Juhul kui pole kusagile mujale minna...

"Ma oleksin pidanud ju seda muutust märkama," sõnas Sayer, otsides aina uusi ja uusi süüdistusi. Ta tundis iga hetkega end aina halvemini. Alexi kallistus oli lohutav ja soe, aga see ei muutnud seda emotsioonide tormi tema sees. Siiski pidi ta tüdrukule tänulik olema. Kallistus tõesti oli sellistel hetkedel hea. "Ma ähvardasin teda eile õhtul tappa," tunnistas Say täiesti spontaanselt.

"Kuidas sa oleksid osanud kui ta ei julgenud seda välja näidata," sõnas Alex vaikselt, käed endiselt ümber Sayeri ning pea noormehe õlal. Ainukene, mida neidis on siiani elult õppinud, lisaks sellele, et ei maksa usaldada igat ühte, kes väidab, et on sinu sõber, on see, et inimesi ei saa aidata kui nad seda just ei soovi. "Sa olid vihane, küllap sa ei mõelnud seda tõsiselt," jätkas neidis vaikselt.

"Ilmselt on sul õigus, aga....mulle tundub, et ma olen....hoolimatu," sõnas Sayer lastes enda peal vajuda vastu neidise oma. Tal on vedanud sellega, et tal selline sõber on, kellega saab kõigest rääkida. "Mul on kohutav mõelda, et ma üldse mingil hetkel sellisele asjale mõtlesin," lausus Say vaikselt.

"Tsshh," sõnas Alex vaikselt, hoides noormeest kindlalt enda embuses, sulgedes silmad. Ta teadis, mida noormees tundis. Ka tema tundis seda algul enda isa vastu kui nende vaidlused vanasti jõudsid otsaga alati Lexi surnud ema juurde, kuidas ta süüdistas enda isa selles, kuigi tegelikult oli pigem süü tema poolne. Tüdruku tõttu oli naine läinud poodi.

Sayer sulges mõneks hetkeks ka enda silmad, kuid avas need mõne minuti pärast uuesti. Ta ei saanud rahu. Uskumatu milline mõju võis olla ühel pildil. "Ega sa vastu ei ole kui ma siiski Rivercourtile lähen mõneks ajaks?" küsis Say. Ta vajas midagi enda närvide rahustamiseks ja kohe kindlasti ei soovinud ta alkoholi ega kanepit ega ka suitsu. Ta vajas hoopis korvpalli.

Alex avas peagi ka enda silmad, jälgides joonistusi. Tõstnud enda pead nii palju, et saaks lõua toetada Sayeri pea laele, sõnas ta vaikselt: "Ei, aga ära lihtsalt midagi lolli tee," ta oleks hea meelega läinud Say'ga kaasa nagu vanem õde, kes peab enda noorema venna järgi valvama, aga kuna Lexi oli palavikus, siis vaevalt noormees ta majast välja laseb.

"Ei tee. Ma luban. Mul on vaja lihtsalt natuke mõelda ja korvpall aitab alati," sõnas Sayer, andes Alexile märku, et ei ole vaja murtseda, sest ta läheb ainult korvi mängima ja ei midagi muud. "Tänks, Alex....et sa olemas oled," lausus Say mõne hetke pärast, tõustes laua tagant püsti. Nii palju siis tema kuumast teest. See oli ju jahtunud. Sayer valas joogi kraanikausis alla ning loputas tassi ära, asetades selle enda endisele kohale.

Võtnud käed ümber Sayeri, vajutades need enda pükste taskusse, silmitses Alex tähelepanelikult noormeest, kes tõusis peagi püsti ja valas enda tee ära, loputades ka kruusi puhtaks. "Pole tänu väärt," sõnas neidis sosinal, suul õrn naeratus. Lükanud juuksed üle pea, võttis tüdruk laualt enda tee, võttes sealt paar lonksu. See oli küll jahe, aga siiski maitsev. "Eks ma püüan endale ka siis mõneks ajaks tegevust leida. Näiteks lahendan sinu kodusetöid," turtsatas ta kergelt.

Sayer keeras end ring ning vaatas neiule põgusalt naeratades otsa. "Mu kodused tööd on lahendatud, aga nagu ma nägin siis oskad sa joonistada. Kõik vahendid selleks on mu laua sahtlis ja võti on siin," sõnas Say eemaldades enda võtmehoidja küljest ühe tillukese võtme. Igaskjuhuks. Äkki Alex tahab joonistada. Korjanud kõik pildid kokku, mis Alex juhuslikult leidnud oli, ulatas ta need tüdrukule, "sa võid need sinna panna ja selle ka," lisas ta sinna enda isa joonistuse, "aga muidu võid sa ju ka telekat vaadata või mu läpparis surfata," pakkus Say, tundes end pisut halvasti, et Alexi üksi koju jätab,

"Ja-jah," turtsatas Alex kergelt. Pannud enda tassi kapi äärele, võttis ta noormehe käest võtme. "Küll ma midagi välja mõtlen ning mine nüüd," naeratas Lexi kergelt, lükates noormeest trepi suunas. Ta peab veel riided ära vahetama ju. "Ning see joonistamise värk on sinu süü," ütles ta noormehele järgi, pöördudes tagasi kööki. Võib-olla koristab ta vahepeal hoopis maja ära.

Sayer kuuletus neiule ning läks trepist ülesse, suul isegi lõbus naeratus, kuid sees möllas torm. Ta vahetas riided kiirelt hallide dressipükste ja valge särgi vastu. Igaksjuhuks tõmbas ta peale ka halli dressipluuse. Peagi oli ta tagasi all. "Sina jäta samal ajal mu maja alles ja kui midagi on siis helista," sõnas Say peatudes hetkeks köögi uksel. Ta silmitses neidu kerge imetlusega kuid pöördus siis ukse suunas, kus tõmbas endae potased jalga. Hetk hiljem käis uks ja noormees kadus jõe poole.