Merry Christmas!

Vot Chad küll ei kavatsenud oma suud kinni hoida nagu Millie. Oli näha, et õekene ei tahtnud enam rääkida, aga Chad küll tahtis - ja kuidas veel. Praegusel hetkel ta ju veel ei teadnud, et tegemist on kõigest naljaga - muidugi äärmiselt ebaõnnestunud naljaga. "Okei, kui sa selle jutuga juba alustasid, siis lase samamoodi edasi," õhutas mees õde jätkama. "Kes selle lapse autor on?" tahtis ta teada. Chad võis küll paista vihane, mida ta tegelikult oligi, kuid rohkem tundis ta enda õe pärast muret. Kuidas sai Milena nii ettevaatamatult käituda? Chad oli kindel, et kui Milena lähiajal lapse peaks saama, ei saaks temast sellele olevusele head ema. Kuidas see olekski võimalik, kui Millie ise vajas kantseldamist?

"Tsau, Mattie," ütles Rosie vennale, kui too tuppa tuli ja pöördus siis tagasi mängu juurde. See tekitas juba kõhedust, et Hunter oli juba kaks paari järjest saanud. Laps keeras nüüd kuskilt keskelt ühe kaardi ümber ja siis teise, millel oli õnneks samasugune pilt nagu esimesel. Esimene paar, wohoo. "Ma sain paari!" hüüatas pisike putukas rõõmsalt ja nüüd oli tal õigus veelkord kaarte ümber keerata. Teist korda kahjuks paari ei tulnud.

Daniela tõstis enda pilgu mängult kohe, kui Matthew ruumi astus. Ja üritagu ta kuidas tahab seda naeratust enda näole manada, miski temas reetis, et kõik ei ole täiesti korras. See rõõmus helk, mis enne tema silmis oli, oli nüüd kadunud. Millega Millie seal alumise korrusel küll hakkama oli saanud. "Ilmselgelt Hunter siin näitab enda talenti," lausus tüdruk muiates ning sirutas siis enda käe mehe poole, et ta maha istuks. "Mis te seal all siis ära arutasite?" küsis tüdruk, vaadates Mattile otsa, "muideks see pisike putukas siin tahab süüa saada. Palju veel külalisi puudu on?" Kui Rosie paari sai, hakkas tüdruk kergelt naerma. Küll üks mäng võis ikka kellegi tuju tõsta. Dany silmitses maas olevaid kaarte ning võttis ühe ühest otsast ja teise teisest otsast, kuid endiselt ei saatnud teda edu. "See mäng pole minu jaoks," leidis tüdruk.

"Ei, mängige aga edasi. Ma niivõinii ei oska," lausus mees õhkõrna muigega. Ta oleks tahtnud praegu jälle suitsu järele haarata, aga ta oli lubanud sellest vastikust harjumusest end võõrutada. "Mitte midagi erilist," kehitas Matthew õlgu. "Külaliste kohta pole mul halli aimugi, ma ei tea, keda üldse kutsutigi. Noh, varsti peakski tegelikult lauga istuma," nõustus Matt. Rosie juba näljas, mis ikka pisikest putukat piinata.

Nali oli tegelikult täiesti õnnestunud. Ja parem osa oli veel osa. Ta oli küll kergelt lootnud, et vennad kuidagi õnnelikud on, et ohho saavad onuks, võimidagi, aga hell no. See, et nad suurema tõenäosusega vihastavad oli juba ette teada. Aga noh, mis seal siis ikka. Milena saab pärast topelt naerda. Matt ja Chad gonna hate her so damn much. Fucks are given, aga ta on siiski Milena. Ja rohkem põhjuseid pole vajagi.
See, et Matt ära läks ja nagu veel täiesti vihasena ilma, et Milena oleks kuidagi midagi tuju parandada saanud või natuke seletada.. see oli küll midagi, millega neidis arvestada ei osanud. She's deeper in shit than she had planned. Aga Chad jäi ja Anna oli ka seal. Viimase kohalolek talle endiselt ei meeldinud. "Mkm, Matti pole siin." raputas ta pead, näiliselt kohe nutma puhkemas. Need olid tegelikult päris-pisarad, mitte midagi teeseldut. Nii hea näitleja ta ka nüüd pole. Kuigi, natuke tuli pingutada ka. Ta oli tegelikult enda peale natuke pahane, et Matt nii vihasena ära läks ja et nii tema kui ka tegelikult ka Jack deeper in shit olid, aga päris pisarateni see ei läinud. Natuke kurbi mõtteid ja pisarad olidki olemas.

Jajah, muidugi ta ei oska. Daniela ei hakanud selle kohta midagi ütlema, vaid muigas kergelt, raputades samal ajal vaikselt enda pead. Kui Hunterit ja Rosiet seal ei oleks olnud, oleks tüdruk Mattile ikka peale käinud, aga hetkel ei olnud selleks võimalust. "Muidugi," sõnas tüdruk üsna vaiksel pominal ning keeras siis enda pruunid silmad hoopis Hunterile, kelle kord järgmisena oli. "Kuuled, Rosie, varsti saad süüa," sõnas Dany lõbusa turtsatusega.

"Vahet pole. Ma usun, et tean niikuinii vastust sellele küsimusele," lausus Chad ükskõiksel toonil. Tegelikult oli ta muidugi viimase piirini välja vihastatud, kuid üritas need tunded endas alla suruda. Anna ees ei hakkaks parema meelega mingit draamat korraldama, mis tähendas, et vähemalt praegu pääses Milena suhteliselt kergesti. Ta ei teinud õest enam väljagi, kui too nutma hakkas. "Kui sa ei taha rääkida, siis ära räägi. Mina sind sundida ei saa. Kuid võta teatavaks, et selle jamaga, mis sa korraldasid, tuleb sul ka ise hakkama saada," lisas mees, tõstis seejärel Anna enda sülest maha ning tõusis ise ka püsti, võttes järgmisel hetkel juba neidisel käest kinni. "Mul ei ole siin enam midagi teha," lausus Chad lõpetuseks ning peagi olid mõlemad Matti eeskujul köögist lahkunud, jättes Milena sinna üksinda.

"Oh, siis saab kommi," lausus Rosie rõõmsalt, kui kuulis, et varsti saab süüa. Laua peal oli ju kõike head-paremat ja Rosie tahtis muidugi hästi palju magusat. Hunter ka kommi ei toonud ja seni pidi pisike putukas leppima ühe piparkoogi ja mandariiniga. Tüdruk vaatas Hunteri poole, et poiss oma käigu teeks ja silitas siis Scooterit, kes maas lebas. "Aga mul on üks jõululuuletus ka peas," teatas tirts uhkelt. Muidugi ei hakka ta seda praegu lugema, seda loeb laps alles siis, kui kuuse all kinkide jagamiseks läheb.

"Mis kommi?! Ikka soolast süüakse enne," sõnas Hunter, vaadates enda õele otsa ning viibutades tema suunas nimetissõrme. Seejärel keskendus ta mängule ja kogus endale uue paari. Tundus, et temale see mäng sobis. "Ainult üks...aga kuidas sa enda ülejäänud pakid kätte kavatsed saada?" noris poiss enda pisikese õe kallal. Ega tal endalgi midagi eriti peas ei olnud. Ta lootis spontaansusele.

See oli nagu whole other level of being pissed at Milena, kui neidis ise ette kujutas. Holy fucking shit of shits. Kinkide jagamise ajaks peaks mingise maskeeringu vist otsima ja kuskile ennast ära peitma. Jumal teab, mis seal saama hakkab. Saavad nad veel üldse vihasemaks minna? Vaevalt see kergendustunne on, mis vendi valdab, kui nad tõe teada saavad. Mitte miski pole nii vähe neidise plaani järgi läinud kui see. Raske. Paar pisarakest poetanud, pühkis ta need ära ning oli nüüd nagu üleüldse morni olekuga. Selleks polnud isegi teeselda vaja. Tuju oli iseenesest juba sitt. Well done girl, well done. Aga enne, kui neidis ise kuskile sammuma hakkas, saatis ta Jackile sõnumi, kas too ikka tuleb. Oli ta meest kutsunud, aga kuna tema ja neidise vendade vahelised suhted on teada, siis oli Jacki tulek lahtine. Neidis otseloomulikult lootis väga, et ta tuleb. Oli Jackil ka neidise joke-master plaan teada ning kuna asjad ei olnud sugugi mitte plaani järgi läinud, sai Jacki ka hoiatatud. Chad teadis ju, kes lapse isa on ja jumal teab, mis ta Jacki kohale ilmudes teha otsustab. Sõnum sai saadetud ja järgmine peatus oli suitsupaus majatrepil. On ta ju siiski vastutustundlik lapsevanem.

Esimesed jõulud uues kohas olid tõotanud tulla üsna masendavad. Jõulud olid üldjuhul selline perepüha. Inimesed kogunesid oma kuusekeste juurde, vahetasid kinke, lauldi jõululaule, söödi metsikuid praade blablabla. Myla enese jõulud möödusid küll igal aastal üsna erinevalt - vahel oli lumi, vahel põletav päike; vahel söödi suurt seapraadi, vahel ukse eest korjatud värskeid puuvilju. Igatahes oli ta iga viimse kui jõulupüha veetnud koos vanematega ja sel aastal polnud see väga võimalik. Talle oli küll antud võimalus isapoolsete sugulaste juurde Saksamaale minna, aga.. ta õieti nagu ei viitsinud, kuigi Saksamaa oli kõige lähem asi kodule. Seega oli Myla kodus igavusest mingisuguse pisikese lille ära ehtinud, natuke teiste plaanide kohta uurinud ja voilaa, jõulupeokutse skoorinud Xavieri pluss ühena Sommersite juurde, keda ta õieti ei teadnudki; välja arvatud vilksamisi üht kaksikutest - Lucast. Seega mingisuguseid kingitusi või asju ta tuua ei osanud ega ka oodanud, mis oli äärmiselt loogiline. Selle asemel oli tšikk kaasa võtnud pudeli magusamapoolset šampust, mõtlemata absoluutselt sellele, et ta oli teoreetiliselt alakas ja et sellele võidakse totaalselt viltu vaadata kui ta jõulupeole alkoholipudeliga ilmub, aga that's that.. Mis riietusse puutus, siis oli ta selga tõmmanud heleroosa ülilihtsa lühikese kleidi, valged ülepõlve põlvikud ja kõrge säärega pruunist nahast nöörsaapad. Pluss pisut kulinaid - paar kilisevat randme ümber, kaelakee, pisikesed kõrvarõngad. Juuksed oli tšikk lihtsalt kõrgesse krunni sättinud ja mis puutus meiki, siis see koosnes ripsmeduššist ja huulepulgast. Ja nüüd liikus ta Xavieri kõrval Sommersite maja välisukse poole, kleidile peale visatud beežikas mantel ning kaela ümber mässitud sall, ise endamisi naerdes. "Gonna crash a family party like a couple of badasses," mainis ta lõbustatult, enne kui trepil suitsetavat blondiini märkas. "Hei, are we late?"

OT: outfit

Milena lihtsalt seisis seal ja tõmbas tobi. Natuke jahe oli, aga no fucks are given this time. Kolmas järjestikkune vist läks, kui Xav ja mingi tšikk tulid. See oli ka alles poole peal. Ta ainult muigas kergelt tolle peole crashimise kohta. Xavier vist käis kaksikutega läbi ja kaaslase toomine polnud keelatud, niiet lasku aga käia. Seltsis segasem ja ehk hoiab peretüli ära, kui mingit võõrad näod ka kohal on. "Hei, ei ole ilmselt. Vaevalt, et nad seal juba söögilauda istunud on. Astuge aga sisse. Ja häid jõule," lausus ta, vaevumata mingit rõõmsamat ilmet ette manama.

Märganud Milenat seal mitte just kõige rõõmsama näoga istumas, tahtis Xav juba küsida, mis tal juhtus, aga mõtles viimasel hetkel ümber. Ega ta sealt mingit vastust niikuinii ei saaks. Mis mõteon siis pingutamisel? "Häid jõule sulle ka ning ma loodan, et sinu tujukene õhtu jooksul veel paraneb," teatas Xavier, andis korraks Millie põsele justkui kerge lohutusmusi ning pöördus uuesti enda kõrval seisva Myla poole. "Aga lähme sisse," ütles ta tüdrukule, võttis Myla käe pihku ning juba paari sekundi pärast lükkas ukse lahti. Xavier oli isegi mõned kingitused endaga kaasa võtnud, aga kõik need olid sellised väikesed asjakesed - mitte midagi väga erilist. Seljas kandis noormees enda musta jope all tumehalli sviitrit, mille all oli omakorda valge triiksärk, jalas olid tal tumesinised teksased. Tuju oli kutil praeguseks juba laes, kuigi ta polnud purjus ega midagi. Temast ja Mylast piisaks täielikult, et pidu käima tõmmata - turbojänesed nagu nad olid.

"Aga miks enne soolast peab sööma?" küsis Rosie Hunterilt. Tema võiks täitsa magusa peal ka elada, sest no cmon, kui on valida liha ja kommide vahel, valib laps kahtlemata kommid. Alles oli Rosiel selles mängus hästi läinud, aga nüüd paistis Hunter paare koguvat. Päris heaks mõni ikka muutunud. "Siis ma loen sama salmi, kuni kõik ära tüdinevad ja nad mulle niisama paki annavad. Mulle ei jää ju rohkem salme pähe," vastas tirts venna küsimusele.

"Win! I like the sound of real food.. üle pika aja," muigas Myla oma saapakontsadel kiikudes. Tema viimase nädala toidulaud oli koosnenud instant-pitsadest, nussasaiadest ja hommikusöögihelvestest. Mida iganes Sommersid ka pakkusid, ilmselt oli see kordades parem. "Ahjaa, ma olen Myla ja.. vägevaid pühi," pöördus mulatitar kiirelt veel trepil suitsetava blondinka poole, enne kui Xavieriga koos majja sisse sadas, naeratus laienemas hetkel kui millegi väga-väga isuäratava lõhn neile näkku paiskas. Mis puutus kogu tema üleüldisesse jõulumeeleolusse, siis.. ei saanud kurta. Oli siis christmas spiritiga nii nagu oli, peomeeleolu oli Mylal igatahes alati tagataskust võtta. Ja nii ka praegu. Mantlit õlgadelt raputades ja salli varrukasse surudes ümises tüdruk juba vaikselt mingisugust tobedat jõululaulu, mis sisaldas eneses punase ninaga põhjapõtra. Mantli kuhugi nagisse riputanud ja kotist šampuse pudeli haaranud, et siis ka kott mantli juurde riputada, pöördus Myla Xavieri poole. "Mul on tunne, et ma võiksin terve hobuse ära süüa," mainis tšikk nagu muuseas, kui nad koridorist edasi astusid. Mis puutus majatäite võõrastesse nägudesse, siis sellega oli Myla nagu enam-vähem juba harjunud. Ei mingisugust närveerimist - see poleks tema moodi olnud. Tema energiline "HÄID PÜHI!", mis üle tüdruku huuli kostus nii pea kui nad ukse peale jõudsid, andis seda närveerimise puudumist ka ideaalselt edasi.