Juhul kui pole kusagile mujale minna...

Sayer jõudis napilt kraadiklaasi enda voodile visata kui Alex kahtlaselt kõikuma hakkas. Noormees püüdis ta enda kätele ning viis voodisse, asetades talle peale nii teki kui ka pleedi. "Jamh, sinuga on alati kõik korras," turtsatas Say, ulatades Alexile kraadiklaasi ning kadudes ise vannituppa, kust naases peagi palavikkualandavate tablettidega. See neiu küll täna siit voodist ei tõuse.

See korraga peale tulnud nõrkusehoog, lihtsalt niitis Alexi jalust. Õnneks leidis ta end kõva põranda asemel Sayeri käte vahelt, kes ta vaikselt voodisse viis. Ilma ühegi vastuväiteta heitis ta sinna pikali, tõmmates teki tihedalt ümber enda keha. Say käest saadud kraadiklaasi toppis ta endale alla.

"Sina siit majast täna ei lahku," sõnas Sayer kindlalt, istudes voodi servale ning urgitsedes karbist välja ühe tableti. "Plaanide muutus on selline, et sa võtad selle tableti ja jääd magama. Mina üritan sama ajal enda kooliga järjepeale vaadat. Ja õhtuks teen ma sulle kanasuppi nagu ikka filmides kui sõber haige on," muigas Say ning silmitses Alexit.

Alex tursatas kergelt Sayeri sõnade peale. "Ning sellisel juhul on sul väga hea võimalus ka ise haigeks jääda. Sa ei pea siin passima. Mine tee julgelt trenni, küll ma püüan siin hakkama saada," sõnas neidis ennast istukile ajades, pannes padja selja taha ning peites ennast uuesti kurguauguni tekki alla. Külm oli. "Ning mis ajast sa meil siin kokkad? Sa oled seda alati vihkand ju," muigas ta õrnalt.

"Ja jätta sind siia üksi? Mitte mingil juhul," raputas Sayer kindlalt enda pead. Ta ei soovinud eelmise õhtu kordumist, kuigi ta ei olnud enda isa enam näinud. Aga kunagi ei võinud kindel olla millal ta tagasi tuleb. "Ühe supi suudan ka mina, täiesti lootusetu juhtum, kokku keerata," turtsatas Say. Nälga ei olnud ta ju seni jäänud.

"Mis minuga ikka hullu juhtuda saab? Sinu isaga saan ma hakkama, sest nüüd oskan ma vähemalt midagi oodata. Telefoni oskan ma ka vajadusel kätte võtta ja sulle helistada või kuhugi mujale kui tarvis on," vangutas Alex kergel tursatusel pead. Nüüd ta vähemalt teadis, mida peab Liz igapäev tundma. Õudne, kuidas küll ta seda talub? "Noh sellisel juhul sa nii lootusetu polegi," tõstis neidis enda rohelised silmad Sayerile, jälgides noormeest. Peagi kookis ta ka kraadiklaasi enda pluusi alt välja, silmitsedes punast jutti, mis selle pooleks jagab. 39,4 - that is not good at all.

"Sa tõesti tahaksid üksi siin majas viibida. Arvad sa tõesti, et nii on sul parem olla. Vaevalt küll," sõnas Sayer järeleandmatult. Ta lihtsalt ei saanud sellele mõeldagi. Pealegi ei tuleks ilmselt ta trennist midagi välja kui ta kogu aeg sellele mõtleb, kas Alexiga on ikka kõik korras. Kui tüdruk kraadiklaasi eemaldas, võttis ta selle enda kätte, mille peale tema kulm kipra tõmbas. "Kes see käib sügisel ringi lühikeste pükstega? Oligi plaanis haigeks jääda või?" küsis Say muiates ning tüdrukule tableti ulatades.

Alex silmitses altkulmu Sayeri käes olevat tabletti, raputades pead. Peale seda kui ta tookord hullaris rohte täis topiti, ei ole neidis nõus enam ühtegi ravimit võtma, ei tableti ega vedeliku kujul. "Siis ma saaksin jälle enda salapärase märkmiku välja võtta ju," turtsatas Alex kergelt, rohelised silmad endiselt noormehel. "Mina," piiksatas neidis.

"Mis mõttes sa ei võta tabletti. See teeks su olemise palju paremaks," sõnas Sayer, kuid mitte sundival häälel. Mõnele inimesele lihtsalt ei meeldinud tablette neelata. Alexi mineviku hullari perioodist ei teadnud ta midagi. Neiu ei olnud talle sellest rääkinud. "Jah ainult sina, minu väike lollike," turtsatas Sayer ning sasis neiu juukseid. "Ja mis su märkmikusse puutub, siis sa võid sinna kirjutada. Ma ei vaata. Ma kaon laua taha," sõnas Say.

"Ma lihtsalt ei taha mingeid rohte, olgu need tahkel kujul tablettidena või vedelal kujul mingi siirupina," raputas Alex pead. Kui mitu korda on ta tahtnud Sayeri seletada, miks ta käitub teatud hetkedel veidralt ja vägagi ootamatult põgeneb. Kui mitu korda on ta tahtnud öelda tõde enda mineviku kohta, aga ta pole seda suutnud. Küllap ei suuda ka niipea. Tundnud noormehe kätt enda juustes, naeratas Alex kergelt. "Ega sa võid vabalt voodi ka hõivata ning ma istun oma lemmiktugitooli," turtsatas ta.

"Olgu," sõnas Sayer ning pani tableti tagasi karpi. Kui ei, siis ei. Ta ei hakanud rohkem pärima kui neiu tahab, räägib ise. "Sina ei lahku sellest voodist veel nii pea. Sa pead puhkama. Ja kui sul lähipäeval töö on, siis ma asendan sind," lausus Say otsekohe kui Alex enda lause lõpetada oli jõudnud.

"Jah, issi," turtsatas Alex lõbusal muigel, rohelised silmad endiselt Sayeril püsimas. "Selleks ajaks olen ma juba jalul ning täiesti terve," teatas ta peagi, võttes voodi kõrvalt kapilt enda märkmiku, avades selle pooleli oleva laulu juurest, mis tegelikult polegi enam nii poolik. Sõnad olid sellel olemas, samuti pealkiri ning mingi sugune viis. Isegi pilt Sayerist oli selle kõrval.

"Tubli tüdruk," mängis Sayer kaasa, liikudes voodi juurest enda kirjutuslaua juurde, kus mõned õpikud lauale tõstis. "Oled sa selles kindel?" kahtles noormees, sest tüdruk oli tõsiselt jäärapäine kui asi puudutas ravimist või tema aitamist. Say oli seda juba ammu märganud ja mõnikord suutis see teda täitsa pahaseks ajada.

Alex muutus natukene tõsisemaks, noogutades vaikselt. Viimane kord kui teda ravimitega püüti ravida, ei lõppenud see kuigi hästi. "Jah, ma olen vägagi kindel," sõnas tüdruk vaikselt, pöörates peagi silmad Say'lt enda vihikusse. Keeranud mõned lehed tagasi, peatus neidis pooliku pealkirjatu laulu juures, mida ta on püüdnud kirjutada juba kaks aastat, kuid siiani tulutult. Sõnadest jäi just kui selle laulu juures väheks.

"Tore, seda läheb sul vaja," sõnas Sayer, istudes toolile ning viies pilgu nüüd enda ees lebavale õpikule ja vihikule. Mõnda aega oli ta liikumatult, libistades silmadega üle teksti, kuid peagi hakkas ta ka kirjutama, lubades Alexil enda asjadega tegeleda. "Kui tahad midagi siis ütle," lisas ta korraga, murdes selle vaikuse, kus oli kuulda vaid pastaka krabinat.