Because I can't cook

"Ja-jaa, lahterda eelistusi stereotüüpselt," muigas Emily. "Ma tean tuttavat, kes ei võta šokolaadi suu sissegi. Talle ei meeldi see maitse," seletas naine. "Selles on sul õigus," nõustus neiu ja lonksas kuuma kohvi. Mõnus. "Aga...Ma ei teagi sinust väga midagi, mis raamatud sulle meeldivad?" uuris Emy. See oli esimene teema, mis pähe tuli. Naine luges ise päris palju, tal oli hetkel 2 raamatut pooleli.

"Nojah, sul on õigus. Inimesed on erinevad," pidi Thomas Emily öelduga nõustuma. Kui tema isiklikult ühtegi naist ei tea, kes magusat ei armasta, ei tähenda, et neid siiski olla ei võiks. Kui naine teemaks raamatud võttis, jäi Thomas natukeseks mõtlema. Õigupoolest meeldisid talle raamatud igasugustest žanritest ja ühtegi kindlat lemmikut tal tegelikult polnudki. "Põhiliselt meeldib mulle igasuguseid mõrvamüsteeriume lugeda, kuna need on sellised kaasahaaravad ja nõuavad rohkem mõttetööd. Kui ma poleks füüsikat valinud, siis töötaksin praegu äkki hoopis kriminaaluurijana," rääkis mees, näol lõbus ilme. Ka lapsena armastas ta sellist tüüpi seriaale vaadata, aga otsustamise ajaks jäi füüsika peale.

"Kirminulle on alati huvitav lugeda. Agatha omad on mulle päris meeldinud," rääkis naine ja lõpetas ekleeriga. Nüüd nautis ta allesjäänud kohvi ja Thomase seltskonda. "Detektiiv Thomas Lafferty," muigas Emily. "Selle kõla on päris hea," pidi ta tõdema. "Aga siis oleks Tree Hill ilma heast füüsikaõpetajast," lisas naine naeratusega. Ta ei teadnudki, et Thomasel ka selline külg on, täitsa tore oli tegelikult leida enda töökaaslaste erinevad tahud üles.

"Mina arvan sama... Jälle midagi ühist," sõnas Thomas kerge naeratuse saatel. Võtnud veel viimase lonksu oma kohvist, saigi jook otsa. Palju ju sinna väikesesse tassi ei mahtunudki. "Pole viga tõesti," nõustus mees, ainult et detektiivi vaevalt temast enam kunagi saaks. Heal juhul ainult isehakanud detektiiv, aga sellised mängud on väikeste poisikeste jaoks. "Ma kahtlen, kas nad minust parema õpetaja leiaksid," teatas mees naljaga. Ei, ta ei arvanud tegelikult üldse endast nii hästi, kui mõnele ehk tunduda võiks. Ja kohe kindlasti ei saanud teda pidada enesekeskseks.

Emily naeris:"Muidugi!" Ta sai naljst aru, üleüldse mõistis Emy huumorit hästi. Ta nautis igasugust stand-up komöödiat ja ka vaimukaid filme. Naine lõpetas kohvi ja viis nüüd silmad uuesti Thomasele. Eelmine teema oli korraks lõppenud, kuid ei tekkinud ebameeldivat vaikust, see siin oli täiesti mönus hetk, kus lihtsalt kumbki ei rääkinud.

Vaikus ei häirinud ka meest, aga ta polnud päris kindel, kas Emily arvab sama. Üldiselt meeldis ju naistele rääkida, kuid loomulikult leidus ka erandeid ja Tom ei tundnus Em'i veel piisavalt hästi, et selle üle otsustada... "Sa kohvi juurde ei soovi?" küsis Thomas igaks juhuks, sest aparaati oli veel nii palju seda jäänud, et jätkuks veel kaheks tassikeseks. Muidugi oli lisaks kohvijoomisele olemas terve hulk võimalikke tegevusi, millega ennast lõbustada saaks. Õhtu oli ju tegelikult alles algamas.

"Ei aitäh," raputas naine pakkumise peale pead. "Ma ei joo kohvi tavaliselt üle ühe tassi," selgitas Emily juurde. Thomas võis ikka endale jurde kallata, lõhn oli täielik nauding. Naine viis enda suured silmad aknale, õues hakkas juba pimeema. "Ja varsti ongi talv käes ja lumi maas," ohkas naine. Talv oli küll võluv, aga lumi oli hakanud vastu umbes 4 aastat tagasi, kui ta käis ühel suusareisil.

"Okei, las see siis jääb praegu. Me võime ka midagi muud teha," arvas Thomas. Ta ei hakanud ka endale praegu kohvi juurde valama, kuna sellest ühest tassikesest piisas praegu täiesti. "Esimese lumeni peaks veel tublisti aega olema," lausus mees mõtlikul toonil. Seda juhtus harva, kui lumi enne novembrit maha sadas. Talv oli muidugi nii nukker aastaaeg, aga sügis meeldis Thomasele veel vähem. Samas oli talvega selline lugu, et see tundus alati nii masendavalt kaua kestvat... "Aga jõulud ja aastavahetus on ju ometi päris kena aeg," lisas mees. Tema tõi igal aastal ka kuuse tuppa. Mitte, et ta väga selle ehitimist armastaks, aga kuusel oli nii hea lõhn, mis tekitas kohe ka jõulutunde. Ainult, et praegu oli alles septembri keskpaik...

"Mida sa välja pakud?" küsis naine naeratusega. "Nojaa, aga siiski pimedad õhtud tekitavad minus juba talve tunde. Kevad on mõnus aastaaeg, talv on lihtsalt masendav," rääkis Emily. "Aastavahetus on jah tore ja jõulud ka, aga ma olen tavaliselt sellel ajal NYC-s, eelmisel aastal ei jõudnud isegi kooli ballile," lisas Emily. Ta ei olnud viimased 3 aastat kuuske tuppa toonud. Alati läks jõulude aeg sellele, et käia sõpradel ja sugulastel külas ja järsku avastaski Emily, et oli juba liiga hilja kuuske ostma minna.

"Mm... vaataks äkki, kas telekast tuleb midagi head?" pakkus Thomas esimese mõtte välja, mis talle pähe tuli. "Ja kui ei tule, siis mul on mõned DVD plaadid, mida võiks vaadata," lisas ta sinna juurde. Tegelikult tähendas see tema 'mõni' plaat tervet riiulit, aga Tom oli kindel, et naisele sobivad vaatamiseks äkki ainult paar filmi tema kogust. "Mulle meeldib ka kevad, ainult et siis on koolis kõige rohkem tööd. Lõpupeod lähenevad ning paljud õpilased üritavad oma hindeseisu parandada," rääkis Thomas, pilk kinnitunud Emilyle. "Mida sa sel ajal NYC's teed? Oled sugulaste juures?" küsis ta. Thomas oli ise pühade ajal tavaliselt koos oma pere ja sõpradega.

"Sobib," sõnas naine ja tõusis laua tagant. "Kas sul on nõudepesumasin või käib käsitsi?" uuris Emily nõudepesu kohta. Ta oli nõudepesumasina enda esimese palga eesti ostnud, kuna ei sallinud üldse nõudepesu. Mõni tass või taldrik polnud hull asi, aga kui oli suurem istumine, siis läks alati nõudepesumasin käiku. "Oojaa, kõik üritavad lõpetada võimalikult heade hinnetega ja tulevad siis vahel isegi oktoobris tehtud töid vastama," lausus Emy oma kogemustest. "Mul on seal vanemad ja mõned head sõbrad," vastas naine.

"Jah, on küll. Ma ei kujuta ettegi, et peaksin midagi käsitsi pesema. Olen selleks liiga laisk," seletas Thomas, muie huulil. Ka tema tõusis nüüd laua tagant püsti, võttis siis nende tassid ja õige pea sattusidi need nõudepesumasinasse. "Ma ähvardan küll neid, et pärast kahe nädala möödumist enam kedagi vastama ei võta, aga nagu näha, pole sellest suurt kasu. Ma olen vist liiga hea inimene," rääkis Tom. Teda oli üllatavalt kerge pehmeks rääkida, kuid selleks peab ka oskama sõnu seda, sest mingi 'ma tahan' mehele väga mõju ei avalda. "Ja kumb sulle rohkem meeldib, kas NYC või Tree Hill?" küsis mees edasi, kuigi oli juba enam-vähem kindel Emily vastuses.

"Sama siin," naeris Emily. "Ma ka ähvardan, aga ikka juhtub nii, et mõni suudab pikalt venitada. Nad oskavad ikka rääkida ka, mõni ajab sellist mesijuttu," muigas naine. "Mmm...Oleneb. Tree Hilli puhul häirib mind see, et kõik teavad kõiki ja jutud levivad kiirelt. NY-s oled täiesti tundmatu. Aga muidugi on Tree Hillil ka omad eelised, tugev kogukond, inimesed aitavad üksteist," seletas Emily. Ta ei kujutanud ette, et elab terve elu NYC-s.

Thomas vaid muigas Emily kommentaari peale ja läks siis tagasi tuppa, oodates naist endale järgnema. Kui Emily sinna jõudis, läks mees riiuli juurde, kus on DVD-plaadid. "Millist tüüpi filme sa tavaliselt vaatad?" uuris Thomas, jäädes lootma, et tal leidub seal ikka midagi sobivat. "Seda muidugi. Õpilased on nagu väikesed geeniused enda arvates. Ma olen rohkem kui paar korda elus mu-koer-sõi-kodutööde-vihiku-ära-stiilis lauseid kuulnud," rääkis mees, kerge muie huulil. "Minule sobib just selline väikelinnaelu rohkem. New York pole selline koht, kus ma pikemalt elada tahaksin," lausus mees ja jäi korraks mõtlema neile mäletustele, mis talle kunagi NYC's veedetud ajast meenusid.

Emiliy järgnes Thomasele ja istus diivanile. "Mulle meeldivad nii õudukad kui ka komöödiad. Vali ise, ma olen kindel, et sa oskad mindagi head valida," lausus naine. Ta ei olnud siiani väga kohutavaid filme näinud, seega ei osanud ta ka öelda, et mida Emy kindlasti vaadata ei taha. "Seal jah pikemalt ei kannata. Vahepeal kaob ajatajugi ära kõrghoonete vahel," lausus Emily. Talle meeldis Tree Hill.