Juhul kui pole kusagile mujale minna...

"Kui sa nii lahkelt pakud, kuigi kas mine ei peaks mitte sinult seda küsima?" muigas Sayer kergelt. Noormees oli arvamusel, et oleks pidanud kohe tüdrule teed tegema kui avastas tal palaviku. "Kapis peaks kuskil mett ka olema," meenus Sayerile.

"Peaksid, aga sa ei küsinud," muigas Alex kergelt. Lükanud enda pruunid juuksed üle pea, kõndis ta vaikselt ukseni. Pööranud pilgu hetkeks veel noormehele, noogutas LA kergelt. Eks ta siis püüab selle ülesse leida. Avanud ukse, sulgedes selle enda selja taga, kõndis tüdruk vaikselt trepist alla, pöörates selle lõpus kööki. Veekannu vett pannud, asetas ta selle alusele, vajutades nupu all. Nüüd jäi üle vaid leida kaks tassi ja teepaki ning mee.

Sayer noogutas ning vaatas tüdrukule järgi kuni uks sulgus. Ta kuulatas veel hetke jooksul Alexi samme, et olla kindelt, et ta ikka ilusti alla jõuab. Vaikselt pöördus ta tagasi enda kodutöö juurde, tehes siiski väikseid pause, et kuulata seda, mis toimub alumisel korrusel.

Vaiksel klõpsatuse saatel, pööras Alex silmad kannule, milles oli vesi keema läinud. Võtnud teepakist, mille leidmine oli natukene keerukam kui mee oma. Kummagisse tassi pannud teepaki, ootas ta hetke kuni vesi on jahtunud umbes 30 kraadi võrra. Selleks kulus mõned minutid, mida Lexi sisustas kapil istumisega ning aknast välja vaatamisega. Lapselikult jalgu kõigutama hakanud, tabas see laua juures eemal olnud tooli, mis kukkus kolinaga ümber. Hammustanud tugevalt huulde, libistas Alex ennast maha, tõstes tooli püsti ja lükates selle korralikult laua alla.

Sayer oli just enda asjadega lõpetamas kui alt kostus kolinat. Noormees keeras end näoga ukse poole ning kortsutas enda kulme. Kirjutanud viimased laused lõpuni, pani ta asjad kokku ning surus need enda koolikotti. Tõusnud toolilt püsti, sammus ta enda toast välja, trepist alla ja otse kööki. "Kavatsed mu köögi ikka ühes tükis alles jätta?" turtsatas Sayer.

Alex võpatas kergelt, pöörates enda rohelised silmad Sayerile. Võpatuse käigus libises tema käest veekann, kukkudes tema paljaste jalgade ette. Tundud midagi kuuma enda varvasele peale pritsinuna, hüppas tüdruk meetrike eemale, ajades maha aknal olnud hunniku. Tõstnud pilgu sellelt segaduselt Sayerile, neelatas neidis kergelt. Damn.

Sayer vaatas kogu seda segadust ning Alexit ehmununa selle keskel. Mõnda aega oli tema nägu tõsine, kuid siis pääses tema suust välja paar turtsatust, millele järgnes naer. "Ma soovitan sul sealt ettevaatlikult ära tulla. Ma arvan, et siiski oleks olnud parem idee, kui mina meile teed oleksin teinud," sõnas Say, sirutades enda käe välja, et tüdruk sealt kuuma vee seest välja saaks tulla. "Ega sa enda jalgu ei põletanud?" uuris noormees tõsisemalt, lastes enda silmadel neiu jalgadele libiseda.

Alex viis enda silmad hetkeks veel segadusele. Ta silmitses mõnda aega seda, tõstes enda pilgu tagasi Sayerile. Õrnalt võttis ta noormehe käest, liikudes kikivarvukil, astudes enam-vähem kuivadesse laikudesse, olles peagi Say kõrval. "Vähemalt nüüd on põhjus köök ära koristada," turtsatas ta kergelt, pöörates silmad noormehelt tagasi segadusele. "Ei midagi hullu," libisesid Lexi pilk järgmisena enda jalgadele. Mõned üksikud punased laigud, kus kuum vesi oli nahale kukkunud, aga mitte midagi hullu.

"Tead, Alex, sa kohe külvad segadust," muigas Sayer silmitsedes köögi põrandat. Ta lasi vaikselt neiu käest lahti ning noogutas rahulolevalt, saades tüdrukult positiivset tagasisidet enda jala kohta. "Ma teen selle siin korda ja tegelen ise meie teedega," lausus Say liikudes korraks esikusse, et sealt mopp tuua. Sellega oli hea vesi põrandalt ära saada.

"Küllap pole minu päev, järjekordselt," lausus Alex vaikselt, tõstes pilgu enda jalgadelt, viies selle köögile. See must pilv on neidise kohal olnud juba ammu, andmata märke lahkumisest. Lexi rohelised silmad pöördusid peagi Sayerile, jälgides teda. "Ma aitan sind sellega," sõnas ta. Viinud pilgu tagasi köögile, liikus ta ettevaatlikult üle vee, jäädes akna juurde. Kükitanud, hakkas ta vaikselt kokku korjama maha kukkunud pabereid, ajalehti ja kõike muud, mis ei tilkunud just veest.

Sayer vaatas Alexile otse ning üritas mõelda tema sõnade taha, kuid andis peagi alla, hakates vett likvideerima. "Vaata et sa seda ainult veel hullemaks ei tee. Sa võid enamused neist ära visata. Need on nagu nii vanad," sõnas Say, vaadates mida Alex teeb. Ilmselt olid need enamusest sinna lihtsalt jäänud, kui neid mujale panna ei olnud.

Neidis noogutas kergelt, märjad ja väga kahjustatud asjad, asetas ta need enda kõrvale, hakates sorteerima kuivemaid asju. Vanad ajakirjad, lehed ja paberid, millele ta enam ise vajadust ei leinud, pani ta eelmiste peale, noppides siiski välja mõned Sayeri vanemad joonistused, mis hunniku vahel olid, kirjad ja veel mõned uuemad lehed. Tõusnud püsti, pööras Alex ennast ringi. Toetades vastu aknalauda, võttis ta kätte pildid, mille ta suutis päästa, silmitsedes neid ükshaaval.

Sayer sai suurema osa veest peagi pange väänatud ning ta viis moppi ära, ilmudes tagasi kööki, leides Alexi mingeid pabereid silmitsemas. "Mis sa leidsid sealt?" küsis ta seekord vaiksemalt, et mitte näitsikut ehmatada. Vaikselt liikus ta edasi, võttes ühest kapist põrandalapi ning tõmmates põranda veel sellega üle. Nüüd oli köök juba enam vähem.

Tõstnud rohelised silmad joonistustelt Sayerile, jälgides ta tükk aega noormeest, suul õrn naeratus. "Mõned sinu vanad joonistused," lausus ta kui Say oli lapiga tõmbamise lõpetanud, pöörates pilgu uuesti paberitele. Noormees oli need arvatavasti teinud väga noorelt, kuid sellegi poolest olid need head.

"Kui midagi õudsat siis viska ära," sõnas Say üsna ükskõikselt, visates põrandalapi tagasi enda endisele kohale. Nüüd kuivatas ta veel kapi ära ning pani uue vee keema. Alles nüüd jalutas ta Alexi kõrvale ning silmitses neid vanu pilte. Jah, need olid vanad, kuid Say võis siiani mäletada, miks ja kuna ta need teinud oli. Ta võttis ühe neist endale kätte ning silmitses seda tükk aega.