Merry Christmas!

Milena hakkas täiesti südamest naerma selle jutu peale, et Matt Jacki peale sõna otseses mõttes kirvest ihub. "Ma ütleks, et ma liimiks su siis kokku.. aga inimesed ei tööta nii. Aga, jah, sinu tarvis hoiab ta seda kirvest vist seal alati. Makes me sad, yaknow." sõnas Millie, näol endiselt lõbus naeratus. "Sinult õpitud või mitte, suitsetan ja joon ma sinuga olla tunduvalt vähem, kui üksinda või kellegi teise seltskonnas olles. So.. yeah.." pidi Jolene muuseas mainima, Rathbone veelgi ligemale tõmmates, et talle siis üks järjekordne lühike musi kinkida. Saanud vastuse oma küsimusele, noogutas neidis, mehe endast õrnalt natuke eemale lükates, et ta siis maha hüpata saaks. "Täna on jõulud.. ma ei usu, et ta sulle täna midagi väga teeks, aga mine sa tea. Mul tuli endal tahtmine Mattile vahepeal virutada." kehitas Lena muige saatel õlgu ning olles Jacki käest kinni võtnud, suundus ta teisele korrusele oma tuppa.
Kui mõlemad noored toas olid, lasi Lena oma musi käest lahti ning suundus siis vannituppa. Seal kiskus ta esimese asjana seljast ära tolle kampsiku moodi asja, sest nägu loputades suutis ta alati vett igalepoole riietele pritsida ja talle meeldis see kampsik eriti praegusel jõulupühal. Ilma mingi kokkuhoiuta loputas Milena oma nägu jääkülma veega. Näo ja ülakeha, niipalju kui viimane veepritsmetest märjaks sai, ära kuivatanud, tõmbas neidis oma kampsiku tagasi selga ning sammus tagasi magamistuppa, et ennast korraks peeglist vaadata. "Ma olen vist ainus inimene, kes mind emana näha suudab. Doesn't matter though. I don't want kids. Not really anyway," rääkis Lena. Kellelegi teisele ta niikuinii oma veidi privaatsematest mõtetest ei räägi ja kuna see teema oli just üleval olnud, siis võis ju Jackile seda ka öelda. See 'not really anyway' oli vägagi obvious vihje, et ju võiks lapsi olla.. but then again, ei olnud kumbki neist väga suur pereinimene ja Milena teadis seda. Naissoost isiksusena teda lapsed siiski tõmbavad, mingil määral. Oma peegelpildiga jäi ta peaaegu rahule. (Tõenäoliselt) parem kui enne, aga meigi näol peaks tegema viimase lihvi. Selleks otsis ta välja oma meigikoti ja jäi seda mõneks hetkeks vaatama. "Mind tabas äkitselt igasugune mittesallimine meigi suhtes minu näol. I have a huge problem now. I am pretty enough, aga need nutulaigud on ikka olemas ja need peaks ära varjama aga ma ei taha." sõnas ta, ennast poole teksti pealt lihtsalt põrandale pikali heites. "Absoluutselt ei taha," raputas Lena pead.

Jan 3, 2013 13:47:19 GMT 2 Myla Gold said:

Ja siis lähevad nad tipa-tapa sisse, toimub järsk temperatuurimuutus and they're two wasted fucks, samas kui siin väljas istudes ei tunne nad ilmselt isegi suminat, sest alkohol on siiski puhas keemia. Ning mida soojem on temperatuur, seda kiiremini ta.. mõjub. Mis puutus Myla suitsu, siis polnud ta isegi nowhere near finishing, kui Xavier enda omaga juba hüvasti jättis. "Muidugi saame!!" vastas mulatitar naerdes, ilmselge enesekindlusega. "Eriti kui me seejuures never-have-i-ever'it mängime," lisas ta kavalat alumisse huulde hammustades, eeldades, et kutt teab, mis mänguga tegu on. "Või kui sa ebavõrdsust kardad, siis me võime drinking game'i asemel lihtsalt kahtekümmet küsimust või.. questions till the bottle's finished, mängida." lõpetas Myla veel ühe pisikese ideekillukesega. Need olid tegelikult sellised.. ülilambid party game'id, mis lõppesid alati üksteise judgimisega, aga just seepärast olekski neid hüpersuperlõbus non-judging kaheses seltskonnas mängida.

Xavier ei uskunud mingil põhjusel, et seal seespool kaua mingi hull draama käib, mis tähendas, et mõne aja pärast võiks isegi piiluda, mis seal toimumas on. Ei võtaks ju tükki küljest... suure tõenäosusega. Kui Myla nii innukalt pudeli avamisega nõustus, võttis Xavier selle uuesti enda kätte ning eemaldas korgi - seda muidugi väikese pauguga, sest ilma oleks ju mõttetu. Lõbusal pilgul jälgis ta šampapudeli korgi lendu, mis lõpetas mõned meetrid eemal asfaldil. Kuulnud, mis mängu Myla mängida tahtis, ilmus noormehe näole lai naeratus. Loomulikult teadis ta, millega tegu on - siiski väikestel koosistumistel üks tavalisemaid mänge. "Mulle sobib esimene variant ka. Seega jätan sinu otsustada, mida me teeme," sõnas Xavier. Mingit ebavõrdsust ta küll ei kartnud.

"Oh, the responsibility of deciding," lausus Myla naerdes, tundes pisukest kiusatus ennast kuhugi trepile istuma sättida.. ainult, et tal oli heleroosa võrdlemisi õhuke kleit ning trepiastmed ei näinud välja ei kõige puhtamad ega ka kõige kuivemad.. mis oli loogiline, arvestades, et tegu oli detsembriga - korraliku lumise detsembriga lisaks sellele. "Okei.. laseme lihtsalt.. segamini." otsustas tšikk silmi pudelilt Xavierile viies, kerge naeratus nägu kaunistamas. "Okei, ma alustan... hmm.. never have I ever.. had the awkward sex talk with my parents." alustas Myla kuskilt täiesti lampi, enese algatuse pärast vaikselt naerdes, kulmud õrnalt noormehe poole kergitatud, sest.. oli fakt, et teatud vanemad pidasid seda piinlikku seksijuttu "kasuta kondoomi ja ära jää rasedaks ja blablabla" äärmiselt vajalikuks, samas kui teised lasid lastel internetist seda kõike ise avastada..

Xavier oli piisavalt kena, et jätta otsustusõigus tüdrukule, kuid ega ta teinudki puhtalt viisakusest, vaid ka selleks, et tal jääks rohkem aega endale mõne põneva väite mõtlemiseks. Vahel tekkisid paratamatult hetked, mil Xav oli fantaasiavaesem kui tavaliselt. Kuulanud, mida Myla rääkis, kergitas noormees korraks kulmu. Nii, et siis jutt kohe alguses seksile? Kuid miks ka mitte. Kuna tema ise oli sellise mitte just kõige mugavama teema oma vanematega läbinud - kusjuures veel mõlemaga eraldi -, sai kutt võimaluse pudelist lonksu võtta, mida ta loomulikult ka tegi. Mõelnud veel natuke, pöörast Xav pilgu uuesti Mylale. "Never have I ever fantasized about a friend's partner," jätkas kutt nüüd oma väitega, näol täiesti neutraalne ilme.

Lõbus naer kostus üle Myla huuli kui Xavier kohe esimese korraga piisavalt õnnelikuks osutus, et pudelist lonksu sai võtta. Aga ta ei hakanud kommenteerima. Kommentaare polnudki vaja, teadmisest piisas täiesti. Ja siis tuli noormehe kord ning tüdrukul tuli vastuseks ainult natukene pead raputada. "Never," vastas ta naeratusega, poolikut suitsu seejuures huulile tõstes, et seejärel kopsu tõmmatud suitsujuga välja puhuda. Ta ei olnud üldjuhul sellist.. fantaseerivat tüüpi inimene. Ta ei unistanud, ta tegi. Ja suhetele vahele polnud ta seni sekkunud. Ta ei mõistnud otseselt hukka inimesi, kes otsustasid oma piiravates.. lämmatavates suhetes kopitada, aga.. talle meeldisid vallalised inimesed, talle meeldisid vabameelsed inimesed. Suhetes inimesed.. nad olid kuidagi teistsugused, rohkem piiratud ja pinges ja.. justkui vangistatud. Ja ilmselt olid selles süüdi ühiskonna normid suhtest. Sa astusid suhtesse ja sulle kehtisid kohe teatud reeglid. Sa astusid selle sammu ja järksu ei tohtinud sa kelle teise poole vaadata, sa ei tohtinud veeta kellegagi rohkem aega kui oma partneriga, sa ei tohtinud kellegagi suudelda, kellegagi magada.. ja see "ei tohi" nimekiri ei olnud sealkohal läbi. Suhted püstitasid hunnik "ei tohi'sid" selle asemel, et lasta inimesel otsustada "ma ei taha". Ma ei taha kellegi teisega rohkem aega veeta, suudelda, magada.. sest mulle piisab täiesti sellest ühest inimesest. Valikuvõimalus was the word. Ja seega tuli Myla omapoolse väitega lagedale:"Never have I ever been in a "proper" relationship," lausus ta, sõna "proper" juures sõrmedega väikeseid jutumärkide žestikesi tehes, eeldades et Xavier taipab, mida ta sellega mõtles.