Juhul kui pole kusagile mujale minna...

Süvenenud laulusõnumisse, kirjutas Alex vaikselt mõned read, hakates tahtmatult endamisi ümisema. Küllap oli tal ammu juba see komme, kuid tüdruk ei pane seda ise lihtsalt enam tähele. Muusika on aidanud tal alati süveneda, rahuneda ning uinuda. See oli just kui vastus kõikidele neidise probleemidele - peaaegu kõigile. Alexi käsi peatus ning tüdruk tõstis enda rohelised silmad Sayle. Kuidas ta vaid sooviks tõtt rääkida.

Tüdruku vaikne ümisemine oli nende tutvuse jooksul hakanud Sayerile juba meeldima ja seega ei häirinud see teda sugugi. Vastupidi, see tekitas mõnusa ja vaba tunde sisse. Noormehe näole ilmus naeratus, mis jäi siiski vaid tema teada, kuna Alex jäi tema seljataha.

Langetanud enda pilgu tagasu vihikusse, keeras ta ette puhta lehekülje, kirjutades suurelt pealkirjaks 'Honestly'. Kas ausus polnud mitte kõige alus? Sõpruse, usalduse, armastuse ja perekonna vundament. Ilma aususeta ei saa sind usaldada ning samuti ei saa sind ka mõista. Mõeldes sellele, hakkas Alex vaikselt kirjutama, ümisedes endiselt eelmise laulu viisi, mis teda kummitama hakkas.

Say lõpetas ühe kodusetööga ning alustas uuega. Vahepeal tõi ta kuuldavale nurina kui midagi välja ei tulnud, aga üldiselt oli ruumis vaikus. Kaks hinge, kes tegelesid erinevate asjadega, nautides samal ajal teineteise seltsi. Sayeril ei olnud juba ammu keegi külas käinud ja seega oli tore üle pika aja kellegiga koos kodus olla.

Alex muigas kergelt kui Sayer tõi kuuldavale oma tuntud nurina. Kahjuks kõlas neidise muie pigem turtsatus-norsatusena, mille peale hakkas ta naerma. See oli üks neist asjadest ja hetkedest, kus tüdruk naeris ei millegi üle.

Kui tüdruk järsku tema selja taga naerma hakkas, viis Sayer pilgu üle õla Alexi poole. Ilmselgelt ei saanud ta aru, mis nii naljaks oli, kuid vaadates tüdrukut naermas, kaardus ka tema suu. "Üksinda naermine on tavaliselt esimene märk hullusest," sõnas Say muiates.

Alex, endiselt naerdes, vangutas kergelt pead. Tema silmanurkadesse ilmusid juba väikesed ümmargused kuulikesed. Südamest naermine ajab ta alati nutma. "See on sinu süü," suutis ta naermise vahel öelda, avades silmad ja Sayerile otsa vaadates.

"Sellise süü võin küll omaks võtta, et ma kellegi naerma suudan ajada," sõnas Sayer, silmitsedes Alexit, kes talle otsa vaatas. Nii ei tundunudki tüdruk eriti haige, aga numbrid kraadiklaasil ei valeta. See, et neiul on kalduvus naermise ajal nutma hakata oli Sayle juba selgeks saanud. Tema arvates oli see omamoodi armas.

Alex pühkis üksikud pisarad enda põskedelt, püüdes naeru alla suruda. Ta polnud juba mõnda aega nii vabalt ennast tundnud. Hammustanud kergelt huulde, silmitses tüdrukut tükk aega Sayerit vastu, kuid peagi muutus see tema jaoks imelikuks, mis tõttu pööras ta enda pilgu vihikule. Ta oli suutnud kirjutada umbes ühe salmi.

Kui Alex enda pea ära pööras ja jälle oma vihikusse süvenes, keeras ka Sayer end aeglaselt tagasi koolitöö poole. Ta teadis, et mis iganes näitsik ka sinna ei kirjuta, on see ilmselt midagi sügavat, ausat ja siirast.

Pastaka uuesti kindlalt enda sõrmede vahele saanud, mõtles Alex hetkeks, püüdes sõnad, mõtted ja tunded enda peas kokku viia. Peagi hakkas ta aga uuesti kirjutama ning samuti ka ümisema. Lihtsalt ilma selleta ei osanud tüdruk kirjutada ega keskenduda. Nii ta loob just kui oma enda pisikese maailma, kuhu teised ei pääse.

Peagi sarnanes tuba täpselt sellele nagu ta mõned hetked tagasi olnud oli - vaikne, kuid siiski elu täis. Vihikuleht Sayeri ees aina täitus ridadega, kuid need ei olnud midagi võrreldes Alexi lauludega, mis noormehe arvates väärisid suuremat publikut kui näitsiku sahtel.

Endamisi vaikselt ümisedes, ilmus üks rida teise järel Alexi vihikulehele, hakates varsti ka juba laulu moodustama. Sageli kirjutas neidis kahe rea vahele ka mõned noodid, et viis meelest ei läheks. Hetkel ta seda ei teinud, sest tüdrukul olid vaid sõnad. Lõpetanud peagi kirjutamise, asetas Alex kaustiku enda kõrvale, lükkas jalad teki alt välja ning tõusis püsti.

Noormees oli vaiksest pastaka krabisemisest harjunud ning kui see äkitselt vaikis, keeras ta end toolil ringi, vaadates Alexit. "Ja kuhu nüüd?" küsis Sayer nagu oleks tüdrukul keelatud voodist tõusta. Peagi tema näole ilmunud naeratus andis mõista, et ega Say näitsikut otseselt ei keela.

Alex pööras rohelised silmad Sayerile, silmitsedes teda kulmukergitusega. Ta köhatas kergelt. "Teed tegema. Soovid ka?" jälgisid neidise silmad noormeest, kes teda muiates silmitses. Üsna pea oli ka Lexi suul õrn naeratus.