Juhul kui pole kusagile mujale minna...

Silmitsenud viimaseid kliente lahkumas, pühkis Alex niiske lapiga laudu puhtaks, tõstes toole nende peale ning ümisedes endamisi vaikselt. Kell lähenes juba südaööle, kuid neidisel polnud plaaniski koju minna. Sellest oli möödas umbes kolm päeva kui tema isa viimaks koju ilmus ning Alex teda ka nägi sel ajal. Nad küll nääklesid mõned korrad, kuid põhiliselt passis neidis enda toas ning tema isa enda omas. Eile, aga läks nende tüli natukene üle käte. Neidise parem põsk punetas endiselt löögist ning tema huul oli kergelt marraskil ja silma alune tumedam, kuid õnneks mitte sinine veel. Õnneks pole Sayer teda veel sellisena näinud. Eile polnud noormees tööl ning täna kooli Alex ei läinud. Selle asemel rügas ta kõik see aeg siin tööd.

Lõpetanud viimase laua pesemise, tõstis ta toolid selle peale ning lapp näpus kõndis leti juurde, et see puhtaks nühkida. Tänu baaris olevale hämarale valgusele, saab neidis kanda enda juukseid üleval ning kodutüli tagajärjed ei paista kellelegi silmad. Kuid peale sulgemist lülitatakse sisse tugevam valgus, mis tõttu lasi tüdruk enda juuksed lahti. Täna oli Sayer tööl ning Alex oli teda terve õhtu vältinud, aga nüüd on see arvatavasti võimatu, juhul kui Lexi ei kao puhketuppa, kus ta öösel magas.

OT: Sayer

Sayeri jaoks oli tänane töö väga kiirelt läinud. Palju kundesi ja lisaks üks kaklus, mida oli vaja lahutada, et baar ikka terveks jääks. Igastahes oli ta terve selle aja omas mullis ega pööranud erilist tähelepanu enda ümbrusele. Ta küll märkas, et töötab täna koos Alexiga, aga ta ei olnud jõudnud temaga muud rääkida, kui üks väike tervitus mööda minnes. Say oli hilisemad tunnid tätoveerimis salongis veetnud ning tuli nüüd keldrist välja. Tema ees laius vaikne ja tühi baar. Mõnus. "Raske õhtu täna," muigas Say jalutades üle ruumi neidise juurde baarileti äärde. Ta võis talle viia ühe kiire pilgu, et märgata tema marraskil huult, tumedamat silma alust ja punetavat põske. Noormees tundis, kuidas viha tema sees kasvama hakkas. "Kes julges sinu vastu enda kätt tõsta?" pressis Say läbi hammaste.

"On ka hullemaid olnud," naeratas Alex kergelt, pöörates ennast ringi ennem kui Sayer oleks näinud teda, aga oli liiga hilja. Vandunud vaikselt endamisi, lõpetas neidis leti nühkimise, võttes leti tagant maast ühe tühjade pudelite kasti, liikudes sellega taharuumi. "Mitte keegi. Ma eile õhtul koperdasin ning kukkusin vastu lauda," sõnas ta kiirelt, lükates puusaga lahti ukse ning kadudes hetkeks Sayeri silmist. Kasti maha asetanud, hakkas ta pudeli vastavalt margile ning joogile sorteerides teiste juurde asetama.

"Yeah, right," sõnas Sayer endamisi ning järgnes neiule kui too taharuumi kadus. Ta oli piisavalt kaklustes osalenud, et teada millised on tagajärjed teiste löökidest. Sugenud baari viiva ukse, silmitses ta Alexit, "su isa, jah?" esitas ta küsimuse, millele ta juba sisimas vastust teadis. Ise veel kuradi politsei ja siis kättpidi enda tütre kallale. Naise vastu ei suudaks Sayer kunagi enda kätt tõsta. See on lihtsalt nii vale.

Alex pani vaikides pudelid ära, asetades kasti nurka teiste juurde. Pööranud ennast ringi, asetas ta käed rinnal risti, silmitsedes Sayerit. "Ma ütlesin, et ma komistasin. Seda ikka juhtub, isegi minuga," sõnas ta astudes mõned sammud kõrvale ja noormeest kõrvale astudes. Hetkeks puudutas ta enda põske, hammustades huulde. Ta teadis, et Say on olnud koduvägivalla ohver, mis tõttu polnud tal võimalus teda petta, aga loota võis.

"Ma ei suuda seda uskuda, et pärast kõike, mida me oleme koos läbi elanud, oled sa mulle praegu kaks korda järjest otse näkku valetanud," sõnas Sayer rahulikul häälel, kuigi see mis tema sisimas toimus oli hoopis midagi muud. Ta pööras end Alexi poole, "ma tahan ju ainult aidata," lausus ta sõbralikult soojal toonil.

"Sellisel juhul jäta see asi sinna paika. Me kõik teeme vigu - mitte keegi pole täiuslik," lausus Alex kurjemalt kui ta tahtis. Tema rohelised silmad, täis kurbust, jälgisid hetkeks noormehe omasid, pöörates end ringi ning kõndides tagasi baari. Võtnud väikest külmikust jää koti, asetas ta selle enda parema käe randmele, mida tema isa oli eile pisut liiga kõvasti pigistanud ja väänanud.

"Tüüpiline Alex," pobises Sayer kui tüdruk tagasi baari tuhises. Noormees jäi veel mõneks ajaks sinna ning vaatas, et seal kõik korras oleks, alles siis liikus ta tagasi baari. "Kas sa lahkud koos minuga? Meil saab vahetus kohe läbi?" uuris Say hoopis teisel teemal. Kui Alex soovib et ta ükskõikne oleks, siis palun väga. Ta oskab seda hästi.

"Ning lähen kuhu? Sinna ma tagasi enam ei lähe ning kuskile mujale pole mul minna," lausus ta vaikselt, hoides enda kätt kindlalt jääkoti vahel, hüpates peagi letile istuma. Seljas oli tal muidu lühikesed püksid, mustad võrksukad, must topp ja mustad armeesaapad, mis ulatusid talle peaaegu põlveni. "Ma kasutan taaskord võimalust magada siin samas diivanil ning mulle sellest piisab ka," lisas ta vaikselt, tõstes rohelised silmad Sayerile. Nagu eile õhtulgi, nägi Lexi ka praegust välja nagu peksa saanud kutsikas, kes jäeti julmalt tänavale vedelema.

"Selge nagu soovid, eks ma lähen siis üksi," kehitas Sayer enda õlgu. Neiu ju ei soovinud tema abi, seega ei hakka ta seda ka pakkuma, kuigi tal ei oleks midagi selle vastu, kui Alex öö tema juures veedaks, kuigi ka seal on võimalus endale mõned sinikad saada, kui ta isal midagi korras jälle pole.

Alex oleks hea meelega läinud Sayeri juurde, aga ta ei tahtnud talle koormaks olla. "Sayer," lausus ta vaikselt, hoides enda silmi noormehel, "ma ei tahtnud ennist nii öelda. Lihtsalt ma tean, et sul on endalgi piisavalt jamasid ning ma ei taha sind enda omadega tülitada," lisas ta vaikselt, hoides pilku noormehel, kuid peagi pööras ta enda silmad mujale. Pööranud end leti peal ümber, selg pudelite ja nägu saali poole, jälgis ta läikima löödud kohta. Baari kohta isegi liiga puhas.

"Nii et sa arvad, et kui mul on endal piisavalt jamasi, siis ma jätan enda sõbrad lihtsalt hätta?" raputas Sayer uskumatusest enda pead. Alex peaks olema ainuke inimene, kes teab kui palju talle sõbrad tähendavad, sest ainult nemad on olnud talle tõeliseks perekonnaks. "No offence, aga tead sa peaksid õppima, et mõnikord on täiesti normaalne inimestelt ise abi küsida," sõnas Say ning vaatas tüdrukut, kes istus letil täpselt sama moodi nagu nemad koos Jessicaga. "Tuled, ma ei jõua siin öö otsa oodata," porises Say ning varjas käega enda haigutuse.

"Ei, aga lihtsalt mul on tunne, et ma olen kõigile pigem viiendaks rattaks vankri all ning nad püüavad mind kõik kellelegi teisele sokutada, peaasi, et ei peaks ise minuga tegelema," lausus Alex vaikselt. Sayeri järgmiste sõnade peale, noogutas tüdruk kergelt. Ta võib küsida inimestelt abi, aga elu on talle õpetanud, et kõik ei osuta abi kui seda paluda ning halvimal juhul leitakse kiire lahendus, mis on küll ühele osapoolele sobiv, aga teisele mitte. Lükanud end letilt maha, pani neidis jääkoti tagasi külma. Andnud noormehele märku, et ta ootaks kaks minutit, kõndis Alex tagasi taharuumi, kust ta võttis enda pool tühja koti, mis sisaldas paari hilpu, lauluraamatut ja läpakat, ning õhukese jaki, mille ta uksest välja tormates oli nagist haaranud. Polnud just kõige soojem hetkel, aga vähemalt ei pidanud ta olema ilma mingisuguse jakita. Selle eest lahti jätnud, haaras Lexi vasakusse kätte koti ning peagi möödus ta letist, jäädes Sayeri kõrvale seisma.

"Alex ma peaks mainima, et sul on probleeme enesehinnanguga. Miks sa alati arvad, et sa oled tüliks või et kõik veedaksid parema meelega kusagil mujal aega kui koos sinuga?" ei mõistnud Sayer, kuid see ei olnud küsimus, vaid pigem lihtsalt probleemile osutamine. Vaevalt näitsik sellele üldse vastata soovib. Kui tüdruk mõne aja pärast valmis oli, lahkusid nad kahekesi koos baarist, astudes külma ja tuulisesse Westside'i. "Kuidas see siis juhtus?" küsis Say viimaks kui nad juba mõnda aega jalutanud olid. Alex pidi aru küll saama, millest jutt käis.

"Ütleme nii, et mul on omad kogemused sellega," sõnas Alex vaikselt. Sättinud enda koti risti üle rinna, tõmbas ta jaki hõlmad koomale, astudes jahedasse õhtusse. Kohe kindlasti polnud hea mõte seda teha lühikeste pükste, võrksukkade ja suviselt õhukese jakiga, mis ulatus vaevu üle tagumiku. "Ta oli mõned napsud võtnud ning ütles valesid asju, millele ma reageerisin vastavalt ning talle ei meeldinud, et ma vastu hakkasin. Ning kui ma ütlesin talle, et pole ime, miks ema kavatses sind maha jätta, siis ta virutas mulle ning ma kukkusin vastu elutoalauda," sõnas Alex vaikselt. Tema rohelised silmad olid suunatud enda ette tänavale, samas püüdes endale sooja juurde tekitada, hõõrudes enda käevarsi.