsutades ja pani esikus oleva põrandalambi tööle, et näha, mis olekus mees üldse oli. Sest lõhnade järgi otsustamine andis talle küll kümne palli skaalal üsna nadi skoori. "Ja kell on üks öösel. Mis sul arus on?" küsis Kath kulme kortsutades. Storm oli vahepeal otsustanud, et tulija on liiga ogav ja haiseb ka veel kehvasti ning tagasi Katherine'i tuppa loivanud, et uuesti magama minna. Vähemalt tema sai uuesti magama minna. Mehed, raisk.

Mida vittu, Tyler ei haisenud. Come on! "Eee, mu poeg on mul arus," muigas Tyler kergelt. "Mis sa nii tross oled nüüd?" muigas mees. Päris kindlasti ei näinud ta lapsevanema moodi välja. Eriti praegu, juuksed püsti sätitud ja nahktagi hõlmad lahti. Lebo ja lai olek. "Et siis, ma viin ta koju nüüd," arvas mees endiselt lõbusalt ning vaatas ringi, et kus ta poeg magab. Kusagil näha polnud. Koer oli ka kadunud. "Oli ta hea poiss?" küsis Ty igaks juhuks. Kindlasti oli. Keegi kunagi ei rääkinud, et Brent paha laps oleks.

Isegi Katherine tundis suitsuhaisu, aga ei hakanud viisakusest selle kohta ühtki märkust tegema. Veel. "Tross?" kordas Kath, kulmud keset laupa kerkimas. No kurat. "Sa ei vii teda kuskile. Kell on üks öösel ja Brent magab ja mina ei hakka teda äratama, et ta idioodist isa, kellele pole kella õpetatud saaks ta koju vedada. Ta magab siin hommikuni ja siis sa võid talle järgi tulla või ma toon ta ise ära," lausus naine vastuvaidlemist mitte taluval toonil. Ja hetkel oli ta nii pahur, et teda isegi ei huvitanud, et ta mehe palgal oli. Kui Ty tahtis perselakkujat, siis palkas küll väga vale inimese. "Ning jah, ta oli väga hea laps. Kuigi ma ei tea, kellelt ta selle küll päris."

Ty kergitas kulme, kui Kath niimoodi seal kisama hakkas kohe. "Ma tuletan sulle meelde, et ma maksan sulle," muigas Ty kergelt. Endiselt siiski lõbus. Raske oli üritada isegi tõsine olla, kui ta ees seisis kurja olemisega sassis juustega hommikumantlis piff. "Ma ei äratagi üles teda. Ta magab sügavalt ja ei saa midagi aru," oli Tyler täiesti kindel. "Sina rahune maha. Saad ka rahulikult magada. Homme viin ta lasteaeda ja lähed talle sinna järgi," sõnas Tyler ning toetas oma õla vastu seina. Hakka nüüd oma poega kauplema lapsehoidja käest?

No mitte siiski kisama, naine hoidis tooni siiski vaiksena, et Brenti mitte äratada. "Ma tuletan sulle meelde, et ma olen Brenti hoidja, mitte sinu. See tähendab, et ma sean tema huvid kõige kõrgemale. Ja hetkel on tema huvides rahulik uni turvalises kohas," sõnas Katherine endiselt vankumatu meelekindlusega. Tema silmis polnud mitte mingit võimalustki, et Tyler lapse öösel minema veab ja see paistis naise hoiakust välja. "Usu mind, ma magan kolm korda rahulikumalt, kui tema mu kõrval on. Nii et mine koju, maga end selgeks ja hommikul näeme," lausus naine, surudes haigutuse alla. Kurat, ta tahtis ka magada.

"Oioioi," muigas Tyler. Väga kaitsev nanny oli tal. Mees vidutas hetke lõbusalt silmi. Aga talle meeldis see tegelikult. Järelikult ei anna naine nii kergelt alla ka siis, kui keegi peaks tahtma Brenti röövida. "Ma olen jumala selge ja tulin oma pojale järgi ja sa ei luba mul minu oma poega koju viia?" küsis Tyler endiselt muiates. "Väike error on kuskil," arvas mees. "Aga okei, okei, ma ei kakle. Kui sa ütled, et ta võib siia jääda, siis okei, aga ma tahan näha teda ikka. Ma ei aja üles teda," lubas mees oma lõbusat olekut kaotamata.

"Ah, ole vait," sõnas Katherine, lubades endale ka kerge muige. Nüüd, kus ta juba rohkem ärkvele hakkas tulema, jõudis talle ka vaikselt kohale, et ta reageeris üle natuke. Ja et see kogu olukord oli üsna naljakas, sest Tyler oli siiski isa. Aga ta ei lasknud endale pähe istuda, mis teha. "Kell on üks öösel. See mutrike jäi sul kinni keeramata," sõnas naine ohates, olles valmis juba uuele vaidlusringile minema, kui Tyler õnneks ja lõpuks järele andis. "Olgu. Aga ole tasa," nõustus Katherine. Kompromiss! Naine liikus ees enda magamistoa juurde, pannes mööda minnes köögikappide kohal olevad kohtvalgustused tööle, nii et need magamistoa ust avades ka tuba pisut valgustaksid. Sest muidu ei näinud seal tõesti väga midagi. Storm nohises juba rahus enda asemel ja Brent oli vahepeal end keset voodit keeranud. Väike laiutaja. "Näed, kõik on korras," kinnitas Katherine.