I share my world with no one else

Tyler oli oma otsuse lapsehoidjakandidaadi osas langetanud ja kõigiga, kellega ta vestles, ühendust võtnud ning neile teatanud siis kas nad osutusid valituks või mitte. Ehk siis enamusele teatas mees, et kahjuks mitte ja vaid ühele neiule, et jah, you got the job. Pärast neid kõnesid hävitas Ty oma selle ajutise telefoninumbri ning palus valitud naisel tulla parki, rääkides temaga põhjalikult kokku, kus nad kokku saavad. Üks kena pingike parajalt eraldatud jooksjatest ja jalutajatest ning lastest, purskaevude läheduses, et kui peaks millegi pärast keegi neid eemalt märkama, summutaksid purskaevud nende jutu. Brenti Ty'l kaasas polnud, poiss oli lasteaias. Ty kandis valget jakki, selle tall helesinist t-särki ning jalas musti teksasid. Ta juuksed polnud ka turri sätitud, nagu siis, kui ta öösiti mööda tänavaid sõelus. Aga päikseprillid kaitsesid mehe siniseid silmi ereda päikese eest. Ta tõmbas parasjagu suitsu. Tegelikult oli sellega juba lõpetamas. Pilk suunatud vähe eemale.

OT: Kinni

Katherine oli parajasti tuba ümber tõstmas, jälle, kui ta telefon helises ja Tyleri juba vähe tuttavamaks saanud hääl häid uudiseid teatas. Naine oli üsna iseenesestmõistetavalt sillas sellistest uudistest, jättes oma tugitoolid kus seda ja teist ja kapates riideid vahetama, et pargis mehega kokku saada. Loota võis ainult, et ta ära ei eksi. Aga samas selgitas Ty päris hästi, kus ta täpselt ootab.
Kat sikutas jalga mustad kitsad teksad ja pistis varbad kingadesse, samal ajal üht ilusat helekollast pluusi selga tõmmates. Multifunktsionaalsus tuli siinkohal kasuks. Peeglisse vaadates ta vaid ohkas enda taltsutamatute lokkide peale ning haaras päikeseprillid kaasa, lipates siis pargi poole. Autoga ta taaskord jamama ei viitsinud hakata, sest park polnud kaugel ja parkimiskohtadest polnud tal aimugi. Kondimootori toimel jõudis ta ka üsna pea parki ning suundus otseteed purskkaevu juurde, kus kohtumispaik määratud oli. Õnneks polnud ümbruses kuigi palju rahvast, nii et Tyler oli kergesti üles leitav. Paar sammukest lähemale ja Kat seisiski mehe kõrval, kes küll kuskile mujale vaatas. "Tere taas!" teatas naine rõõmsalt, olles silmnähtavalt heas tujus. Head uudised siiski mõjuvad sedasi.

"Tere," sõnas Tyler ning naeratas kergelt. Ta lõpetas oma suitsuga ning viskas selle pingi kõrval olevasse prügikasti. "Niisiis. Nüüd me peame läbi rääkima reeglid ja neid on omajagu," sõnas Ty kui naine oli tema kõrvale istunud. "Aga kõigepealt mainin ma ära selle, et mingit lepingut ma sinuga ei sõlmi. Ma lihtsalt ei usu, et mingi tindiplekk paberil mulle sinu aususe ja truuduse annab. Ehk siis me peame lihtsalt teineteise sõnas kindlad olema. Rahast nii palju, et kõik su elamise kulud ma katan kaasa arvatud kõik Brentile minevad kulud ja sinna veel lisaks su palk," rääkis mees. Ta rääkis tõsiselt. See oli tõsine business siiski. Aga miks just Katherine? Miks mitte Lisa või Sith? Sest Kath oli õppinud sotsiaaltööd ja oli seotud lastekodudega mingil määral. Ty tundis, et Brentil on kõige turvalisem just Katherine'iga. Ühtlasi polnud naisel mitte mingisugust muud tööd, kust ta ära peaks tulema või mis segada võiks mingilgi määral. Ja siis veel see, et Brent ei lõpetanud Kathi koerast rääkimist.

Katherine hoidis end tagasi, et mitte öelda kui kahjulik suitsetamine on. Tyler teadis seda nagunii ise ka, nii et polnud vaja mingit ema sinna kobisema. Nii et selle asemel ta lihtsalt istus mehe kõrvale, tõstes jala üle põlve ja jäädes teda silmitsema. See reeglite osa kõlas päris.. hirmutavalt oleks vale öelda, aga no Kat'il oli selline tunne, et ta oleks pidanud märkmiku kaasa võtma ja kõik asjad üles kirjutama või miskit. Naine noogutas mõistvalt ja nõustuvalt selle lepingu osa poole, millel tema ka erilist mõtet ei näinud. Ise veel maksuametniku tütar, aga siiski. Lepingutest sai samamoodi kõrvale hiilida, nii et erilist kindlust see küll ei andnud. Aga nende kulude katmise peale kortsutas naine küll pisut kulme. "Minu elamise kulud? Kas see ei peaks mitte palga alla minema?" küsis Kate veidike segadusse sattudes. Sellega ta küll arvestanud polnud, et mees tema korteri eest tasuma hakkab. Polnud nagu ette juhtunud sellist asja varem. Ja miks peakski. Enamasti oli ikka sedasi, et maksti palka ja sellest mingi osa eest maksis töötaja ise enda elamise. Või miskit.

"Ma tahan kindel olla, et sa piisavalt motiveeritud oleks," sõnas Ty kergelt muiates. "Ära saa sellest kuidagi valesti aru, aga inimesi rahaga enda juures truuna hoida on lihtsam, kui nende sõna peale lootma jääda," selgitas Ty. Ja kui ta nii head tingimused võimaldab, on kindlam, et tema juures töötav inimene talle ka truu on. "Asi on selles, et ma vajan kedagi, kellele ma võin 110% kindel olla. Sellega seoses. See number, millelt ma sulle helistasin, kustuta ära, see oli ajutine number," seletas mees ning ulatas naisele uue telefoni. "Edaspidi helistan ma sulle sellele telefonile ja sina helistad sellelt mulle vastu ja keegi ei tohi teada, et sul see on," sõnas Ty. Ja kui ta telefoni Kathile andis, siis ta lihtsalt ei andnud seda ülima avalikkusega naisele vaid siiski üsna varjatult. Nagu mingi 007 tõesõna. Kathile jäi kindlasti tore mulje. Aga kui naine ta suitsetamist pahaks panna juba tahaks, oli ilmselt parim, kui ta ei tea, millega Tyler tegeleb tegelikkuses.

"Ma ei tea, mis inimestega sa kokku puutunud oled ja mul on üsna kahju, kui vaid äraostetavatega, aga ma võin sulle kinnitada, et minul pole vaja ei lisaraha ega lepingut. Aga ma ei hakka vastu ka vaidlema, kui sellised sinu nõudmised on," lausus Katherine kindlalt, naeratades siis viivuks. Ta ei tahtnud kuri ega liialt jäärapäine tunduda, aga enda arvamust ei jätnud ta kunagi avaldamata. Samas oli mehel selle koha pealt õigus, et head töötingimused hoidsid ka töötajaid paigal. Selle numbri jutu peale kortsutas naine kergelt kulme, võttes siis enda telefoni taskust välja, et number kohe ära kustutada. Muidu hiljem unustab. "Ee.. Kas sa oled mingi salaagent või miskit? Või oot.. Sa ei saa öelda või peaksid mu tapma?" küsis naine kerge muigega, panned siis mõlemad telefonid teksade taskutesse. Tore mulje jäi tõesti. Üsna naljakas oli praegu, aga kui mõtlema hakata, siis veidike õudne ka. Tal oli niigi Tyler'i suhtes selline kahtlane tunne algul olnud. Nagu öeldud, oli mehe hoiak lihtsalt teistsugune. Ja nüüd sai Kat aru, mis mõttes teistsugune. Mees oli nimelt pidevalt valvel.

"Jah, ma ei tohi öelda," muigas Ty kergelt. Mida vähem Kath teadis, seda parem. Aga samas, kui naine kõike teaks oleks ka hea. Floridas hoidis Brenti keegi, kes kogu sellest jamast teadis. Nii oli kuradi lihtne. Aga Tyler ei saanud siin igale lapsehoidjakandidaadile rääkida, et ta tegeleb narkootikumide müügiga ja vabal ajal kannab relva vöövahel eks ole. Eks näis, kuhu tema ja Katherine'i töösuhe areneb ja kui palju ta naisele kunagi paljastada võib. Esialgu oli siiski hoiak, et mida vähem teab, seda parem. "Täna ma näitan sulle, kus Brent lasteaias käib ja kuhu sa teda sealt viid, kui sa teda just enda juurde viima ei taha hakata. Ning ühtlasi saad sa täna teda kohe hoidma hakata," lausus mees. "Ja nüüd veel reeglitest. Sa ei või Brentiga välja minna kui ma seda ei luba. Sa tood ta lasteaiast ära ja viid ta otse koju ja enamuse ajast olete te toas. Kui kusagile tahate minna, peab sul minu nõusolek olema. Helistad mulle võimalikult vähe ja ainult hädajuhtudel. Sõnumeid võid piiramatult saata. Kui sa ta koju viid, ei tohi sa minna otsemat teedpidi. Ja ma eelistaks, kui sa tal järgi käiksid autoga. Mis auto sul on?" rääkis mees ning esitas oma jutu lõpus küsimuse. Oojaa, tal oli palju kahtlaseid reegleid. Nagu oleks Brent mingi haruldase deemanti alla neelanud või miskit.

"No olgu nii.." muigas Katherine meest mõtlikult silmitsedes. "Pilguta vasakut silma, kui sa FBIs töötad," sõnas naine vaikselt, mehele natuke lähemale kaldudes, et veel vaiksemalt rääkida saaks. See oli nali muidugi. Ja praegu oli ju hea tögada. Kui pärast välja tuleb, et ongi mingi salaagent, küll siis on hea naerda. "Okei, mulle sobib," sõnas Katherine noogutades. Ta oli üsna elevil juba. Esimene tööpäev siiski. Ja siis tuli jälle mingi nõme reegel. Laps tahab ju õues olla! Mitte, et Katherine'il väga vahet oleks, kas nad on toas või väljas, aga Brent tahtis ju pallimerd ja puha. Naisele hakkas üha enam tunduma, et Ty on mingi tagaotsitav või jumal teab mida. "Nii et kui midagi vaja on, siis pigem saadan sõnumi ja kui Brent auto alla jääb, jumalhoidkuselleeest, siis helistan. Selge," sõnas Katherine nõustuvalt. Polnud tema asi kobiseda ja eks seda näha oli, kui palju Ty lubas neil välja minna siis. "Toyota highlanderi hübriid. Selline mugav linnaauto," sõnas Kat seejärel vastuseks. Saigi pereautoks mõeldud masin nüüd ühe lapse näol ka täiendust. Kat lausa ootas huviga, mis reeglid ta auto kohta nüüd veel tulevad. Tumendatud klaasid? Kuulikindel kere?

"Okei, esialgu võib see olla, aga võimalik, et ma ostan sulle uue auto," sõnas Ty. Ta võis tahta midagi tagasihoidlikumat. Midagi, mis linnapilti sulaks. Aga samas polnud naise auto ka nii väga kriiskav eks ole. Üsna tüüpiline linnamaastur. Neid siin ikka liikus. "Kui keegi, ükskõik kes, peaks tulema ja väitma, et tunneb mind ja ma saatsin ta Brentile järgi, siis sa kaod kus kurat koos mu pojaga ja annad mulle kohe teada," sõnas Tyler. Ta võttis oma telefoni ja otsis sealt Domi pildi ning näitas seda Katherine'ile. "See on ainus inimene, keda ma lisaks sinule oma poja ligi lasen ja kui tema peaks Brentile järgi tulema, on midagi väga pahasti. Seega ma loodan, et sa ei satu temaga kokku minu juuresolekuta," lausus Ty. Aga kunagi ta tahab Domi ja Kathi tutvustada ka nii et naine mehe irl ka ära tunneks siiski. Aga kuna naine siiski sotstöötaja oli või midagi, siis eeldatavasti ei vii Brenti mitte keegi mitte kuskile naise juurest, kui Tyleriga peakski midagi juhtuma. See peaks lapsele üks kindlamaid kohti olema siiski. "Niisiis, mis veel," sõnas mees mõtlikult, ning viis oma päikseprillidega varjatud silmad eemale, et mõelda, kas ta sai kõik räägitud või peaks miskit veel rääkima. "Brentil mingeid allergijaid pole," sõnas Ty. Peaks need asjad ka ära rääkima ju. "Talle meeldivad suured autod ja traktorid ja mingid tüüpilised poiste asjad. Aa ja kui sa peaks mänguassju ostma talle, siis ei mingeid relvi ega politseinike ja päti mänguasju. Isegi veepüsse ei taha ma tema läheduses näha. Enne mängigu ponidega," sõnas Tyler kindlalt. See oli natuke veider ja ega see ju ometi midagi nüüd lapses muuda, aga ta ei tahtnud, et Brent isegi teaks, misasi tukk on. Olgugi, et Ty ise üht koguaeg vööl kandis. Ainult praegu mitte. "On sul küsimusi?" pöördus Tyler naise poole nüüd.

"Uus auto ka veel?" küsis Katherine ja pööritas siis lihtsalt silmi, hoides keelt parem hammaste taga. Ilmselgelt oli mehel mingi põhjus selle kõige jaoks, nii et naine ei hakanud torkima. Praegu. Hetkel ta lihtsalt kuulas ja noogutas asjaliku näoga, peas aina hullemad teooriad kerkimas. "Ega ma nii rumal poleks nagunii, et võhivõõrale su poega lahke naeratusega üle anda," muigas Katherine, heites siis pilgu pildile ja jättes näo meelde. Nii hästi, kui suutis. Kuigi kui see sama mees tuleks sarnase jutuga Brent'ile järele, siis oleks naine ka skeptiline ja arvaks, et keegi on sarnane lihtsalt. Sedasi mõjus siis Tyleri valvel olek talle.
Selle koha pealt oli mehel õigus küll, et naise kraad ja tutvused võimaldasid seda, et ta saaks vägagi otseselt mõjutada, kelle hoole alla Brent läks kui Tyleriga midagi juhtuma peaks, jumalhoidkuselleeestka. Kuigi päris endale ta poissi jätta ei saaks, sest lastekaitse astus sealkohal mängu. Aga selle kõige peale polnud üldse vaja mõelda.
Ja nüüd tulid lõpuks mingid normaalsemad asjad ka, mida tavaliselt sellise töö juures kuuldi. Ehk siis asjad lapse enda kohta. Sedasi tundus see tööots isegi normaalne jälle. "Selge. Relvad ja noad ja taoline kraam jäävad ära. Mulle ka need ei meeldi," nõustus Kat. Ja igasugu tulistamismängud on ka õudsed. Milleks on vaja lastele sellist asja pähe toppida, tema aru ei saa.
"Küsimusi on mul mitu, aga sisetunne ütleb, et ühelegi neist ma vastust ei saa ka, nii et vast mitte.." sõnas Katherine mõtlikult. Ühe küsimuse peale ta siiski tuli. "Kas ma peaksin midagi kartma? Ses suhtes, et sa räägid sedasi, nagu oleks väga suur võimalus, et sinuga juhtub midagi või keegi üritab Brent'i ära võtta.. Pean ma koguaeg üle õla vaatama?" küsis naine mehele silma vaadates.

Nii palju, kui naine Tyleri silmi nägi, sest need olid siiski päikseprillide taha varjatud. "Ei.. Ma loodan, et sa ei pea midagi kartma," naeratas Tyler. "Aga ma võin öelda nii plaju, et võib olla inimesi, kes püüavad läbi Brenti minuni jõuda. Aga hetkel ei tohiks keegi neist Brenti olemasolust teada," lausus Tyler. "Selle pärast pead ka sina liikuma nii, et keegi ei saaks aru, kus sa elad või kuhu sa mu lapse viid," sõnas Tyler kergelt naeratades. Tho vaevalt siis Kathile keegi midagi teeb, kui naine üksi on. Why should they? "Niisiis, kui hetkel küsimusi pole, võime me Brentile järgi minna," sõnas Tyler kergelt naeratades ning ajas end pingilt püsti, et parkla poole minema hakata, kus tema auto seisis.

No eks ta nii enamvähem keskele vaatas ja lootis parimat. Vastus oli üsna julgustav. Eks naine ootas hullemat. Nii et ta lubas ka endale kerge naeratuse ja noogutas siis mõistvalt. Samas mitte midagi mõistes. Mis inimesed temani jõuda püüdsid küll? Loodetavasti halvad inimesed. Sest see oleks hullem variant, kui tuleks välja, et Tyler on halb ja need, kes temani jõuda püüavad on head. Nagu näiteks kriminaalpolitseinikud. Ohjah, Kat.. Millega sa end küll sidunud oled. "Nii et ühesõnaga ma hakkan ka nüüd elama nagu tagaotsitav. No selge," sõnas naine kerge muigega. Kõlab lõbusalt. "Hetkel vist pole jah," lausus Katie samuti püsti tõustes, kõndides mehe kõrval kuskil suunas, eeldades, et Ty teab, kuhu ta läheb. Sest temal küll aimugi polnud.

"No mitte päris, aga umbes nii," muigas Tyler. "Mida iganes sul ka vaja poleks, ma muretsen selle eest," lubas mees siiski. Ta usaldas oma poja elu ju selle naise kätesse. Või midagi. Nad jõudsid parklasse ja Tyler võttis oma tagasihoidlikult hõbedaselt, siiski toonitud klaasidega, Fordilt signa maha. Ta lubas Kathi esimesele istmele istuda. Brenti tool oli tagumisel istmel, keskel. Ta alustas sõitu ja parkis masina lasteaia juurde parklasse. "Sa võiks kaasa tulla," mainis Tyler. Et naine ära näeks, Brenti õpetajad ja asjad. Osadele lastele oldi juba järgi tuldud. Osad emad veel panid oma lapsi riidesse. Osad lapsed mängisid mängudetoas segamatult edasi. Aga kui Tyler uksele ilmus, jooksis Brent kohe oma isa juurde.
"Issi!" karjus ta rõõmsalt.
"Ära karju," keelas Tyler. Talle ei meeldinud väga, kui Brent teda issiks kutsus nii valjult. Mees lükkas oma päikeseprillid pealaele ning kükitas poisi juurde. "Näed, kes kaasas on," naeratas Tyler.
"Koeratädi!" rõõmustas Brent, kui Kathi märkas.
"Katherine," parandas Tyler teda. "Sa veedad temaga tänase päeva koos," lisas Ty.
"Kas ma saan kiikuda?" küsis Brent õhinal.
Tyler muigas selle peale ning juhatas siis nii naise kui Brenti riietusruumi ja näitas, milline kappidest on Brenti oma. Ta aitas poisile tema tumesinise tuulejaki selga ja vahetas tema jalanõud. Siis krahmas Brent oma traktori ja dinosauruse ja nad võisid minna. Ainult, et dinosaurust ja traktorit oli jube keeruline kaenlas hoida ja enne kui nad õue jõudsid, oli poiss juba hädas.
"Issi, aita siis mind," ütles ta asjalikul häälel ja Tyler oli sunnitud mänguasjad enda kätte võtma.

Katherine muigas vastuse peale ja noogutas siis mõistvalt. Tyler'ile olid tema reeglid ja asjad ilmselgelt väga olulised ja naine austas seda. Kuigi peas olid küll igasugused 'uued kingad kuluksid ära' naljad keerlemas. Kat istus autosse ja kinnitas turvavööd, jälgides sõidu ajal ümbrust ka, et ta aimu saaks, kus nad viibivad. Selles suhtes polnud vaja muretseda, et ta otseteid kasutaks. Tal polnud aimugi, millised teed need otsesed olid ja arvatavasti uitas ta nagunii niisama ringi enne kui mingi koha üles leidis, raputades selle ajaga kõik sabast maha, kes teda jälitada võisid. Ja nüüd ta juba mõtleski nagu kriminaal. Hästi siis.
"Muidugi," sõnas naine, kui nad viimaks kohale jõudsid, haakides turvavöö lahti. Tal polnud plaaniski autosse jääda. Pealegi pidid lasteaiatädid ju ka ta näo ära nägema, kui tema hakkab Brentil järel käima. Nemad ju ka igaühele last üle ei anna. Kat lükkas enda päikeseprillid pealaele ja vaatas ka sees tähelepanelikult ringi, viies pilgu siis üle laste, kelle seas Brent kohe silma torkas oma rõõmsa kilke tõttu. Nii armas!! Üldse olid isad lastega kordades nunnumad kui emad. Kat naeris kergelt, kui talle kui koeratädile viidati, aga hei! vähemalt oli ta lapsel meeles. "Katie," parandas naine mõlemat veel omakorda. Lapsel lihtsam öelda ju. Kuigi see poiss oli nii asjalik, et võiks ta täisnime ka kasutada nii et silm ka ei pilguks. "Kui me minu juurde lähme, siis ikka jah," vastas naine veidi küsivat pilku Tylerile viies. Ta ju ei teadnud, kuhu mees tahtis, et nad läheks. Kas tema või Tyleri koju. Katherine jälgis õrna naeratusega, kuidas Tyler oma pojal riietuda aitas ning muigas siis poisi mänguasju nähes. Otseloomulikult traktor ja saurus. Brent'i antud väike saurus oli naisel öökapil seismas ja ta und kohusetundlikult valvamas. "Kuidas sul täna lasteaias läks?" uuris naine kui nad välja hakkasid liikuma.

Tyler avas neile kahele ukse ja nad jõudsid kenasti õue. Brent lippas juba tuttava parkla poole, aga küsimuse peale võttis hoogu vähemaks. "Meie täna joonistasime ja kasvatajad lubasid meil ükskõik mida joonistada ja mina joonistasin dinosauruse.. ja issi!" seletas Brent tähtsalt. "Ja siis Michael tiris Sarah't juustest, aga kasvataja ütles, et nii ei tohi, aga Michael ütles, et Sarah on vastik tüdruk," seletas Brent.
"Ega sina tüdrukuid patsist tiri?" küsis Tyler kergelt muiates.
"Ei!" teatas Brent tähtsalt. "Michael teeb seda ise," lisas poiss. "Vaadake kuidas ma oskan kõndida!" kilkas poiss ja kõndis Tyleri ja Katherine'i ees selg liikumise suunas.
"Vaata, et sa ei kuku," hoiatas Tyler siiski naeratades.
"Ei kuku! Ega ma koba ole!" arvas Brent ja jäi siis seisma ning tõstis oma nimetissõrme Tyleri poole ning imiteeris püssi laskmist.
Selle peale muutus Ty sekundiga surmtõsiseks ja oli kohe Brenti juures, kükitades tema ette ning väänas vaba käega poisi käe alla. "Kust sa seda õppisid?!" nõudis Tyler ning pani Brenti mänguasjad maha.
Brent vaikis, aga kui Tyler oma küsimust kordas, oli poiss sunnitud vastama: "Michael õpetas."
"Sa ei tohi niimoodi mitte kunagi teha," ütles Ty karmilt. "Kui sa nii teed, siis inimesed saavad haiget. Siis mina saan haiget ja suren ära ja ei tule enam kunagi tagasi!" ütles Tyler hoiatavalt. Brent oli natuke ehmunud ja natuke segaduses, sest ta ei saanud ju täpselt aru, mida see surm tähenda.
"Kas nagu emme?" küsis poiss.
"Peaaegu," vastas Tyler. Rohkem nagu vanaisa, aga Brent polnud kunagi oma vanaisa tundnud. "Aga mina ei lähe niisama ära, mina lähen selle pärast ära, et sina tegid mulle haiget. Sa ei tihi nii mitte kunagi teha!"
"Kas Kathile ka mitte?" küsis Brent.
"Ei!" keelas Tyler.
"Aga Michaelile?" küsis Brent.
"EI!" keelas Tyler karmilt. "Sina ei tohi niimoodi mitte kellelegi teha!" ütles mees karmilt. "Mitte kellelegi. Mitte kunagi. Saad aru?" küsis Ty.
Brent vaikis, aga noogutas siiski. "Aga Michael teeb koguaeg niimoodi," ütles ta siiski.
"See Michael võib per..." Ty katkestas end veel viimasel hetkel. "Tehku see Michael mida tahab. Ta on paha poiss ja sina niimoodi teha ei või!" ütles Tyler karmilt. Ta ei tahtnud, et Brent relvadest üldse midagi teaks, aga ühiskonna mõjutused olid paratamatus ja see tähendas, et Brentile tuleks visuaalselt ära näidata, mida see tuhh-tuhh tegelikult tähendab.