Ootasid mind või mina sind?

Ümbermõtlemine pole tõesti midagi sellist, mida Jessie teeks. Väga harva tuleb seda ette. "Ma jään sellele lootma, et ma sinna ballile sinuga minna saan," lausus Jessica. See tundus kuidagi nii vale, et ta ballile läheb kellegi teisega, mitte oma poisiga. " Aja ja rahaga. "Ma ei tea täpselt, millal ma Ohiosse lähen. Detsembri lõpuni on veel nii palju aega. Võib-olla on ma ei saa isegi minna," rääkis Jeanette.

Sayer noogutas ja otsustas selle teema hetkel rahule jätta. Sinna oli siiski veel aega, kuigi ülikoolis olles mööduvad päevad poisi arvates ülikiiresti. "Okey, eks me vaatame seda siis kui aeg käes on, aga ma arvestan siis sellega," lausus noormees. Keeranud peagi uude tänavasse, võisid nad juba märgata eemal kõrguvat kortermaja, kus Jessica hetkel elas.

Jessica naeratas vastuseks. Eks praegu olegi seda asja liiga vara arutada. Kahe kuu jooksul võib nii mõndagi juhtuda. Kortermajale jõudsid nad aina lähemale ja ühel hetkel olidki nad juba Lizandra korteri esikus ja võtsid üleriideid ära. Jeanette sammus otsejoones tuppa, mida hetkel Jessie toaks nimetati. Ta tahtis koti kirjutuslaua kõrvale maha panna, aga enne, kui ta seda teha sai, möödus ta peeglist ja pidi otsad andma. Ehmatusest üle saanud, turtsatas tüdruk naerma. Ta pani koti maha ja otsis oma meigieemaldaja üles, et siis laialivalgunud ripsmetušš maha saada. Sayer ka, hea tüüp no, ei võinud öelda, et Jes oma meigi nii laiali nuttis.

Sayer eemaldas enda üleriided ning jalanõud. Ja ega ta muud eriti midagi teha ei jõudnudki, sest Jessica kadus siis juba sinna, kus kunagi oli Joe tuba. Või siis oli siiani. Tema ka ei teadnud, kuidas neil see korter nüüd jagatud oli. Astunud korteris edasi, jalutas Say Lizzie tuppa. Ta koputas kergelt uksele ning lükkas selle siis lahti. Ta jõudis ainult 'hei' öelda ja juba oli väike Lizard tal kaelas rippumas ja küsimusi küsimas. Nagu ikka. Ja ega siis poiss kade ka ei olnud. Ta astus ruumi edasi ning rääkis temaga natuke aega. Kuhu Jes üldse kadus nii kauaks?

Oma näo puhtaks saanud, joonistas neiu omale silmad uuesti pähe. Ta vahetas kootud õhukese kampsuni sooja valge pusa vastu. Põimides oma elektrit täis juuksed lohakasse punupatsi, jalutas tüdruk oma toast välja. Ta kuulis koheselt vestlus Lizandra toast ja seega ei pidanud ta rohkem nuputama, kus Sayer olla võiks. Jessica koputas enne sisenemist harjumusest uksele. Tahtmata noorte jutuajamisele vahele segada, sulges Jes ukse ning toetas end vastu seda. Ta libistas käed pusataskusse ja põimis siis oma sõrmed ning aevastas.

Kui Jessica ruumi sisenes, tõstis noormees hetkeks enda silmad Lizardilt temale. "Terviseks," muigas Sayer, kui näitsik ühe väikse armsa aevastuse kuuldavale tõi. Loodetavasti tervis ikka tuleb. Peagi oli ta aga taas süvenenud jutuajamisse, mis tal Lizziega pooleli oli. Nad rääkisid nii kaua, kuni näitsik ühel hetkel püsti hüppas ja teatas, et ta peab tööle minema. Tegelikult olevatki tal asjade kokku panemine pooleli olnud. Sayer jalutas koos Lizziega esikusse ning kuulas samal ajal kergelt muheledes seda, mida Liz Jessicale seletas. Ja siis oligi ta läinud.

Lizzie rabab pärast kooli tööd, et ära elada, Jessica peab lihtsalt issile tubli tütar olema. Milline ebavõrdsus. Saanud Lizardilt informatsiooni, et kui ta kodus süüa tahab, siis peab ahjukartulite ülessoojendamisega ise hakkama saama. Pole hullu, Sayer on siin - see on fakt, mis ütleb, et korterit maha ei põletata. Smokey tuli ka esikusse perenaist ära saatma ja kui see tehtud oli, läks kutsa kööki sööma. "Praekartulid kõlavad piisavalt hästi või tahad ise meile midagi leiutada?" küsis Jessica muiates. Pliit ja pann on juba sõbrad, ahi mitte nii väga.

"Ei taha. Praekartul sobib küll," raputas Sayer pead. Ta ei ole ju kunagi köögis eriline kokkaja olnud. Asjade üles soojendamisega sai ta aga hakkama küll ja võibolla mõne lihtsama söögiga. Ülikoolis olles on ta ikka ühtteist õppinud. Keeranud end ringi, jalutas noormees koera järel kööki.

Jessica jalutas Smokey ja Sayeri järel kööki. Ta pani panni pliidile sooja ja kallas pisut õli sellele. Seejärel võttis ta ahjukartulid ja tükeldas need otse pannile. Seejärel otsis ta välja sibula, mille ära kooris ja mida siis seejärel hakkima hakkas. Kui miski üldse kartulile hea maitse annab, siis on see sibul. Loodetavasti on Sayer sama meelt. Jeanette lisaks küüslauku ka, aga seda neil kodus pole hetkel. Üldse on seda harva - ainult siis, kui Jessiel poes olles küüslauk silma jääb.

Sellel ajal kui tüdruk sibulaga tegeles, segas Sayer pannil olevaid kartuleid ning vaatas, et nad kinni ei jääks panni külge. Sibula vastu ei olnud noormehel midagi. Ta on harjunud kõike sööma ja mitte pirtsutama. Seega on tõesti väga vähe asju, mis tüübile ei maitse, aga isegi kui need ei maitse talle, siis sööb ta nad tavaliselt siiski ilma erilise vingumiseta ära.

Jessica on pirtsutaja. Kui talle tõesti miski ei maitse, siis leiab ta, et ta ei pea seda sööma. Keegi ei saa teda hukka mõista, et ta ansoovistega pitsa pealt ansoovised välja urgitseb või sinihallitusjuustust kaugele eemale hoiab. Kõige rohkem väldib Jes muidugi keedetud ube - tema organism lihtsalt ei kannata sellist kraami.Sibul hakitud, kallutas ta selle lõikelaualt pannile. Kartul sibulaga tundus liiga taimetoitlaste roog ja kuna hakkliha ülessulamine võtab terve igaviku, võttis Jessica külmikust keeduvorsti ja hakkis selle kuubikuteks, et toidus natukenegi liha oleks.

Kui palju küll selles keeduvorstis tegelikult liha on, aga ajas asja ära küll. Väiksena oli Sayerile alati see keeduvorst juustuga meeldinud ja ta mitte ei saanud aru, miks see vanematele ei meeldi. Nüüd sõi ta seda aga üsna harva. Kahekesi niimoodi köögis olla oli tegelikult päris mõnus. Vähemalt Rufusele meeldis. Ta jälgis, kuidas näitsik vorsti kuubikuteks lõikus. Keeranud tule natuke väiksemaks, et kartul selle ajaga juba ära ei kärssaks, kui vorst ükskord pannile jõuab, pöördus ta Jessie poole. "Sa ei näe siin köögis sugugi lootusetu välja. Sa täitsa sobid siia," muigas Rufus.

Jessica kallutas vorstikuubikud ka kartulite juurde. "Ma teen ainult nägu, et ma tean, mida teen," muigas Jessica. Joe ükspäev praadis makarone vorstiga, Jes lootis, et nii võib kartulitega ka teha. Jessie loputas noa ja lõikelaua ära ning pani need kuivama. Ta võttis kapist kaks taldrikut ja kaks kahvlit. "Tahad ka teed või jood segumahla?" küsis Jessica Sayerilt, nõusid lauale pannes. Ta võttis veekeetja ning lasi selle vett täis.

"Noh, see on ka vajalik oskus. Eriti kui sa koolis käid," lausus Sayer ning segas vorstikuubikud kartulitega segamini. "Tee oleks hea," sõnas Rufus ning tõstis kapist kaks tassi välja. Ta oli siiski Milestone'ide köögis ka varem viibinud. Liz pani ta ju ükskord isegi muffineid küpsetama, mis tegelikult päris hästi välja tulid. "Ja mis teed me võtame?" uuris noormees, silmitsedes kapis olevat tee valikut.

"Mulle võta vaarika," lausus Jessica, tirides sahtli lahti, et sealt kaks lusikat suhkru segamiseks võtta. Kui teekotid olid tassides, valas Jes nendele kuuma vee peale. Ta segas vahepeal kartuleid ning lisas siis teele suhkru. Kui ta uuesti pannu juurde läks ja kartuleid vaatas, oletas ta, et need on valmis. Olid kenasti kuldpruunid ja vorst polnud ka ära kõrbenud ning sibul oli ka ilusti pruun. Tüdruk lülitas pliidi välja. "Tõsta omale ise," lausus Jeanette külmiku poole jalutades, et sealt porgandisalat välja võtta.