Because I can't cook

Naine läks umbes kaheksa ajal kohvikusse, mis oli veel natuke aega lahti, et osta endale õhtuks mingeid magusaid saiakesi, soolaseks oli külmutatud pitsa juba välja võetud. Oeh, ta oli tüdinemas sellisest toidust, tuli vist mõni uus takeout restoran üles otsida, et saada jälle pisut teistsugusemat õhtusööki. Ta oli proovinud mõned korrad ise süüa teha ja igal korral lõppes see täiesti kohutava ollusega, mis ei kõlvanud kellelegi. Naine seisis järjekorras ja ootas, et saaks šokolaadiekleere osta.

OT:Thomas
OT2: Outfit

Thomas oli käinud ühel peretuttaval külas ning jalutas nüüd mööda teed kodu poole, mis asub Westside'il. Ta oli juba ammu väsinud vastamast kõiksugu isiklikele küsimustele, aga oli selleks liiga viisakas, et enda mõtetest märku anda. Niipea, kui võimalus tekkis, tegi mees minekut. Talle jäi täpselt tee peale Karen's Cafe ning Tom otsustas sealt endale mõned saiakesed koju kaasa osta. Nende aastate jooksul, mil mees Tree Hillis elanud oli, kujunesid tal ka oma lemmikud. Näiteks kohvisai, millel on ka natuke moosi keskel. Astunud kohvikusse, märkas ta üsna järjekorra lõpus kedagi tuttavat. "Hei, sind ka väljaspool kooli näha," lausus mees lõbusal toonil, kui oli end Emily kõrvale seisma sättinud.

Emily pööras pilgu paremale. "Hei, Thomas," tervitas naine naeratusega. "Jah, õpetajad ei elagi koolis," naeratas naine. "Kuigi mul oli kevadel küll tunne, et peaksin magamiskoti ja madratsi sinna vedama," tõdes Emy. "Ja sina ei olegi füüsikatööde vahele veel mattunud," lisas neiu. Ta mäletas eelmise aasta kevadet hästi, kuidas kõik õpetajad olid õpetajate toas nagu zombied, kuna siis avastasid kõik õpilased, et oli vaja vastama minna ja muidugi venisid niigi pikad päevad veel pikemateks.

"Kevad oli jube tõesti," pidi Thomas naise sõnadega täielikult nõustuma. Pidi temagi kevadel koolis rohkem aega veetma kui tavaliselt, sest õpilastel on rumal komme oma järelvastamisi viimase minuti peale lükata ja sellega nii iseenda kui ka õpetajate elu võimalikult keeruliseks muuta. Lisaks veel see, et Thomas pole tüüp, kes jagaks hindeid niisama või lihtsalt ilusate silmade pärast. "Aasta alles algas. Küll ma jõuan neid töid ka tegema hakata," sõnas mees. Vähemalt sellel nädalal ja arvatavasti ka mitte järgmisel polnud tal ühtegi plaanis. "Tulid ka saiakesejahile?" küsis Tom jutu jätkuks. Järjekord oli vahepeal edasi liikunud ning õige pea saavad nad Emilyga oma ostud ära teha.

"Jaa, esimestes tundides on võimatu ainult ühest tunniteemast rääkida, alati on suvi veel mõtteis, tegelikult ma ise ka veel suvelainel," pidi naine tõdema. "Jah, ma ise neid teha ei oska, sellepärast käingi siin väga tihti. Vist kõik töötajad teavad juba, mida ma ostan," muigas Emily. Ekleerid olid ta lemmikud ja siit sai linna parimaid, see oli fakt.

"Mida sa siis suvel nii huvitavat tegid, et ei suuda lakata sellele mõtlemast?" küsis Thomas muiates. Äkki olid mingid mehed mängus? Kuum suveromantika näiteks. Tema üritas ise küll tunnis kõrvalistele asjadele võimalikult vähe mõelda, kuna siis kippus kõik viltu minema. "Mina käin ka siin üsna tihti, aga sind pole varem nagu märganud," tunnistas mees. Tema 'tihti' tähendas muidu paari korda nädalas. Saanud ka enda saiakesed mõne aja pärast ostetud, vaatas Tom üle pika aja kella, mis näitas üllatavalt vähe. "Kas sa ei tahaks näiteks mulle täna külla tulla ja meie vestlust seal jätkata?" pakkus ta. Kohvikusse ei saa nad nii või naa kuigi kauaks jääda, kuna see pannakse varsti kinni ja siis pole nagu kuskile mujale minna ka. Kui just Emilyl kojuminekuga kiiret ei juhtu olema.

"Reisisin, võtsin seljakoti selga ja läksin endise kursaõega paariks nädalaks USA peale trippima, väga lahe oli," rääkis naine, naeratus huulis. Kuuma suveromantikat küll ei olnud, mõne mehega sai ju jalga keerutatud, aga sellega asi piirdus "Ma käin siin üle päeva," tunnistas naine enda "pattu". "Võib küll, ma tahakski teada, kuidas sinul suvi möödus," vastas Emily sooja naeratusega. Ta astus leti äärde ja ostis 4 ekleeri, siis on midagi jutustamise kõrvale näksida.

"Siis ma mõistan isegi, miks sa ikka veel suves elad," muigas Tom. Tema sattus ise ainult paaril korral Tree Hillist kaugemale ning jäi praegu mõtlema, kas ta oma suvega äkki midagi mõistlikumat poleks teha saanud. "See on siis sinu lemmikkohvik linnas? Üritan meelde jätta, kui ma sind kuskilt mujalt ei leia," sõnas mees. Koolis puutub ta naisega muidugi peaaegu iga päev kokku, aga alati ei jätku rääkimiseks eriti aega. "Ma ei teinud tegelikult midagi ülemäära huvitavat," tunnistas Thomas, "põhiliselt püsisin linnas, aga tegin sõpradega mõne väljasõidu." Kui neil mõlemal nüüd enda saiakesed ostetud sai, andis Thomas naisele pilguga märku, et see temaga kaasa tuleks ning väljus kohvikust. Tema majani oli veel alla kilomeetri maad jäänud.

"Ma ei ole vist iialgi end suvel nii vabana tundnud, me sattusime ühtede prantslastega kokku, kes olid umbes samamoodi USA-s reisimas," lisas Emily. "Jah, sellest kohast paremaid kohvikuid Tree Hillis ei ole," arvas naine. Olgugi, et ta elas ise Eastside-il, tuli ta siia alati saiakesi ostma. "Ega linn on ka tegelikult suveks hea koht," arvas naine. "Kas sa Burning Boat festivalil käisid?" uuris Emy ja järgnes Thomasele.

"Uued tutvused ei tee kunagi paha," arvas Thomas. Ka tema oli selline suhtlemisaldis inimene, kes ei öelnud taolistele pakkumistele ära. "Võimalik. Mitte, et ma oleksin suur kohvikukülastaja," kehitas Thomas õlgu. Talle meeldis endale ise süüa teha. Kui ikka omada sellist ema nagu tema, pole mingit võimalust, et kokkamisoskustest väheks jääks. "Mina arvan samamoodi. Siin on mõnusalt rahulik," nõustus mees. Talle ei meeldiks kaua aega kuskil New Yorgi taolises suurlinnas elada. Seepärast ta pärast õpingute lõppu Tree Hilli tagasi tuligi. "Ei," vastas Tom naise küsimusele, "just sel ajal olin ma linnast ära." Juhtus olema lihtsalt halb ajastus.

"Las ma arvan, sa oled siis ilmselt üsna hea kokk," pakkus naine. "Tegelikult on iga inimene minu kõrval hea kokk, isegi need, kes oskavad elementaarseid kooke teha on minu silmis superkokad," muigas Emily. Järgmise peale ta noogutas. "Ma mäletan, kuidas ma viskasin sinna kord kastitäie asju," lausus naine ja ta huuled kaardusid jällegi naeratuseks. Tegelikult oli asi selles, et need asjad oli vaja ära hävitada ja kõige lihtsam viis tunduski põletamine. Enamus oli paberist ka, niisiis probleeme ei tekkinud.

"Kuna mu ema on kogu elu söögitegemisfriik olnud, ei pääsenud ka mina sellest," pidi Thomas Emilyga nõustuma. Thomas oli nüüdseks juba harjunud endale iga päev ise süüa tegema ning erinevalt paljudest teistest meestest ei piirdunud tema oskused võileibade tegemise ning muna ja peekoni praadimisega, kuigi ka see viimane oli tegelikult hommikusöögiks päris hea. "Ka mina olen sinna eelnevatel aastatel oma halbu mälestusi visanud. Peaks mainima, et sellest on üllatavalt palju kasu," mainis Tom. Ta mäletas, kui viskas ära asjad, mis mehele tema kunagist crushi meenutasid. Pärast seda pole ta sellele konkreetsele inimesele enam peaaegu üldse mõelnudki. Mõnikord on lihtsalt vaja suurejoonelist lõppu.

"See on ainult positiivne," arvas Emily naeratusega. Söögi valmistamise oskus ei jookse vist iialgi üle külje maha. "Jah, need asjad saavad kindlasti hävitatud. Mul endal oli ka nii, et pikalt mõtlesin, kas ma neid igatsema ei hakka, aga sai ikka õige otsus tehtud," oli naine kindel. Emy oli igatsenud suvel jälle rutiinset elu ja seda ta ka nüüd sai, Thomase juures polnud ta küll varem käinud, aga vähemalt oli koolirutiin tagasi.

"Ma usun, et leidub palju mehi, kes oskavad paremini süüa teha kui naised. Mitte, et ma kiidelda tahaksin. Lihtsalt mainisin," ütles Thomas. Kui tema peaks kunagi mingi naise leidma, kes süüa teha ei oska, ei tekiks sellest mingit probleemi. Tom oskab vajadusel ka nii armas olla, et teeks toidu kenasti ise valmis ja veaks selle enda kallikesele otse voodisse. "Oleneb muidugi sellest, mille sa sinna viskasid. Aga pole minu asi seda teada," arvas mees. Mingi kerge uudishimu oli temas muidugi olemas küll. Läks aega, mis ta läks, aga lõpuks jõudsidki nad ühe beežika maja juurde, mis otseloomulikult Thomasele kuulus. Võtnud taskust võtme, toppis mees selle lukuauku ja keeras ukse lahti. "Daamid ees," lausus ta, kui oli ukse pärani lahti tõmmanud.

"Sa teed mulle kindlalt kokkamises ära," oli naine kindel. "Tegelikult iga inimene teeks ära," pidi ta juurde lisama. Ema oli ka varem naernud, et Emily suudab küll võtta mõnest taimest väga õhukese kihi proovi jaoks, aga toitu küll hakkida ei osanud, enne lõikas sõrmed maha. "Noh, ega see nii suur saladus ei ole. Sinna lendasid mu päevikud ja kirjad. Jah, ma kirjutasin teismeeas ühe inimesega," muigas Emily. Astunud Thomase majja sisse, võttis ta jalanõud jalast ja lasi silmadel ringi käia. "Vau, lihtsalt vau," sõnas naine laia naeratusega.