Because I can't cook

"Sa räägid, nagu tahaksid mingit võistlust korraldada," muigas Thomas. Tema polnud üldse kindel, et Emily on nii nõrk, nagu tema jutust võib välja lugeda, aga kuna ta midagi kindlat ei tea, otsustas mees parem sel teemal vait olla. "Aga miks sa need siis minema viskasid?" uuris Tom, lootes jällegi, et tema küsimus liiga isiklik ei olnud. Tema polnud kunagi päevikut pidanud ega paberkirju saatnud (või siis ei mäletanud, et oleks). Aga kui ta omaks mõnda vana enda päevikut, ei viskaks mees seda mingil juhul ära. Neis on ju hindamatud mälestused. Astunud Emily järel majja ja ukse nende järel kinni pannud, võttis ka Thomas naise eeskujul jalatsid ära, jäädes siis korraks Em'i vaatama. "Millest selline reaktsioon?" küsis Tom muigega. Ei saanud ju väita, et ta just palees elaks, kuigi majal polnud tegelikult viga midagi.

"Ei-ei! Ma paneks su köögi põlema," naeris Emily. "Sest need olid täis mälestusi, mis ei olnud kõige toredamad. Noh, teismelise probleemid, nõme poiss, sõbrannad, kes virutavad noa selga ja nii edasi," rääkis Emy. Ühe kutiga olid asjad ikka päris tormiliseks läinud. "Kusjuures ma käisin gümnaasiumis ühe kutiga, kes pettis mind ja ma kallasin suhkrut ta auto paaki," rääkis tüdruk, muie huulile kerkimas. "Ma ei tea miks, aga mul pea kõik üksinda elavad meestuttavad omavad kohutava sisekujundusega elamist," rääkis naine. Sellepärast oligi üllatus.

"Pole probleemi. Mul on tulekustuti olemas," lausus Thomas turtsatuse saatel. Seisiski teine juba pikemat aega üsna kasutuna. "Naised ja nende probleemid... Ma parem ei kommenterikski seda," muigas Tom. Tema jaoks oli see tasand, kuhu meeste mõistus tavaliselt ei küündi. Või vähemalt Thomase enda oma. Kuulnud aga, mis Emily järgmisena ütlen, ei suutnud mees nüüdki enam turtsatust tagasi hoida. "Tunnen juba praegu kaasa mehele, kes sind kunagi petma peaks," lausus Thomas. Kui aga temal endal oleks selline naine nagu Emily, ei tuleks petmine kõne allagi. Mitte, et ta oleks üldse selline tüüp, kes kõrvalhüppeid harrastama kipub. "Kui päris aus olla, siis lubasin ka paaril naisolevusel oma kodu sisekujunduses kaasa rääkida," tunnistas mees, kuid samas teadis ta, et päris kohutavaks ei saaks tema maitsemeelt sellegipoolest lugeda.

"Ma teismeeas vahepeal mõtlesin, et poiste sõprus on nii palju parem," lausus naine. "Aga nüüd olen ma leidnud sõbrannad, kes on mul olemas ka siis, kui mingi jama tekib," rääkis Emily, aga otsustas selle teema lõpetada. "Oojaa," turtsatas Emy. "Ei tegelikult käitusin ma puhtalt emotsioonide ajel, nüüd olen ikka rahulikumaks muutunud," muigas naine. Ta astus edasi ja istus diivanile, tohtis ta siin end nii koduselt tunda? Loodetavasti jah.

"Eks leidub mõlemas omi miinuseid ja plusse," lausus Thomas. "Näiteks oli mul kunagi teismelisena sõber, kes minult tüdruku üle lõi." Praegu võis ta muidugi seda naljaga võtta, aga kunagi oli Tom väga löödud, et keegi talle sellise jama kokku keeras. Vähemalt nüüd oskas ta sõpru paremini valida. "Mul on kogemusi üliemotsionaalsete naistega. Saaksin hakkama küll," ütles Thomas pooleldi naerdes. Ning see, et Emily ennast kohe koduselt tundis ja diivani hõivas, oli mehele pigem komplimendiks. "Tahad äkki midagi juua? Kohvi, teed, mahla?" pakkus Thomas. Ise oleks ta küll endale hea meelega ühe kohvi teinud, aga päris üksi on seda siin imelik jooma hakata.

"Ai, see küll ei olnud mõnus tunne," krimpsutas naine nägu. Sõber teeb midagi nii valusat, not awesome. Järgmine lause oli ootamatu. "Kas ma peaksin sellest midagi välja lugema?" küsis naine pisut kelmika naeratusega. Äkki sa Emily ise valesti aru. "Kohv sobib küll, ekleerid ongi kohviga kõige paremad," kergitas nane paberkotti ja pani selle seejärel telekalauale. "Äkki ma saan sulle kuidagi abiks olla?" pakkus õpetajanna. Veider oli niisama istuda, kui teine asjatab.

"Ega see just kena tegu ei olnud jah, aga vähemalt unustatud asi nüüdseks," lausus Thomas. Muidugi ta polnud ta selle tüübiga enam aastaid suhelnud, kuid mingit viha ta just ei pidanud. Thomas ei olnudki üldse pika vihaga, vaid unustas palju kergemini kui enamik inimesi. Alles nüüd sai mees aru, kui kahtlaselt tema eelmine lause kõlanud oli. Ajas ikka naerma küll ja mitte vähe. "Kui tahad, siis loe. Kui ei taha, siis mitte?" pakkus Thomas, oskamata midagi targemat öelda. "Väga hea. Siis teeb kohvi," sõnas Tom ja tõusis diivanilt püsti, aga enne, kui ta jõudis kööki minema hakata, pakkus Emily ennast appi. "Aga palun. Sa võiksid näiteks meile tassid otsida," leidis mees Emilyle kohe ka tegevuse. Ei olnud need tassid üldse nii raskes kohas, et neid poleks võimalik üles leida.

Emily ei osanud nüüd midagi öelda. Thomase mõtetest oli raske aru saada. Naine tõusis diivanilt ja läks kööki ning üritas välja nuputada, kus võivad tassid olla. Peale paari vale kapiukse avamist leidis ta otsitu ja võttis välja kaks tassi ja pani need köögikapile. Emily toetus vastu köögiappi ja jäi Thomase tegutsemist jälgima, kerge naeratus huulil mänglemas.

Thomas oli kergelt üllatunud, et ta Emily sõnatuks võttis, kes muidu just väga tihti vait olla ei armastanud. Vähemalt selline mulje oli talle naisest jäänud. Läinud samuti kööki, otsis mees kohvipaki ja filtrid välja ning pani kohvi hakkama. Sellega lõpetanud, pöördus ta uuesti naise poole. Nagu näha, polnudki tasside leidmine just kuigi raske ülesanne. "Kas sa jood kohvi koorega või ilma?" tahtis mees teada. Ise armastas ta võimalikult kanget musta kohvi, kuid otsustas täna lahjema kasuks, eeldades, et Emily nii kanget kohvi nagu tema ei joo. Samuti ei armastanud ta suhkruga liialdada. Ühest lusikatäiest aitas küll.

"Ilma kooreta. Ma joon kohvi harva, aga kui joon, siis ainult vähese suhkruga," vastas naine. Ta jumaldas kohvi lõhna ja seetõttu meeldis tal alati suure vahetunni ajal õpetajate toas istuda, kus hõljus kohvi mõnus aroom. Emily jõi hommikuti mahla, see oli talle piisavaks äratajaks, kuigi talvel oli vaja vahepeal kohvi ka, sest lumi tõmbas naise uniseks.

"Mulle meeldib iga hommik ning ka lõuna ajal kohvi juua. Üsna tihti ka õhtuti ja seda samuti vähese suhkruga ja ilma kooreta," rääkis Thomas. "Võib öelda, et ma olen mingis mõttes juba kofeiinisõltlane, kuna ka igasugused energiajoogid nagu näiteks Monster ja Red Bull on üks tavalisemaid asju, mida ma poes käies ostan." Räägitakse ju küll, et energiajoogid pole tervislikud, aga Thomasele need meeldisid, mis on paratamatus. Kohe, kui kohv valmis sai, võttis mees tassid ja valas need mõlemad täis. Seejärel otsis ta välja suhkrutoosi ja teelusikad ning asetas need kõik köögilauale. "Võta iset," lausus Tom ja sättis ennast juba laua taha istuma.

"Harjumus juba väikestviisi," mainis Emily muigega. "Jah, sõltuvus on parem sõna," leidis ka naine, aga ta käis kiirelt elutoas ja tõi laualt ekleerid. "Kohv ekleeridega on üks maailma parimaid asju," lausus Emy ja tegi paberkoti lahti ja pani keset lauda. Voila. Nüüd istus ka naine ja võttis endale ühe tassi ning pani sinna lusikatäie suhkrut ja hakkas seda vaikselt segama. Kohvi lõhn oli ikka nii hea.

"Sina ka millestki sõltuvuses oled?" uuris Thomas, kui jutt sellele teemale juba läks. Näiteks üsna mitu nende kolleegi kasutasid vahetunde suitsupauside tegemiseks, kuid Thomas ise ei suitseta. Ka alkoholiga tal mingeid probleeme ei ole. Võtab vahel mõne õlle või siis seltskonnaüritustel ka väheke kangemat napsi, aga sellega asi ka piirdub. Kui naine vahepeal ära käis, jõudis Thomas endale kohvi sisse lusikatäie suhkrut panna, aga õige pea oli Emily juba tagasi. "Selles on sul täiesti õigus. Kohv ja ekleerid on hea kooslus," pidi mees täielikult Emy väitega nõustuma. Tavaliselt jõigi mees kohvi, kui tal oli mõni võileib või siis saiake seal juures. Kohe hoopis teine asi.

Emily jäi mõttesse:"Vist ei olegi. Šokolaadi söön vähemalt kord nädalas, aga seda ei saa sõltuvuseks lugeda." Ta ei olnud kunagi suitsetanud, see ei olnud tema tassike teed. Naine võttis ühe ekleeri ja hakkas seda aegamisi hävitama. "Aga milest siis selline küllakutse?" uuris Emy huviga. Nad Thomasega olid puhkeruumis ikka aeg-ajalt rääkinud. Kui naine kooli tuli, sai ta mehe käest katsete jaoks vajalikkude asjade asukohad teada, sest laboriasjad olid kastidesse pakitud.

"Kord või paar nädalas ei anna tõesti sõltuvuse mõõtu välja, aga see ei üllata mind aboluutselt, et sulle šokolaad maitseb. Kõik naised söövad seda," ütles Thomas. Muidugi mitte ainult naised, vaid inimesed üleüldiselt, sest šokolaad oli maitsev. Emily küsimuse peale ei osanud mees esialgu midagi mõistlikku vastata. Ta ei teadnud ise ka täpset põhjust. Pigem oli see küllakutse äkkmõte, mis tuli ühel hetkel lihtsalt pähe. "Kunagi peab ju ikka esimene kord olema, või mis?" vastas mees naeratusega ning lootis, et sellest vastusest Emilyle piisab. Koolis polnud nad siiani tõesti eriti tihti rääkima juhtunud ja väljaspool kooli samuti mitte, kuid seda olukorda andis juba täna parandada.