I share my world with no one else

Tyler naeratas kergelt kui Kath ta viimaks magamistuppa juhatas. Ta silmitses voodis laiutavat ja magavat Brenti. Nii armas väike poiss oli tal ikka. Aga Ty ei läinud lapse juurde, et talle mingi hilinenud headöödmusi anda või midagi. "Okei, kõik on kena," noogutas Tyler vaikselt ning astus magamistoast välja. "Ma hommikul küll läbi tulla ei viitsi enam. Saad ta ise lasteaeda viidud?" küsis Tyler Kathilt. Viitsib ta jaa end nii vara üles ajada. Ah kurat. Brentile on riideid vaja ju. Vittu, siis ta ikka peab ärkama.

"Ma ju ütlesin," muigas Katherine. Samas oli mõistetav, et Tyler tahtis olukorra ikka üle kontrollida. Ta oli siiski Brenti isa. Ja siis tuli järgmine lause, mis pani Kathi meest vaatama nagu ta oleks mingi noor kutt ja mitte üksikisa. Ei viitsi? Ausalt või? "Tal ei ole minu juures mingeid asju ju," sõnas naine kergelt kulme kortsutades. Kusjuures selle mure pidid nad ka ära lahendama. Brentil oli riideid ka vaja Kathi juures ja mingeid mänguasju ja puha. "Ma võin ta ise ka hommikul sinu juurde tuua, siis sa ei pea end voodist väljagi ajama," pakkus naine kerget sarkastilise naeratusega. Kuigi pakkumine oli tegelikult täitsa tõsine. Tema ärkas nagunii vara koguaeg. See tal muidugi meelde ei tulnud poolunisena, et ta ju ei teadnudki, kus nende tegelik kodu oli ja vaevalt, et Tyler selles valges tühjas korteris ööbida kavatses.

"See oleks äärmiselt mugav," muigas Ty. "Aga ma veel ei raatsi öelda, kus me elame," sõnas mees ning ohkas. "Eks ma siis tulen hommikul läbi siit, mingi seitsme aeg," sõnas Tyler. Jah, tema mitte just kõige erilisem isadus ilmselt tuligi sellest, et ta oli vaevalt 23 saanud, kui Brenti ema välja ilmus, vänts kaenlas ja teatas, et nüüd peab hakkama pere elu elama. Ja sinna see kõik siis läks. Tyler ei tahtnud suureks kasvada ja mingeid isakohustusi tõsiselt võtma hakata. Aga ta armastas Brenti sellest hoolimata. Vastasel korral oleks ta lapsest ammu loobunud juba ilmselt.

"Ahjaa.. No siis pead oma perse voodist välja ajama," teatas Katherine kahjurõõmsalt. "Ja kell seitse tähendab kell seitse. Tahad, ma näitan kella peal ette, kus seierid asuvad, et see seitset tähendaks?" pakkus naine abivalmilt, kerge naeratus huulil. Sest kella ju mees ilmselgelt ei tundnud kui üks tema jaoks õhtu oli. Katherine haigutas taas ja astus toast välja, suundudes esikusse, et mees välja saata. Lõpuks sai ta ka magama tagasi. Eks näha ole, kuidas tema end seitsmeks voodist välja ajab. Arvestades seda, et see oli vähem kui kuue tunni pärast, siis arvatavasti mitte väga hea meelega.

"Jah, kell seitse," muigas mees. "Kuule, sa oled Brenti hoidja, mitte minu," sõnas Tyler ikka lõbusalt ning liikus esikusse. "Aga et siis ma lähen ja homme kasuta seda raha, mis ma andsin ja osta asju, mis sul vaja on," seletas Ty veel. Edaspidi peab vist hakkama ütlema, mis kellaaegadel ta lapsele järgi tuleb. Kui tüütu! Viimaks lahkus ta korterist, et koju sõita.

"Just nimelt. Tore, et see sullegi nüüd selgeks sai," muigas Katherine. Naine noogutas nõustuvalt, olles juba ise mõelnud, et ta peab poodi nagunii minema. Värvi on ju ka dinosauruse jaoks vaja. Kath saatis mehe ukseni, soovis talle head ööd ja lukustas siis ukse tema järel, pannes tuled kõik tagasi kustu ja minnes ise ka uuesti tuttu.