Ootasid mind või mina sind?

Hea, et Sayer tüdruku mõtteid ei kuulnud, sest vastasel juhul oleksid asjad ilmselt natuke karmimaks läinud. "Helistan," lubas noormees, noogutades selle märgiks. Ta kallutas end tüdrukule lähemale ning suudles teda õrnalt. "Mis sa nüüd teha tahad? Minu juurde?" uuris Rufus, vaadates neiule otsa.

Justnimelt sellepärast need ainult mõtteks jäidki, sest Jessica kardab, et kui ta veel natuke oma arvamust avaldab, siis kõnnib Sayer lihtsalt minema ja jätabki ta maha ja siis ongi nende suhe läbi. "Ma tahan su kuskile kaugele ära viia. Kuhugi, kus pole mitte kedagi teist peale meie kahe. Et ma saaksin sinuga igavesti koos olla ja kus pole ühtegi segavat tegurit," vastas Jeanette, "aga kuna seda on ilmselgelt liiga palju tahetud, siis võib sinu poole minna küll."

"Seda on vist hetkel natuke raske korda saata," lausus noormees õrnalt muiates, sest ta ei olnud veel täiesti kindel, et torm möödas on. "Lähme siis," sõnas Sayer ning astus kapi eest ära, et Jessica maha saaks tulla. Enda järelt olid nad ilusti kõik ära pesnud, ainult tüdruku tass veel. Seega võivad nad kohe minema hakata.

Ahjaa, see torm ka veel. Isegi ilm pole nende kahe poolt. Jessica ronis kapi pealt maha. Pluusiäärt natuke sättinud, võttis tüdruk tassi ja kallas selle sisu kraanikausist alla. Seejärel loputas ta tassi puhtaks ning asetas selle kuivama. Veendunud, et nüüd on köök piisavalt korras, et Lizzie rahul oleks, jalutas Jes esikusse. Ketsid jalga pannud, hakkas ta nagist oma tagi võtma, aga otsustas siis jope kasuks. Tagi taskute sisu tõstis ta jopetaskutesse. Nüüd oli ta valmis minema.

Kuna Sayer sai enne tüdrukut valmis, siis seisis ta ukse juures ning jälgis tüdrukut nii kaua kuni too end väljaminekuks valmis sättis. See väike tähelepanek, et Jessica pani tagi asemel jope, pani noormehe hetkeks muigama. Väljas pidi vist ikka tõsiselt külm olema. Say lükkas ukse lahti ning astus tüdruku ees koridorri. Korter lukku ja mõned sammud mööda treppe ja väljas nad olidki. "Tead, ei tea, kas see oli ikka nii hea idee enne minu juurde minekut süüa," muigas Rufus. Tema emale meeldis ju alati vaaritada. Ja poiss ei imestaks, kui kodus oleks söök ootamas.

Jessica jäi Sayeri lause peale seisma. Pole Jes veel sinna majja saanud minna ilma, et ta sööma poleks surutud - kuidas siis seekord erand saab olla? "Järelikult tuleb meil pika ringiga sinu juurde minna," ütles Jes otsustavalt ning jätkas liikumist, "või siis on su ema sunnitud seekord leppima sellega, et meie süüa ei jaksa. Vähemalt mitte praegu." Mine tea, äkki pärastpoole läheb kõht tühjaks jälle. Nad ei söönud siiski viiekäigulist lõunat, vaid natuke praekartuleid. "Muide," tuli Jessicale järsku idee. Ta lasi Sayeri käest lahti ning ruttas korterisse tagasi. Ta võttis oma peegelkaamera ning ruttas siis välja tagasi. "Ma pole sind ammu pildistanud ja kuigi valgus on päris sant ja sa pärast sessiooni välgu tõttu poolpime oled, hakkad sina poseerima," lausus Jessica. Ja katsugu Sayer nüüd vastu vaielda.

Pärast pildistamist, mis kuidagi eriti pikale vajus, olid mõlemal kõhud tühjad ja nüüd võis julgesti Tremblayde majapidamisse sisse sadada, et nõusid määrima hakata.

OT: Lõpp.