Juhul kui pole kusagile mujale minna...

"Need on imelised," sõnas Alex vaikselt, hoides enda silmi järgmisel pildil. Varjus olevad inimesed. Küllap tundis Sayer ennast ühena. Lexi teadis seda tunnet, see on teda saatnud ajast, mil ta nägi, kuidas tema ema tapeti ebaõnnestunud poeröövi käigus.

Sayer jättis küll pildi endale kätte kuid vaatas teisi, mis olid Alexi käes. Jah, see oli tema tehtud. See oli tema stiil, kuid pöörates pilgu tagasi pildile enda käes. "See ei ole minu joonistatud," sõnas ta lastes pildil tüdruku kätte langeda, "ma arvan, et see on mu isa tehtud. Aga minu teada ei ole ta joomisest saati joonistanud. Kui vaadata, aga neid minu pilte, siis ajaliselt peaks see olema millalgi vahepeal. Mis sa arvad, kas ta joonistab endiselt?" esitas Say tüdrukule küsimuse, saamata pilku lahti enda isa joonistuselt.

Alex kehitas kergelt õlgu, jälgides pilti, mis Sayeri käest enda kätte langes. Tüdruk silmitses seda tähelepanelikult. "Võimalik, sest see pole nii kulunud ja tuhmunud kui sinu omad. See näeb päris värske," sõnas tüdruk vaikselt, tõstes rohelised silmad Sayerile.

Tüdruku viimane lause kõlas tema peas veel mitmeid kordi. Kas see tähendas, et ta isa oli taas kunstiga tegelema hakanud. Kas see tähendab, et asjad võivad muutuda? Üle pika aja tundis Say suurt soovi enda isaga rääkida ja keelitada teda ravisse minema. Enamast lõppesid sellised jutud muidugi tulise sõnavahetuse või vägivallaga. "Ma ei saa aru," sõnas Say sosinal peaaegu ainult ise endale. Ta võttis pildi jälle endale kätte. "Ka sa arvad, et inimesed muutuvad?" esitas ta nüüd täiesti teist laadi küsimuse, viies enda silmad Alexile. Temaga sai ta sellistest asjadest rääkida.

"Ma arvan, et ma saan aru," sõnas Alex vaikselt Sayeri sõnade peale, hoides enda silmi hetkel piltidel. Noormehe küsimuse peale, tõstis Lexi enda rohelised silmad talle, jälgides kerget läiget noormehe silmades. "Ikka," vastas ta lühidalt. Alex uskus tõesti, et inimesed muutuvad aja jooksul kui nad suudavad lõpuks silmad lahti teha ning tegelikkusele otsa vaadata. Kuid tema isa mitte, mis tõttu ei uskunud seda Lexi enda isast, et ta muutub.

Alexi arvamus luges Sayerile alati palju. Ja antud hetkel ta tõesti tahtis uskuda, et tüdrukul on õigus ja inimesed muutuvad. Ta asetas pildi lauale ning tundis kuidas üks pisar tema põsele veeres. Mehed ei nuta, jah? Say pühkis selle kiire liigutusega ära ning suundus tagasi tasside juurde, sest vesi oli valmis saanud. Kui maailmas oli üks inimene, kelle ees ta ei pelga enda tundeid näidata, siis oli see Alex.

Alex silmitses hetkeks Sayerit, kuni viimane läks tagasi veekannu juurde. Pildid lauale pannud, kõndis neidis vaikselt noormehele järgi. Tema kõrval seisma jäänud, jälgis Lexi mõnda aega tasse, tõstes enda rohelised silmad seejärel Say'le. "Tahad rääkida?" küsis ta vaikselt.

Sayer valas kuuma vee tassidesse ning asetas teepakid nende sisse. Ta tõstis meepurgi ja tassid lauale, istudes siis ise laua äärde. "Ma ei saa lihtsalt aru. Kui ta on joonistanud, siis miks ta endiselt joob? Ma olen kindel, et selle pildi on ta kainepeaga teinu. Jooned on liiga täpsed," sõnas Sayer täpselt sõna-sõnalt enda mõtteid, "samuti, kas see on ainuke või on neid pilte veel kuskil? Ja kui ta joonistab, siis peavad tal kuskil olema enda vahendid, sest minu omad on enamasti minuga kaasas või võtmega avatavas sahtlis koos minu joonistustega. Ühesõnaga keerab see pilt kõik segamini," jätkas Sayer ning võttis lonksu kuumast teest.

Alex järgnes Sayerile, istudes tema juurde laua taha. Pannud enda tee sisse lusikaga mett, segades seda soojas, et see kiiremini lahustuks. "Asjad, mis meid panevad positiivselt mõtlema ning head tegema, on sageli ka need, mis meid uuesti alla viivad tagasi algusesse," lausus neidis vaikselt. Loodetavasti Say sai aru, mida ta mõtles. Juhul kui tema isa tegi tõesti need pildid kainena, siis küllap oli neil mehele selline emotsionaalne tähendus, pannes ta uuesti lohutust leidma alkoholist.

"Seega sa arvad, et tegu on suletud ringiga?" küsis Sayer, vaadates laual lebavat joonistust, kuigi tema mõtted ekslesid hoopis kusagil kaugemal. Ajas, kus ta väiksena koos enda isaga joonistas. Tema pildid nägid muidugi välja pigem kritseldustena, aga see oli midagi, mis neid alati ühendanud oli. Joonistamine. "Kas sa arvad, et mul on mõtet temaga rääkida või peaksin ma sellel asjal lihtsalt olla lasta?" esitas ta uue küsimuse. Tema peas oli lihtsalt korraga liiga palju mõtteid, millest ta üritas paremad välja noppida.

"Pigem madala enesekindlusega," sõnas Alex vaikselt, silmitsedes samuti joonistust, tõstes seejärel pilgu Sayerile. "Su isa tahab välja saada, kuid ta kardab, sest keegi ei ulata talle toetavat kätt, mis tõttu vajub ta tagasi sinna auku," lisas ta. Teekruusi enda käe vahel hoides, jälgis LA mõnda aega veel Sayerit, pöörates enda silmad joonistusele.

"Seega sa arvad, et ma peaksin temaga rääkima ja teda aitama," sõnas noormees, see kõlas nii küsimuse kui ka mõtisklusena. Mida enam ta tüdruku sõnadele mõtles, seda enam sai ta aru, et neis on tõtt. "Seega kui ma ei oleks temast eemale hoidnud võiks ta juba sellest nn august väljas olla?" esitas Say küsimuse, tundes korraga nagu oleks ta enda isa maha jätnud just kõige raskemal ajal. Hetk-hetkelt hakkas ta aru saama enda emast, kes siiani mehega koos on ja temast kinni hoiab. Ta usub temasse, samal ajal kui Sayer on igasuguse usu kaotanud.

"Ma olen selles üsna kindel," lausus Alex vaikselt. Ta on kohanud enda elu jooksul palju sarnases augus olevaid inimesi, kellel endal oli tahtmine, kuid puudus kindlus. "Ma ei tea," vastas neidis Say küsimusele. Kas tal oleks kunagi samuti selline võimalus enda isaga otsast alustada?

Sayer noogutas mõtlikult. Ta ei teadnud ju isegi, kus ta isa on. Ta oli talle öelnud, et ärgu tulgu ennem tagasi kui ta kaine on ja suudab inimese kombel elada. Samuti oli ta ju ähvardanud teda tappa. Say toetas küünarnukid lauale ning peitis enda näo käte taha. Ohanud raskelt, tõmbas ta kätega üle näo. Ta oli ise enda isa tappa ähvardanud. Milline poeg teeb midagi sellist? "Oeh, see on minu süü," sõnas Say viimaks, toetades endiselt küünarnukke lauale, kuid libistades enda sõrmed juustesse.

Istunud seekord Sayeri kõrval toolil, mitte tema vastas, oli Alex ennast märkamatult toolilt maha libistanud, olles noormehe kõrval. "See pole sinu süü. Sa ei teanud," sõnas neidis vaikselt. Sellistel hetkedel ei osanud Lexi sageli midagi teha, kuigi oskas öelda täpselt mida vaja. Ometigi ainukene asi, mis sellistel puhkudel aitab on kallistus. Nii siis pani Alex enda käed kuidagi kohamakalt ümber Sayeri õlgade, olles samas tema selja taga nüüdseks, kallistades teda kindlalt.