Because I can't cook

"Pole küll veel kunagi kuulnud, et füüsikateadmised oleksid kellegi tapnud. Pigem mitteteadmine, aga see on juba teine asi," muigas Thomas. Positiivne oli see, et lõpuks ometi jõudsid nad välja sinna kohta, kui ei teki enam piinlikku vaikust ega pea enda peas tuhnima, et leida küsimusi, mida omakorda jagada sobivateks ja ebasobivateks. Nüüd tuli kõik juba nagu automaatselt. "Jõudsime ühel hetkel punkti, kus avastad, et pole enam kuskile edasi liikuda. Et suhet ei saa enam päästa, ükskõik kui palju üritada. Ma ei tea, kas sa saad aru, mida ma mõtlen," üritas Thomas seletada nii lihtsalt, nagu ta oskas, kuna see teema oli tema enda jaokski piisavalt keeruline. Või oleks ta pidanud ütlema, et miski maailmas pole igavene? Isegi tunded saavad kunagi otsa. Või vähemalt seda mees arvas.

"Saan küll aru. Esialgseid tundeid ei olnud enam ja neid ei saanud enam tekitada ka," lausus Emily. Ta ei uskunud, et kõigil nüüd teatud aja pärast tunded üksteise vastu lõppevad, aga kindlasti oli igal inimesel vähemalt 1 selline suhe. Ega inimesed ei pidanudki esimeses kaaslases endale kohe abikaasa või elukaaslase leidma.

"Täpselt. Nii lihtne see asi ongi," noogutas Thomas naise poolt öeldule kaasa, kui too tema mõtte ära tabas. Korraga ei saanud mees enam arugi, kust kohast see teema neil sinnani oli arenenud ega viitsinud ka pikemalt pead murdma hakata, sest muidu tekiks jälle olukord, kus ta mõnda aega vait oleks. "Aga ma parem ei päri rohkem midagi sinu isiklike asjade kohta. Muidu kisub väga veidraks," arvas Tom. Ta oli kindel, et nad jõuavad ehk kunagi jälle taoliste teemadeni, aga praeguse kohta oli seda juba liiga palju.

Emily naeratas, jutt muudkui arenes ja arenes. "Kui sa nii arvad," vastas naine kavala näoga. Tegelikult polnud ta eraelu väga põnev. Viimase paari kuu jooksul oli ta elu olnud tüüpiline töö-kodu-töö-kodu. Millegipärast ei viitsinud naine enam ööklubides käia, pubid olid toredamad kohad, sest seal sai vaadata telekat ja samal ajal kellegi võhivõõraga rääkida.

"Kui juba arvamisest rääkida, siis kas tahad teada, mida ma praegusel hetkel arvan?" küsis Thomas kavalal toonil, pilgutades samal hetkel korraks Emilyle silma. Ega ta naisele vastamiseks eriti aega ei jätnudki, vaid nihutas ennast töökaaslasele lähemale kui kunagi varem ning jäi talle paariks sekundiks silma vaatama. Kuna tema jaoks oli seda aega naisele piisavalt jäetud, et too võiks eemale tõmbuda, järeldas Tom, et Emily seda teha ei kavatsenud. Pikemalt mõtlemata surus ta enda huuled naise omadele. Kui juba flirtimiseks läks, tuli seda korralikult teha.

"Ikka," noogutas Emily. Järgmisel hetkel oli Thomas üllatavalt lähedal ja naine eeldas, et mees sosistab talle kohe midagi, see silmapilgutus just Emy meelest kinnitas ta pakkumist. Järsku olid mehe huuled naise omade vastas ja õpetajanna ei osanudki kohe midagi muud teha, kui minna asjaga kaasa ja käed liikusid automaatselt Thomase kukla taha.

Thomasel polnudki mingit otsest seletust, miks ta seda tegi, aga praegusel hetkel lihtsalt tundus õige. Mõnikord ei osanud mees ise ka enda käitumist seletada ja nüüd oligi üks selliseid hetki. Kui Thomas tundis, kuidas Emily käed tema kukla taga maandusid, liibus ta isegi naisele mõnevõrra lähemale ja asetas käed mugavakt Emy puusadele. Nautinud veel mõne hetke naise magusaid huuli, tõmbus Thomas temast eemale ning jäi justkui mingit kommentaari oodates talle otsa vaatama. Nüüd jäi üle ainult loota, et mees ei saa kõrvakiilu või sõimu osaliseks. Ega see poleks üldsegi mitte esimene kord, sest ome elu jooksul on Tom kokku puutunud mitmete keevaloomuliste naistega.

Naine tundis, kuidas südame kiirus aina suuremaks muutus ja nahk justkui kihelema hakkas. Kui ilma ühegi hoiatuseta alanud suudlus lõppes, hingas Emily sügavalt sisse ja sasis ühe käega enda juukseid, teine oli veel siiani Thomase õlal. "Vau," sõnas naine ja naeratas töökaaslasele. Mis nüüd edasi pidi saama? Kuidas nad edasi pidid olema ja käituma?

Sellest naeratusest sai ainult positiivset välja lugeda, nagu Thomas eeldas, kuigi sõna 'vau' ajas teda mingil seletamatul põhjusel naerma. Ka Thomas ei teadnud tegelikult, mida nad peaksid nüüd edasi tegema. Päris tavalised töökaaslased nad ilmselgelt enam polnud, kuna tavaliselt pole mehel kombeks iga enda naissoost töökaaslast suudelda. Ja vaevalt Emily teisiti arvaks. "Usu või mitte, aga mul pole praegu sõnu. Mitte ühtegi," sõnas Tom muiates, pööramata pilku naise näolt. Suudlus meeldis talle vägagi, aga midagi taolist oli raske (kui mitte võimatu) kirjeldada ning mees otsustas pigem lasta Emilyl rääkida, kui tollel muidugi on midagi rääkida.

Emily kuulas Thomase ära ja mõtles, kuid enda hetkelisi emotsioone sõnadesse panna. "Selles suhtes, et...Ma ei tea nüüd, kes me oleme üksteisele. Ainult kolleegid vist mitte," üritas Emy end võimalikult arusaadavalt väljendada, aga see ei kukkunud vist kõige paremini välja. Naine ei teadnud, kas peaks veel midagi ütlema või ei.

Ka Thomas ei osanud midagi asjalikku öelda. Üldiselt ei tähendanud üks väike suudlus seda, et peaks nüüd paar olema või midagi muud sarnast, aga Thomasele meeldis Emily. Ehk isegi rohkem, kui ta enne arvanud oli. Veider, kuidas ta peaaegu iga päev naisest koolimaja peal mööda jalutas, teda ainult tervitas, aga juttu ei teinud peaaegu kunagi. Nüüd aga käitusid nad niimoodi, nagu oleksid juba pikemat aega teineteisele silma heitnud. Kõik see tekitas mehes segadust. "Ma ei kujuta ette küll, kuidas ma vaataksin otsa oma kolleegile, keda alles eelmisel päeval suudlesin," lausus Tom muiates, kuid tegi siis väikese pausi, enne kui edasi rääkis. "See käis nii jahmatavalt kiiresti, aga vale oleks väita, nagu mulle poleks meeldinud," lisas mees. Ta polnud ammu end rääkides nii ebakindlalt tundnud.

Ega Emily ka ei mõelnud, et nad kohe nüüd käivad või midagi, aga fakt oli see, et üsna raske oli ainult kolleeg edasi olla. "Noh, seda saame varsti näha," muigas naine. Eks koolis saab näha, kuidas nad reageerivad, kui üksteist mõnes koridoris või õpetajate toas märkavad. "Tunded on vastastikused," naeratas Emily järgmise peale.

Ka Thomas ei saanud praegu selles kindel olla, kas nende vahel tekib midagi enamat või mitte. Esimese korra põhjal pole võimalik väga midagi ennustada. "Jah, ega miski muu peale aja meile vastuseid ei anna," nõustus Thomas sellega, mis Emily ütles. Flirtimisega peaks muidugi koolimajas vähe ettevaatlikum olema, sest ega õpilastele taoline värk eriti peale ei lähe. Naise järgneva lause peale Tom lihtsalt naeratas, sest midagi veel tabavamat ta öelda ei osanud. Ilmselgelt annab praegune olukord neile lootust, aga ainult tulevik näitab, mis sellest lootusest saab või ei saa. Thomas ei olnud veel kindel, kas ta on valmis uueks suhteks, kuid mingeid tühje lootusi polnud samuti mõtet kellelegi anda.

Emily naeratas. "Aga nüüd on asjad nii, et kui ma ei taha homme hommikul sisse magada ja õpilastele rõõmu teha, siis ma pean liikuma hakkama," lausus naine. Tal oli vaja hommikul varem ärgata, et vastajad vastu võtta. Juba olid tekkinud vastajad, kuigi kool polnud väga kaua kestnudki. Alati olid hommikuti kohal ühed ja samad näod.

"Õige jah. Ma unustasin selle täielikult, et homme on tööpäev," lausus Thomas, kui oli korraks enda telefonile pilgu visanud, et kellaaega vaadata. Tavaliselt sättis ta tööpäeviti sellel ajal juba magama, aga täna siin koos enda kolleegiga istudes kadus igasugune ajataju. Ühtegi parandamata kontrolltööde virna tal õnneks praegu ei olnud, kuna vastasel juhul oleks nende parandamine tõenäoliselt edasi lükkunud. Kes ikka öösel nendega mässata viitsiks. Tema igatahes küll mitte. "Ma siis saadan su välja," arvas mees ja tõusis seejärel diivanilt püsti, et Emily ukseni saata.