Ootasid mind või mina sind?

Tegu oli reedese päevaga. Täpsemalt kahekümne esimese septembriga. Sayer astus taaskord üle pika aja Tree Hilli keskkooli sisse. Nädala alguses ei võinud ta lootagi, et midagi sellist juhtub, aga võta näpust - siin ta oli. Nimelt oli tal eile õhtul North-Carolinas üks mäng toimunud ja pärast seda oleks ta alguses tagasi ülikooli läinud, aga viimasel hetkel tuli välja, et reedesel päeval olevatest loengutest üks jääb ära ja kaks tüki laotatakse kuskile muudele päevadele. Põhjuseks olid mingid õppejõudude isiklikud probleemid ja siis mingi koosolek. Ja seega liikus Sayer mõte piisavalt kiiresti, et istuda meeskonna bussi asemel hoopis Tree Hilli suunduvale bussile. Tal on nüüd tervelt kolm päeva, mida linnas kulutada. Esmaspäeval peab ta kindlasti tagasi olema.

Ta jõudis Tree Hilli neljapäeva hilisõhtul ja seega ta lihtsalt veetis aega enda vanematega ning läks siis magama. Hommikul käis ta koos isaga Noortekeskuses ja siis külastas ta ka põgusalt GPBd ja muid mõnusaid kohti. Enam vähem selleks ajaks kui tunnid koolis lõppema pidid, jalutas ta koolimaja juurde. Sealt sai ta kiiresti Jessica tunniplaani, mis andis talle teada, et tal on veel poolteist tundi oodata. Selle aja sees käis ta võimlas Nathani juures, kellega sai kõvasti muljetatud ja hiljem otsis ta ülesse kaks enda lemmikõpetajat ehk siis kunsti ja kirjanduse õpetajad. Paar sõna vahetas ta isegi direktoriga.

Aga siis kui kellani olid jäänud vaid loetud minutid, jalutas ta tagasi alla ning otsis ülesse Jessica kapi, toetudes seljaga vastu seda. Vaikselt hakkasid siit-sealt õpilased välja ilmuma, aga mitte kuskilt veel seda tuttavat näolappi. Sayer kandis musti tavalisi tenniseid, tumesinised teksasi, lillat särki, millel olid erinevad mustad sigrimigrid peal ja siis hallikas pintsak, mille peal omakorda üks õhem jakk. Väljas oli siiski juba sügis.

Jessica viimane tund oli keemia ja neil oli vaja teha hindele mingisuguseid katseid. Jessie lõpetas vahetunni arvelt viimast katset. Sellega ühele poole saanud, viis ta paberilehe ära ning pesi katseklaasid ära. Seejärel pistis ta õpikud kotti, lausus õpetajale kiire 'nägemiseni' ning jalutas siis mööda koridore trepini, mis viis alumisele korrusele kappide juurde. Täna oli reede, mis tähendas seda, et kisakoori polnud ja seega saab ta nüüd Lizandra poole minna, süüa, kodused tööd ära teha ja siis lootma, et Lizziel on viitsimist temaga nädalavahetusel midagi ette võtta, mis nende mõlema tuju üleval hoiaks. Ega pole Lizardil ka kerge - Danielist lahkuminek teeb talle siiani haiget. Trepist peaaegu alla jõudnud, jättis Jessical süda löögi vahele. Ta seisatas trepil, vaatas noormeest, kes end tema kapi vastu toetas, astudes samal ajal viimased paar astet justkui aegluubis ning pistis siis nii kiirelt Sayeri poole jooksu, kui vähegi suutis. Kuna tema sisetenniste tallad olid täiesti siledad, libistas ta enda hoogu peatades end otse Sayeri käte vahele. Ta põimis oma käed tugevalt ümber noormehe, justkui too haihtuks, kui ta haaret lõdvendaks. Ning see, et Jessical pisarad jooksma hakkasid, väljendas vaid seda, kui õnnelik ta Sayeri sealoleku pärast on.

Viimaks käis kell ja koridoris hakkas kohe tihedam sagimine. Mõned tuttavad näod isegi tervitasid noormeest, aga leidus ka neid, kes teda lihtsalt veidral pilgul silmitsesid justkui pidades aru, kes on see tüüp. Aga muidugi leidus ka neid, kelle jaoks Sayer ilmselt lihtsalt õpilasena siia sisse sulandus. Poiss pidas juba vaikselt nõu, kas äkki Jessicale helistada, kuid vaevalt oli ta selle mõtte jõudnud lõpetada ja käe jope taskusse libistada, kui ühed tormakad sammud tema tähelepanu püüdsid. Rufuse rinnast käis kerge jõnksatust läbi, kui ta viimaks tüdrukut nägi. Tema jaoks seal teisi tüdrukuid ei olnudki. Ta jõudis just õigel ajal käe jälle jope taskust välja võtta, et tüdruk enda käte vahele püüda. Ja teda tugevalt enda vastas hoida. See oli mõnus tunne. Tundus, et Jessicale oli lahusoleks natuke rängemini mõjunud ja seda kinnitasid ka pisarad tema silmades. "Ma mõtlesin, et üllatan sind - kas tuli välja?" küsis Sayer vaikselt, sosistades need sõnad tüdrukule kõrva, endal suul soe õrn muie.

"Suurepäraselt," vastas Jessica samuti sosistades. Nii hea oli jälle Sayerit näha, tema embuses olla, teda kallistada. Viimasest korraks oleks justkui pool igavikku möödas. Mitte kunagi pole aeg niimoodi veninud kui viimane kuu aega. See, et ta ei teadnud, millal ta jälle Sayerit näeb, pani Jessie jaoks aja veel aeglasemalt käima. "Kui kauaks sa jääd?" uuris Jes. Igaveseks. Palun jää igaveseks. Tüdruk tõstis oma vesised pruunid silmad, et Sayerile otsa vaadata. Põskedele valgunud pisarad olid kuivanud, märjad silmad särasid.

"Esmaspäeva kõige varasema lennuga lähen tagasi," vastas Sayer tüdruku küsimusele, vaadates tema vesiseid ja säravaid silmi, mis teda nii omamoodi armsal pilgul vaatasid. Ta ei saanud tüdrukule anda vastuseks 'igavesti', aga vähemalt on neil kolm päeva, kus nad näevad üksteist näost näkku. Seda ei saa väga telefonikõnede, MSNi ja Skype'iga võrreldagi. "Aga ma ei tulnud siia, et näha kuidas sa nutad. Seega pühime ilusti need pisarad ära ja lähme jalutame natuke," sõnas noormees ning andis Jessicale lohutuseks ühe musi.

Esmaspäeval. Tore. Jessie kartis, et Say lahkub juba ülehomme. Telefon ja Internet on pole midagi selle kõrval, et Sayerit silmast-silma näha. Jessica tõmbas käeseljaga üle silmade, et nendesolevad pisarad ära pühkida ning naeratas siis armsalt. "Nõus," lausus Jessica,"aga ma võtan kapist oma asjad ka." Ta ootas, et Sayer ta kapi eest tuleks ja avas siis kapiukse. Enne oli tal kapiukse küljes ainult tunniplaan, aga nüüd oli seal juures too Sayeri joonistatud pilt, mille Jessica ta vihikust välja rebis ning tätoveeringu kavand. Need on kaks kolmandikku joonistustest, mis Jessicale hea tunde tekitavad. Viimase kolmandiku moodustab joonistus, mille Sayer Jessiele sünnipäevaks kinkis. See on tal endiselt kodus riiul-laual. Jessica võttis kapist vajalikud õpikud ja üleliigsed pani kappi. Asjad kotis, oli ta valmis jalutama minema. Tavaliselt võtab ta alati pärast tunde kotist õuna ja hakkab seda sööma, aga praegu polnud tal mingit isu. "Lähme," lausus Jessie, kui oli kapiukse kinni löönud.

Sayer astus kõrvale, et Jessica enda õpikud ära saaks panna. Ta jälgis praktiliselt tüdruku iga liigutust, tahtmata midagi maha magada. Märganud ukse küljes enda joonistusi, muigas poiss endamisi. "Lähme," noogutas Rufus ning võttis tüdruku käe endale pihku, sammudes taas välisukse poole. "Aga räägi, siis kuidas sul läheb, Senior?" küsis nooruk, rõhutades eriti viimast sõna. Ta tahtis, et Jes naudiks seda viimast aastat, mitte ei igatseks teda iga jumala päev. "Ja oled sa juba enda treeneri osa ka täitnud?" tundis poiss huvi. Viimane kord kui nad rääkisid oli teisipäev. Sayeril on lihtsalt nii kiire olnud.

Senior. Tjah. Midagi nauditavat ei tundu siin olema. Praegu on kõik samamoodi nagu varasematel aastatel. Pole seda tunnet, et õppeaasta lõpus on eksamid ja siis ongi Tree Hill High'ga kõik. Sellest, et Sayer viimast sõna rõhutas, järeldas Jessie, et noormees tahab teada, kuidas koolis läheb. Jessica tõmbas teksade taskust välja oma hinnetelehe ning ulatas selle Sayerile. Kooli pole veel kuu aegagi olnud, aga juba ähvardatakse teda kisakoorist väljatõstmisega. Matemaatika on saatanast ja see on idiootne, et ta peab selle eksami tegema. See hirmutab Jessiet, sest mata on tema nõrgim lüli - ta kardab, et see saab talle saatuslikuks. Kuna hinded peegeldavad täpselt seda, kuidas Jessical koolis läheb, siis ei hakanud ta selle kohta midagi ütlema. "Jap, kolmapäeval ja eile olid trennid," vastas Jessica elavalt,"ma ei teinud nendega veel mingit tantsukava, tahan enne teada saada, kes kui võimekas on. Mõni neist ei taju üldse rütmi, ma ei kujuta ette, kuidas ma nad tantsima saan, aga enamik olid täitsa tublid ja paar tüdrukut üllatasid mind küll sellega, kui liikuvad nende kehad on." Potentsiaali seal on päris paljudel. "Enamik on hästi arad, aga küll ma nad enesekindlamateks saan," muigas Jeanette. Muigama ajas teda see, et ta on tegelikult ise ka väga arg. Seal lastega tundis ta end aga väga vabalt.

Sayer võttis kerge kulmukortsutusega tüdruku hinnetelehe vastu. Kooli oli nii vähe kestnud, kust Jessica üldse enda hinnetelehe juba kätte sai? Just see küsimus peegelduski noormehe silmist, kui ta paberi lahti tegi. Tema silmad käisid üle hinnete ja ta hingas sügavalt välja. Need olid veel hullemad kui eelmine aasta. "Matast saan ma veel aru, aga teised ained? Kas kool on siis tõesti nii raske või on selle taga midagi muud?" uuris noormees. Tüdruku elu oli korralikult muutunud ja see võis ikka inimesi kõigutada ja nende õppeedukust alandada. Või siis maksis näitsikule siiski see kätte, et ta eelmine aasta Rufuse seljas liugu lasi. "Mul on heameel, kui sa oled leinud midagi, mis sulle meeldib, aga need hinded pead sa küll korda saama," lausus Sayer ning ulatas paberi tagasi neidisele. "Mitte, et ma sind kuidagi vähem armastaks nende numbrite pärast," lisas poiss kiiresti juurde. Ta ei tahtnud, et Jessie tema sõnadest valesti aru saaks.

"Keemia on samasugune aine nagu matemaatika praegu ja kirjanduse õpetaja pole mind kunagi sallinud," lausus Jessica pahuralt. Ta võttis hinnetelehe vastu, voltis kokku ja pistis taskusse tagasi. "Pean jaa, kui kisakooris edasi olla tahan," lausus Jessie. See ongi ainus motivatsioon, sest isegi kui ta saaksi lõpuklassi kursused mittearvestatavad, siis need ei muuda ta lõpuhinnet mittearvestatavaks, sest eelnevad kursused on tal kõik positiivseteks venitatud. "Pigem pean ma asjad omale selgeks tegema - üks asi on tunnikates läbikukkumine, teine asi eksamil." Seda Jessie teab, et need tähed hinnetelehel ei mõjuta Sayeri tundeid - Say siiski teab juba ammu, et Jeanette pole just kuigi taibukas.

"Okey, matemaatika ja keemia saan ma veel aru, aga kirjandus? Cunningham nüüd küll kedagi ei vihka," muigas Sayer, olles selles täiesti kindel. Noh, vähemalt tema sai naisega alati hästi läbi ja isegi praegu käis ta just teda vaatama, sest tegu oli ühe tema lemmikõpetajaga. "Me oleme jälle sama koha peal. Võtad endale tutori? Sa elad ju Lizziega koos...sa siis temalt ei ole abi küsinud?" uuris noormees, "rääkides sellest, kuidas teil seal see kooselamine üldse sujub?" tundis Rufus huvi, sest sellest ei olnudki nad eriti omavahel rääkinud veel. "Seda küll," noogutas Rufus kindlameelselt.

"Erand kinnitab reeglit," lausus Jessica,"talle ei sobinud see, et ma tema lemmikkirjanikku maha teen. Võinoh, tal vist kõik kirjanikud lemmikud, aga pärast seda, kui ma ütlesin, et Bulgakov oli ilmselt pilves, kui ta "Meister ja Margaritat" kirjutas, on ta absoluutselt kõik, mis ma ütlen, põhjendamata valeks tembeldanud." Ja seda ilma liialdamata. "Mul on seal kindlam olla kui kodus, aga ma ei ole enam kindel, kas see, et Daniel ära läks oli Lizziele raskem kui see, et too nüüd tagasi on," lausus Jessie,"ma olen tema pärast natuke mures. Daniel nagu meelega tahaks talle haiget teha, kuigi väidab vastupidist. Meievahelised suhted on okeid muidu, südamesõbrannad veel ei ole, aga pool aastat tagasi tundus temaga sõber olemine üldse võimatu." Jessica muigas kergelt. Eelarvamused. "Tutorit ma ei võta. Sinu teooriavihikutest on rohkem kasu," lausus Jessie naerdes. Ja seda ka liialdamata. Sayer on asjad kõik nii lihtsalt lahti seletanud oma vihikus. Ta käekiri on nagu ta on ja lugemine võtab seetõttu aega, aga kui süveneda, siis see aitab. "Me teeme kodutöid Lizziega koos, niiet temast on ka palju abi."

"Sa ütlesid mida?!" kergitas noormees lõbusalt naerdes enda kulme ning vaatas näitsikule pead raputades otsa. Jah, ainult Jessica võiks midagi sellist öelda. Ilmselt õpetaja ei võta teda enam tõsiselt lihtsalt. Pole midagi teha, sest sõnu ei saa enam tagasi võtta. "Ma leian, et seal viibimine võib sulle kasuks tulla," arvas Sayer, kuigi ta oli alguses natuke selle plaani vastu. "Daniel on linnas tagasi? Noh, seda ma küll ei oodanud. Ilmselt on see Lizziele raskem kui ta välja näitab, sest see on tema, aga samas ma ei imestaks, kui nad jälle ikkagi koos lõpetaksid," sõnas Rufus täiesti ausalt. Kõik ju nägid kui õnnelikud nood kaks teineteise seltsis olid. Sellised tunded ei kao lihtsalt üle öö. Ja fakt, et Daniel tagasi tuli, näitab ka kindlasti midagi. "Mulle piisab sellest, kui te suudate ühes ruumis olla ilma, et seal kaost tekiks," muigas Sayer. Okey, nii hullud ei ole nende suhted vist kunagi olnud. Vähemalt poisi teada. "Okey, aga kui sul abi vaja on, siis sa võid ju mulle helistada. Kuigi ma tean, et mul on ülikoolis suhteliselt kiire ja ma ei jõuagi sulle iga päev helistada või kõikidele su kõnedele vastata, aga ma siiski olen olemas nii palju kui ma saan," lausus noormees ning vaatas tüdrukule otsa.

"Kuulsid küll," muigas Jessica. No reaalselt, see raamat oli üks veidramaid, mida Jessica kunagi lugenud on. "Kasuks...no mingil määral tulebki. Muide, ma oskan makarone ja polognese kastet teha nüüd, Joe õpetas. Ma olen neid juba nädal aega iga päev valmistanud ja no spetsialist valmis juba. Ava või pologneserestoran," naeris Jes,"Joe lubas mulle järgmine kord, kui koju tuleb, uue ria õpetada." Kokandusskillid tulevad, pole paha. Kuluvad tulevikus vägagi ära. "Ma ei taha, et sa minu õpingutega ka tegelema peaksid. Ma saan hakkama, aga ma luban, et kui olukord väga käest ära läheb, siis oled sina esimene, kellelt ma abi küsin," lubas Jessie. Loodetavasti saab Jes tõesti ise hakkama, oleks ilus. "Ma tahan autokooli ka minna, panin end kirja ka juba, aga ma ei tea, kas ma lähen. Mõtlen, et äkki on autokooli teooria õppimine lisaks koolile minu jaoks liiga palju. Samas..autokooli teooria on mul suuremalt osalt selge juba," rääkis Jeanette.

"Okey, see raamat on tõesti natuke veider ja paneb inimesi kahtlema nende mõistuses, aga võibolla oleksid sa pidanud enda arvamust natuke viisakamalt selgitama," muigas Sayer. Samas enda arvamuse avaldamine on lubatud ja seda veel kirjanduse tunnis. Oleks varem teadnud sellest väikesest juhtumist, siis oleks poiss saanud ju õpetajaga sellest natuke rääkida. Kas või vihjamisi. "Kõva sõna, mõeldes, et sa ei olegi nende kööki veel maha põletanud," muigas noormees, "Joe peaks sagedamini kodus käima, siis saad mitmekesisema menüü," lausus Say, andes ühtlasi justkui vihjamisi teada, et tal ei ole selle vastu midagi kui näitsik Joseph'iga köögis toimetab. Ta nägi, milline Jessica oli, kui ta poissi enda kapi juures nägi. Ja see oli midagi, mis tõestas Rufusele nii mõndagi. "No, teeme nii siis," noogutas Roof lühidalt. "Nii palju kui ma roadtripil su liiklusest arusaamist nägin siis ei peaks sul erilisi probleeme tekkima," arvas mees. Jes oli isegi ühel väiksemal metsavahe teel sõitnud ja nad ei lõpetanudki puu otsas nagu Sayer alguses nalja oli visanud.