I share my world with no one else

"Okei," nõustus Brent vaikselt. "Tore kuts," mainis poiss ning silitas koera pead. Aga ta oli ikkagi natuke nukker. Lõppude lõpuks ikkagi võõras koht ja võõras inimene ja võõras koer ja issit järsku polnud. Ja dinosauruseid ka polnud ega traktoreid. Ta polnud midagi kaasa võtnud ju. "Issi tuleb varsti tagasi," noogutas Brent asjalikult. Iseenda lohutamiseks. "Ma ei pea praegu veel magama minema," raputas laps pead ning vaatas siis diivani poole ja kiike ja lauda ja telekat ja muid asju, mis seal olid. "Issi tuleb varsti," kordas Brent ning ohkas kergelt.

"Sa meeldid talle," sõnas Kate koera kommentaari peale. Jättes sujuvalt mainimata, et Stormile meeldisid kõik, kes talle tähelepanu pöörasid. "JEi, sa ei pea veel magama minema," kinnitas naine naeratades. Selle oli ta muidugi unustanud uurida, kui kaua Brent muidu päeval magab. Aga eks ta täna läheb magama siis kui uni tuleb ja magab nii kaua kui magab. "Tahad ma näitan sulle siin ringi? Sa polegi ju kõiki tube näinud veel," uuris Kate. Ehk aitab see, kui ta ümbrusega natuke rohkem tutvub. Siis ei ole enam nii võõras koht. "Ja siis sa pead ju kiige ka veel ära proovima," lisas naine meelde tulles, sõbralik naeratus endiselt huulil.

No jah, ta oli täna ju lasteaias käinud ja maganud seal oma lõunauinaku. Nüüd pidi vaid õhtul tuttu jääma. "Jah," noogutas poiss selle pakkumise peale. "Ma vaataks neid tube küll," teatas ta väga asjalikult ning vaatas hetke ringi. "Kas kuts tuleb ka?" küsis poiss veidi kahtlevalt siiski. Ta tahtis, et kuts ka tuleks.

"No siis lähme vaatame," sõnas Katherine muiates. Väga viisakas väike härra oli Brent ikka. "Kuts tuleb tavaliselt sinna, kuhu keegi läheb, sest ta on hästi uudishimulik. Aga kui ei tule, siis sa võid nimepidi kutsuda teda," õpetas Kat. Hetkel oli koer avastanud küll enda saba tagaajamise, aga küll ta siis liikuma hakkas, kui nemad silmapiirilt kadusid. Nähtavasti oli Brent Stormi näol endale uue semu leidnud, mis oli iseenesest väga hea. Parem kui see variant, et nad läbi ei saanud. Kõigepealt suundus Kate köögipoolele, et seal üks enda lemmikasjadest ära näidata. "Siin on selline huvitav sein. Siin all on kriidid ja see sinine osa seinast on nagu tahvel, nii et siia saad joonistada ja kirjutada," selgitas Kate, näidates ette ka, kus kriidid ja kustutamiseks mõeldud lapp olid. Hetkel oli sein üsna tühi, vaid kraanikausi kohal olid mõned märksõnad kirjas. Sealt edasi liikus ta kohe köögi kõrval olevast uksest sisse enda magamistuppa. "Siin magan mina," rääkis naine edasi. "Ja näed, seal on su antud saurus," muigas Katherine. Tuttavad asjad pidid ka lastel kohanduda aitama ju. Teoorias vähemalt.

Brent naeratas selle seina peale. See oli huvitav. "Siia joonistan mina ka," teatas laps siis aga vaatas natuke kahtlevalt naise poole. "Kas võib?" küsis ta ikkagi igaks juhuks üle. Pärast seda liikusid nad järgmisesse tuppa ja Brent vaatas seal uudishimulikult ringi ning naeratas, kui saurust nägi. "Kas ma võin selle praegu võtta?" küsis poiss. "Ma pärast annan ju tagasi," lisas poiss. Aga ta ei tormanud seda kohe võtma vaid ootas ilusti, kas üldse lubatakse. Aga tundus, et ta natukene juba hakkas lõbusamaks muutuma jälle.

"Jaa, võib ikka," sõnas Katherine naeratades. "Aga käed pead pärast ilusti puhtaks tegema, et kõik kohad kriidiseks ei jääks," lisas naine. Tal endal polekski sellest väga vahet, aga laps pidi selgeks saama selle lihtsalt, et kui taoliste asjadega mässata, siis tuli pärast end puhtaks ka teha. Ka Kate'ile tundus, et Brent oli juba natuke leplikum sellega, et ta sinna jääma oli pidanud. Mis oli väga kergendustunnet toov naisele ilmselgelt. "Jah, võid," vastas Katie taas Brent'i viisakale küsimusele. Tõesti väga hästi kasvatatud laps. Tegi tema töö kordades kergemaks. Storm sibas ka korraks magamistuppa ja tegi tiiru ümber enda koeraaseme, mis toa nurgas oli, liikudes siis Brenti jalge juurde. Uus ja huvitav siiski.

Brent jooksis öökapi juurde, võttis sealt kingitud sauruse ja hakkas siis tagasi jooksma, kui koer ta ette jooksis. Brent naeris lõbusalt ja tegi Stormile pai. Siis näitas ta koerale saurust ja tegi talle veel pai. Viimaks laskus poiss koera juurde põlvili ja tegi talle kalli. Ning kui koer ta nägu lakkus, itsitas Brent veelgi lõbusamalt. "Kas nüüd saab kiikuda ka?" küsis Brent end püsti ajades ning dinosauruseda Kathi juurde minnes.

Katherine oleks juba äärepealt hoiatanud, et poiss koerale otsa ei komistaks ja ei kukuks, aga ta jäi õnneks ise ka seisma. Naine naeris lõbusalt, vaadates Brenti Stormiga mängimas. Nemad said tõesti hästi läbi. Eks koer oligi suuresti see põhjus, miks just tema lapsehoidjaks sai. "Teist tuba ei tahagi näha?" uuris Kat. Samas ega seal midagi vaadata polnud. Mingi paar tooli ja muu värk, mis mujale ei sobinud või ei mahtunud. "Aga me võime kiikuma ka minna, jah," sõnas naine naeratades, liikudes toast välja. "Kas sul kõht pole tühi veel?"

Brent mõtles natuke. Kas ta tahab teist tuba ka näha? Ei taha vist. Siis jooksis ta toast välja, elutuppa, Storm kannul. Poiss kilkas naerust selle peale, kui koer tal järgi sibas. Nad jõudsid kiigeni ja laps oli sunnitud oma sauruse maha panema, et kiigele ronida. Uue küsimuse peale raputas ta pead. "Ei taha süüa," naeris Brent. Tal oli hetkel liiga tore, et mõelda sellele, kas tal on kõht tühi või mitte. Ja kui kõht aia ei teinud, järelikult polnud tühi.

Katherine muigas lõbusalt, suundudes poisile järele. Nüüd oli ikka laps nagu laps. Aktiivne ja lõbus ja pealehakkamist täis. Samas viisakas oli ta ikka, aga mitte enam nii tagasihoidlik. "Olgu, aga ütle siis, kui sa süüa tahad," sõnas Kate kiige juurde kõndides. "Tahad ma lükkan hoogu sulle?" pakkus naine. Kiik oli piisavalt kõrgel nii et Brenti jalad maha ei ulatunud ja vaevalt ta endale ise hoogu teha oskas. Õnneks oli kiik täpselt sedasi asetatud ka, et miskit kiikudes ette ei jäänud, nii et selle pärast muretsema ei pidanud. Kuigi mingid padjad peaks sinna alla panema küll juhuks kui Brent äkki kukub. Palja põranda peale oleks vast päris valus prantsatada.

"Jaaa!" kilkas poiss naise pakkumise peale, et ta võiks hoogi talle lükata. Kuidagimoodi sai ta end sinna ikka istuma sätitud isegi. Brent kõikus natuke kiigu peal ja naeris lõbusalt, oodates, et millal ta hoogu saab. Storm istus seal lähedal ja jälgis vaatemängu vähemalt esialgu vist isegi huviga. "Kuts tahab ka ju kiikuda!" arvas Brent. "Aga kõigepealt saan mina!" lisas poiss siiski kiiresti. Tema oli ju esimene!

"Aga hoia kõvasti kinni," sõnas Kat, liikudes siis poisi selja taha ja tõmmates kiiku esialgu enda poole, et see siis lahti lasta, mille tagajärjel kiik kenakesti õõtsuma hakkas. Liiga suurt hoogu ta igaks juhuks ka ei teinud, sest ta polnud kindel, kui osav Brent kiikumises oli ja see veel puuduks, et nad kohe esimesel päeval traumapunktis lõpetaks. "Kutsi nimi on Storm," mainis Kate lõbusa muigega. Mitte, et seal muidu vahet oleks, kuidas ta koera kutsub, aga kui ta käsklusi jagada tahab või koera enda juurde kutsub, siis tuleb loom ikka oma nime peale. Ja vaevalt küll, et Storm väga kiikuda tahaks, aga proovida ju võis. Küll ta siis jooksu pistis, kui talle ei meeldi.

"Storm!" kilkas Brent ja naeris lõbusalt, kui Kath talle hoogu lükkas. Küll oli lõbus. "Veel suuremat!" arvas poiss. Aga mitte liiga suurt hoogu, sest natukene ta ikka kartis ka. Ta polnud väga palju kiikunud ja see oli lõbus aga samal ajal üsna hirmus tegevus. Ometi ajas see Brenti esialgu rohkem naerma kui midagi muud ja ta siputas oma jalgu kui kiigel läbi õhu tuhises. Vähemalt talle tundus see tuhisemisena.

Koer kikitas enda nime kuuldes kõrvu, jäädes huvitunult ringi vaatama ja käsklust ootama, mida aga seekord ei järgnenud. Nii et Storm hakkas uuesti enda saba taga ajama. Küll teda oli lihtne lõbustada. Sarnaselt Brent'ile, kellele puhtalt kiikumine väga palju lõbu valmistas. "No olgu, natuke suurem siis. Aga hoiad kõvasti kinni," nõustus Kate, lükates hoogu natuke juurde. Millalgi võiks poisile selgeks õpetada ka, kuidas ise hoogu teha. Ega naisel midagi hoo lükkamise vastu polnud küll, sest nagunii oleks ta kõrval seisnud, aga Brent oleks kindlasti maru uhke, kui sellise suure asjaga ise hakkama saaks. Storm jättis oma saba rahule ja sibas nüüd kiige alla, kust Kate ta kohe eemale kamandaks. Nii madalal oli kiik küll, et Brent'i jalad kutsikani ulatuda võisid. Aga naine ise kiikus vahel sedasi, et koer ronis ta jalalabadele ja eks Storm lootis midagi sarnast.

Brent kilkas jälle lõbusalt, kui suurema hoo sai. "Ära enam suuremat tee," ütles ta siiski. Ilmselgelt oli kuskil siiski piir. Aga vähemalt praegu oli lapsel lõbus ja ta sai kilgata ja naerda. "Nüüd ma tahaks teed," arvas poiss varsti ja palus, et naine hoo seisma jätaks. See, et kuts kiikuda tahtis, oli tal meelest läinud juba. Brent hoopiski krahmas sauruse ja jooksis sinise seina juurde, kus olid kriidid, et nendega seinale joonistada. "Kas ma võin siia suure dinosauruse joonistada?" küsis Brent naiselt, kui ühe kriidi endale kätte haaras.