I share my world with no one else

"Muidugi joonistasid dinosauruse.." muigas Katherine endamisi. "Ja kuhu sa selle ilusa pildi jätsid siis?" uuris naine. Tahaks ka näha ju. Tema kui isehakanud kunstnik siiski. Kat kuulas poisi juttu huviga, muiates kergelt ta vatramise peale. Jaa, patsist tirimised olid endiselt siis popid asjad. "Tubli oled," kiitis naine, kui Brent selge ees kõndima hakkas. See oli tegelikult täitsa kasulik, aga Kat ei hakanud oma tarkusteri sinna vahele pistma jälle. Siis aga tulistas poiss nende suunas mängult ja Tyler oli hetkega ta kõrvalt kadunud ning Brent'i ees. Mees võttis seda relvade värki ikka väga tõsiselt nagu näha oli. Samas õige ka ju, aga noh.. Mehe reaktsioon ja kogu eelnev jutt andis aimu, et midagi nende relvadega ikka oli. Ja midagi tõsisemat kui lihtsalt halb mõju lapsele. Katherine astus paar sammukest lähemale ja jälgis neid kaht vaikides, jäädes siis tähelepanelikumalt kuulatama, kui poiss enda ema mainis. Nii et naine oli siis lihtsalt ära läinud? Ja Tyler jäi üksi last kasvatama.. Õudne, milliseid emasid ikka leidus, aga õnneks leidus nähtavasti häid isasid ka.
Kat muigas viivuks, kui Ty äärepealt lasteaialapse persse oleks saatnud ning kükitas samuti nende kõrvale. Ta polnud küll päris kindel, kas ta peaks sekkuma, aga samas hakkas tema nüüd ka pooleldi Brent'i kasvatama, nii et mida varem laps aru sai, et Katie sõna peab ka kuulama, seda parem ju. "Michael sikutas Sarah't juustest ka, aga see ei tähenda, et sina tohid ka nii teha. Sina oled tubli laps ja ei tee tüdrukutele haiget, eks?" küsis Katherine kergelt naeratades. "Nii et teeme nii, et sa palud nüüd issilt vabandust, et sa nii paha asja tegid ja enam nii ei tee," lisas naine pilku hetkeks Tyler'ile viies.

Tyler kortsutas kergelt kulme, kui naine ka sinna tuli, aga samas jah, Brent pidi tema sõna ka kuulaa hakkama ja naine ütles kõike õigesti. Palju leebemalt, kui Tyler tho. Mis oligi ehk parem. Brent noogutas Kathi jutu peale ja vaatas siis jälle Tylerile otsa. "Palun vabandust, issi," vabandas Brent.
"Saad andeks," lubas Tyler ja kui Brent käed ümber ta kaela põimis, embas Tyler oma poega ühe käega vastu. Kuigi ta polnud väga suur kallistaja. "Okei, lähme nüüd autosse, issi tahab näidata sulle midagi," sõnas Tyler aga kohe ning tõmbus eemale. Ta võttis Brenti mänguasjad ja tõusis. Nüüd suundusid nad kenasti autosse ja Tyler pakkis Brenti turvatooli. Kui nad Kathiga ka autosse olid jõudnud, hakkas Tyler sõitma. "Ma kõigepealt näitan, kuhu sa Brenti ideaalis viima peaks pärast lasteaeda, aga kui sulle endale mugavam on, võid ta enda korterisse ka viia," sõnas Tyler. "Aga enne seda ma tahan Brentile midagi näidata," sõnas mees. Ja juba vähem kui poole tunni pärast peatusid nad surnuaia parklas. Ta tahtis, et Brent saaks aru asjadest. Olgu ta siis nelja aastane. Kui talle sellised mängud tulevad, tuleb talle tagajärgedest ka rääkida ja lastele tuli kõike piltlikult seletada ju. Tyler aitas nüüd Brenti autost välja ja nad suundusid surnuaega, haudade vahele. "Kui sa selliseid mänge mängid, siis inimesed, lõpetavad siin," näitas Tyler lapsele haudasid.

Šokiteraapia oli kasulik küll, aga last päris ära hirmutada ta ka ei tahtnud. Ja ega Brent ei saanudki ju tõesti aru, mis see tuhh-tuhh tegelikult tähendas. Eriti arvestades seda, et Tyler üsna kindlalt ei lasknud tal mingeid tulistamisfilme ammugi vaadata. Nii et ta ei saanudki aru, mis tuhh-tuhh ja mis relvad. Kate naeratas, kui need kaks kenasti ära leppisid ja kallistasid. Teeks või pilti.
Kat tõusis samuti ning suundus auto juurde, jälgides, kuidas mees Brenti kinnitas. Alles seejärel istus ka tema autosse ja kinnitas taas turvavöö, viies pilgu Tyler'ile. Naine vaid noogutas mõistvalt ja viis pilgu hetkeks tahavaatepeeglisse, kust Brent ka kenasti paistis. Kat üritas vahepeal aru saada, kuhu nad suunduda võisid, aga linna vähene tundmine ei aidanud selle koha pealt kaasa, nii et naise üllatus oli üsna suur, kui nad surnuaia juures seisma jäid. Idee oli täitsa hea - lapsele sedasi see tuhh-tuhh selgeks teha. Aga koht oli küll kõle. Katherine polnud eriti surnuaedade fänn. Olgugi, et tal eriti lähedasi kogemusi sellega polnud. Kahel matusel oli ta osalenud küll, aga need ei olnud ka kuigi lähedaste inimeste omad, nii et mingit isiklikku traumat ta sealt ei saanud. Aga lihtsalt kuidagi kõhedusttekitav oli see paik. Siiski ronis Kat samuti autost välja ja kõndis kahe mehehakatise kõrval haudade vahel ringi, silmitsedes üht eriti väikest hauda, kus hauakivi järgi vaid kaheaastane tüdruk oma viimast und magas. Õudne. Kat suunas pilgu parem Brent'ile, jälgides poisi reaktsiooni. Ei tea, kas ta sellestki aru sai, et seal maa all inimesed lebasid.

"Kas nad tulevad siia jalutama?" küsis Brent. Ilmselgelt ta ei saanud aru täpselt. Ta polnud ju matustega kursis.
"Ei," ütles Tyler. Ta ohkas ning kükitas jälle oma poja tasemele. "Nad pannakse kirstudesse ja siis maetakse maa alla," sõnas Ty.
"Kas nad siis saavad välja ka?" küsis Brent.
"Ei. Mitte kunagi ei saa välja. Nad jäävadki siia mulla alla, kirstu," ütles Tyler kindlalt. Brent vaatas veidi kahtlevalt ringi.
"Kas emme on siin?" küsis poiss.
"Ei ole," raputas Tyler pead. "Emme ei ole kirstus. Emme on lihtsalt kuskil ära. Aga vanaisa on ühes samasuguses kohas mulla all," ütles Tyler. Ehk see ütleb Brentile midagi. Brent vaatas jälle kahtlevalt ringi, aga noogutas siis mõistvalt.
"Ma ju enam ei tee nii," ütles ta nukralt, tahtmata seal väga olla. Ta ei saanud täpselt ikka aru, mis koht see oli, aga talle ei meeldinud kohad kus inimesed mulla all olid.
Tyler noogutas ning tõusis, et siis tagasi auto juurde minna. Ta lootis, et Brent sai aru. Peagi sõitsid nad jälle linnas ringi. Mingil hetkel parkis Ty auto ühes parkimismajas ja juhatas Kathi siis koos Brentiga korterisse, kus oli küll omajagu ilus mööbel aga oli aru saada, et seal just tihedalt ei elatud. Isegi Brenti mänguasju polnud kuskil laiali. Raamatutest rääkimata. "Siin on Brent ajutiselt. Siia võid sa ta tuua ja siia ma tulen talle järgi. Kui sa teda just enda juurde viia ei taha," seletas Tyler ning tegi kiire tuuri korteris. Kaks magamistuba, elutuba, köök, vannituba, wc. Üsna hele sisustus. Ilmselgelt sellega Ty ei riskinud, et keeg ta päris elukoha teada saaks. "Niisiis, kuidas sulle sobib, kas sa jääd temaga praegu siia või tahad ma viin teid sinu poole?" Tylerile ilmselgelt sobis igasugune variant. Brent sättis end vahepeal diivanile istuma ja mängis oma trakaga.

Katherine jälgis Tyleri ja Brenti vahelist vestlust, pilk aegajalt haudadele ekslemas. Lapsele võis see kõik ikka väga keeruline tunduda, aga seda tajus ta ikka, et ega see surnuaed eriti hea koht polnud, kus lõpetada, nii et üsna täppi minev mõju oli sellel külastusel arvatavasti küll. Üsna pea tahtiski poiss juba nähtavasti ära minna ning Kat järgnes neile kahele väga hea meelega, istudes uuesti autosse, et sealt ära sõita. Seekord jälgis ta peegli kaudu pigem Brent'i, kes ikka kuidagi nukker tundus. Vaesekene. Ehmatati kohe täitsa ära selle kogu jutuga. Viimaks jõudsid nad kuskile parkimismajja ja Katherine vaatas taas pisut tähelepanelikumalt ringi. Tundus uhke. Korter oli samuti uhke, kuigi tõesti just mitte väga kodune. Ta oli oodanud mingit raamatuhunnikut ja sauruseid ja traktoreid, aga see koht oleks nagu müügis või miskit. Siis meenus naisele, et Tyler polnudki tegelikult kordagi öelnud, et ta naisele nende kodu näitab. Lihtsalt.. kohta, kuhu Brent viia. "Nagu ma aru saan, siis te ei ela siin tegelikult," sõnas Katherine, kui nad mööda tube ringi käisid, iga järgnev tuba sama tühi kui eelmine. "Ma arvan, et lähme minu juurde. Siis näete mõlemad kohe selle ka ära, kus mina elan ja pealegi on mõni mees pärast seda kõike küll ühe toreda kiikumise ära teeninud," sõnas naine naeratades, viies pilgu Brent'ile, kes juba mängima oli asunud. Küll oli hea olla nii väike ja maailma karmusest rikkumata.

Tyler noogutas. "Jah, siin me tõesti ei ela. Ehk kunagi näed, kus me elame, aga mitte veel," sõnas mees. "Brent, tahad Katherine'i juurde minna, kus on koer ja kiik?" küsis Tyler oma pojalt, kes kohe pea tõstis ja diivanilt maha hüppas. "Kui suur see koer on üldse?" küsis Ty natuke kahtevalt. No vaevalt see õni hiiglaslik mölakas oli. Kuhu sa sellise linna korteris ikka paned? Ja loodetavasti söö see tema poega ära.

"Mõistan," sõnas Katherine noogutades. Ta hakkas kogu selle müstikaga juba ära harjuma. Naine naeris kergelt Brenti kiire reaktsiooni peale, viies siis korterile veel viimase pilgu. Ilmselt oli neil siis minek jah. Loota võis ainult, et ta sinna korterisse ise sõita ka oskas. Samas gpsi abil leiab vast üles ikka. "Väike Jack Russelli terjer. Ta on alles üheksa kuune ka," sõnas Kat naeratades. Mingi eriti suure hundikoeraga ei saaks vast sedasi kiikuda ka, et koer süles on, nagu Kat rääkinud oli. Samas ei tea, kas Tyler üldse tähelegi pani, mida nad omavahel rääkisid. "Kuigi ta on väga hüperaktiivne," lisas Kat. Kuts tegi hullumeelsusega enda väikese kasvu tasa küll. "Aga sõnakuulelik," sõnas ta kiirelt. Nii et mingit ohtu polnud selles osas.

"Okei," noogutas Tyler. Nad väljusid sellest korterist, ning Ty lukustas ukse. Ta ulatas võtmed Kathile. "Need on sinu omad," lisas mees. Tal olid loomulikult ka enda omad olemas. Nad suundusid autosse. Palju autosõitu ühe päeva jooksul. Tyler pakkis Brenti jälle sisse. "Ma ostan sulle siis lapse istme ka," sõnas mees. "Ja kui sul veel midagi vaja on, anna teada," lisas mees. "Kus sa elad?" küsis Ty viimaks muiates kui nad kõik kenasti autos istusid. Seda ta ei teadnudki.

"Peopind on ka nüüd olemas ja.." muigas Katherine võtmeid vastu võttes, urgitsedes taskust enda võtmekimbu, et need sinna külge panna. Ilmselgelt tegi ta nalja, sest ta ei tuleks elu sees sinna korterisse pidu pidama, aga ta huumor oligi selline veider. "Jah, lapseistet on tõesti vaja. Muud vist pole midagi. Meelde küll ei tule vähemalt," noogutas naine. Ta hakkas juba ära harjuma sellega, et Tyler raha ta pihta loopis. Kõik poja nimel ju siiski. Katherine istus tagasi autosse, mõeldes just sama, et päris palju sõitmist nii väikese linna kohta. Või noh, mis väikese.. tegelikult oli päris korraliku suurusega, aga Kat oli lihtsalt nii vähestes kohtades käinud, et need kaugemad nurgad olid avastamata jäänud. "Ee.. 12 Park Street," sõnas ta pärast hetkelist mõttepausi. Ise ka ei tea, kus elab. Vähemalt oskas ta sinna minna, mis polnud kuigi keeruline, sest maja oli üsna hea asukohaga pargi ja kohvikute läheduses. Selline ilus punasest telliskivist kolmekordne maja ka veel. Parkimine oli ainult sisehoovis, nii et talviti sai olema tore lund maha rookida, aga õnneks oli see aeg üsna kaugel.

Tyler muigas selle nalja peale. "Vaata, et pärast siis kõik korras oleks," muigas mees lõbustatult. Kuulnud aadressi, sisestas mees selle oma GPS'ssi ja hakkas sõitma. Ta ka linna nii hästi ei tundnud. Ilmselgelt. Peagi olid nad õige maja ees ja Tyler päästis Brenti taas istmest, lubades poisil nende ees joosta. Jahmn, laps tahtis joosta ja liikuda ka. Kuigi Tyler kinnitas, et ta on rahulik laps.

Katherine ronis samuti autost välja, otsides oma täienenud kimbust nüüd need õiged võtmed välja. "Näed, mu parsa seisab ka seal. Saad oma silmaga sobilikkust hinnata," sõnas Katherine Toyota poole viibates. Kõva parsa küll, üsna uus auto tegelikult. Eelmise aasta väljalase. Aga talle meeldis see hellitusnimi lihtsalt. Kate avas alumise ukse, mis mingil põhjusel samuti lukus käis ning hoidis ust Brent'ile lahti, astudes seejärel ka ise sisse. "Aa ja korter viis. Et kui helistada on vaja," lisas naine tollele sissehelistamisasjandusele viidates. Noh, et alt valid numbri ja ülevalt tuleb nuppu vajutada, et uks avaneks. "Kuigi ma võin tegelikult igaks juhuks sulle enda korteri võtmetest ka koopia teha," lausus naine siis mõtlikult. Igaks seitsmeks juhuks. Tal küll ei tulnud pähe, mis olukorras oleks Tyleril vaja kiiruga tema korterisse pageda, aga samas ei osanud ta arvatavasti neid olukordi ette kujutadagi, kus sellised asjad võimalikud oleksid. Mis ei tähendanud, et neid olukordi ei tule. Kate suundus treppidest üles, mis sest, et majas oli vaatamata vaid kolmele korrusele ka lift. Eks kõigi peale oldi mõeldud, näiteks emad vankritega või vanad ja põdurad. Aga tema oli kondimootoriga rahul ja Brent lippas ka agaralt mööda astmeid üles, nii et sobis küll. "Korter on veel pisut pooleli, aga vähemalt värv on igal pool ära kuivanud, nii et aurudest laksu alla enam ei jää," naeris Katherine. Tal endal oli küll eriti lõbus seal magada olnud. Hommikul ikka pea valutas küll. "Aga ma mõtlesin tegelikult, et ma võin selle vaba toa seina peale, millest põhimõtteliselt Brent'i tuba saab, dinosaurused maalida," sõnas naine pilku vahepeal Tylerile pöörates. Muidu püsis ta tähelepanu ikka Brent'il, kes trepiastmeid vallutas.
Viimaks jõudsid nad kolmandale korrusele ja Katherine otsis õige võtme välja, tehes korteriukse lukust lahti. "Jaa siit ta tuleb.." sõnas naine juba ennustavalt, lükates ukse seejärel lahti. Storm oli ju muidugi kohe vastas ja haugatas rõõmsalt, liputades saba ja siblides edasi-tagasi. Külalised ju siiski.

Tyler kõngis naise järel treppidest üles ning muigas selle maalimise idee peale. "Sa ei pea minu poja pärast nii palju vaeva nägema," arvas Ty siiski. Aga kui naine ise tahtis, siis miks mitte. "Tegeled maalimisega?" küsis Tyler siis huvitunult. Tho see oli vist ilmselge. Kui uks avanes ja Brent koera nägi, jooksis ta kohe looma juurde, viskas end põlvili ja kallistas keksivat koera. "Brent, käitu nüüd ilusti," käskis Tyler kulme kortsutades. Brent tõmbus siis koerast eemale ning ajas end püsti, et oma jalanõud jalast võtta ja jakk samuti, et siis kohe jälle koera juurde joosta. "Brent, käitu!" käskis Tyler. Nii raske oli lapsel ilusti sõna kuulata ja mitte korterit uudistama tormata ja koeraga mängida.

"See pole mingi vaev minu jaoks," sõnas Katherine ja võttis enda jaki pealt, pannes selle nagisse rippuma. "Nii hobikorras küll jah. See korter on seda üsna palju tunda saanud vähemalt," vastas naine ka jalanõusid jalast võttes, naeratades siis lõbusalt, nähes Brenti ja Stormi mängimas. Said hästi läbi vähemalt. "Las laps mängib nüüd," muigas Kat Tyleri manitsuste peale, viies pilgu mehele. Natuke veider oli põhimõtteliselt õpetada meest, kuidas enda poega keelata või käskida, aga no Brent hakkas seal korteris nii palju aega veetma, et ta pidigi end koduselt tundma seal. "Ta nimi on Storm muide," sõnas Kate siis Brent'ile. "Ja ta on hästi kuulekas, nii et kui ta sulle liiga teeb või sind kiusab siis ütle 'ei' ja ta jätab järele," õpetas naine. Kasulik käsklus, sest koer ei saanud vahel mänguhoos arugi, kus ta kihvad või küüned käisid. "Soovid sa ehk midagi süüa või juua?" küsis Kat pilku tagasi Tyler'ile viies. Noh, ta ei teadnud, kas mees tahtis seal veidi aega veeta ja vaadata, et Brent'il kõik korras on või pidi ta kohe kuskile minema.

Tyler kortsutas kergelt kulme, aga siiski lasi Brentil nüüd vabalt mängida. Ja Brent jooksiski kohe koeraga kuskile keset elutuba mängima. Tyler ohkas kergelt kui teda jälgis. "Eih, ma ei taha midagi," raputas ta pead. "Ma pean minema tegelikult. Brent peaks ilusti käituma. Ma ei tea küll, et ta kunagi jonninud oleks, kui mind pole," sõnas Ty mõtlikult. Brentil polnud mänguasju ega värke seal tho. Tyler võttis oma taskust rahakoti ja rahakotist 100$ ning ulatas selle naisele. "Kui te kavatsete kuskile välja minna või sa tahad talle midagi osta," sõnas Tyler nii igaks juhuks. Ta pani rahakoti ära ning vaatas veel korra Brenti poole, kes koeraga mängis. "Ma siis lähen. Sõnum kui midagi on või midagi tahad, aga helista ainult hädajuhtudel," kordas mees üle. "Ma ei oska täpselt öelda, millal ma talle järgi tulen. Ma helistan siis või midagi," sõnas Tyler. "Õhtul näeme," ta naeratas veel ning lahkus siis korterist ning sörkis trepist alla.
Brent tõstis oma pea kohe, kui uks Ty järel sulgus. Ta vaatas ust, siis Kathi ja siis jälle ust ning ajas end püsti. "Kas issi läks ära?" küsis Brent ettevaatlikult kui naise poole vaatas nüüd. Ta tundus järsku nii ehmunud.

OT: Kui sa tahad me võime skipida sinna kus Ty järgi talle tuleb või üldse teema ära lõpetada, aga mul poleks midagi selle vastu, kui ma siin Brenti edasi mängin sinuga.

"Olgu, arusaadav," sõnas naine selle peale, et mees minema peab. Arvata oligi, miks tal muidu oleks juba täna vaja olnud, et Katherine last hoiab. Kat jälgis pisut skeptilisel ilmel, kuidas mees rahakoti taskust võttis, aga ei hakanud sõrgu vastu ka ajama. Nagunii on ta sunnitud ära harjuma selle raha loopimisega. See ei tähendanud, et ta raha ära ka kulutama peaks või miskit, nii et Kate võttis rahatähe vastu. "Jah, mul on need reeglid veel meeles," muigas Kate. Telefoni oli ta ka enda öökapi sahtlisse pannud ja puha. "Õhtuni siis," sõnas naine naeratades, sulgedes mehe järel ukse ja viis siis pilgu Brent'ile, kes end püsti ajas. Okouu. See ilme kül head ei tähendanud. Isegi Storm jäi seisatama ja vaatas neid kaht vaheldumisi, püüdes aru saada, mis toimub. "Jah, issi pidi omi asju ajama minema nüüd. Aga ta tuleb õhtul tagasi ja seni saame meie siin mängida. Mis sa arvad sellest?" selgitas Kate poisi juurde kõndides, kükitades siis tema ette, et mitte lapse kohal kõrguda.

OT: Minule ka meeldiks edasi mängida.