Ootasid mind või mina sind?

"Aga võib-olla oleks siiski pidanud," lausus Jes,"kodu on siiski esimene koht, kuhu sa lähed, kui New Yorgist tuled ja põhimõtteliselt on see koht, kuhu sa üleüldse igal võimalusel lähed." Igatahes, see selleks. Lizandra juures on ka hea ja kuni nad okeilt läbi saavad, on kõik hästi. "No koristab igaüks iseenda järelt, korterikulud teeme pooleks ja toidukulud ka. Süüa teeb enamasti Lizandra, sest ta ei viitsi seni nälgida, kuni ma kisakoorist koju jõuan ja kuna nüüd mul on väikestega ka trenn, siis ainus päev, mil ma pärast kooli koju lähen, on reede. Ja nädalavahetustel oleme enamasti mingid jaotused teinud ja põhimõtteliselt kõike koos teinud, aga kui Joe kodus on, siis me kasutame teda ka ikka korralikult ära," rääkis Jessie,"ja noh, kui muud mured on, siis need lahendame jooksvalt - näiteks prügi välja viimine." Otsest graafikut pole, selline elementaarne ärme-kisu-tüli poliitika käib. Ja see on hea. Lizzie võiks vabalt Jessie kallal terroriseerida, et kui tahab seal elada, siis punkt üks teeb seda ja punkt kaks teeb teist ja täpselt sel kella-ajal.

"Jah, seda küll. Ma jõudsin eile õhtul tegelikult Tree Hilli juba, aga siis olin ma niisama kodus," lausus Sayer. Ta kuulas tüdrukut ning leidis, et neil on see elu seal korteris väga kenasti ära jaotatud siis. Noh, praegu on alles esimene kuu kah. Küll jõuavad need tülid ka tulla. Aga loodetavasti siiski mitte. "Tundub, et teil seal päris mõnus olemine siis," pidi Rufus tunnistama.

"Novot," lausus Jessie. Ainsaks miinuseks Lizandra juures elamisel on see, et ta saab Sayeri siinviibimisest teada alles siis, kui noormees leiab, et nüüd on õige aeg. Aga kurta pole millegi üle - kodus oleks sama olukord. Ainus erinevus ongi see, et tal pole oma garderoobi ja isiklikku vannituba ning ta on vahel sunnitud oma kokandusskille demonstreerima. Asi poleks pooltki nii hull, kui teised tema keeratud kräppi ei sööks. Iseennast võib ta ju mürgitada, aga teistest on küll kahju. "Kurta pole millegi üle, aga Lizzie kutsa tuletab mulle pidevalt meelde, et Cecilia tahab jalutamas käia. Ma oleks nagu oma koera hüljanud," lausus Jessie. Peaks mingipäev lihtsalt residentsi minema, Ceci võtma ja temaga suuuuuure tiiru tegema. Ja mitte ainult ühel päeval. See kutsa on talle oluline siiski.

"Võta Cecilia ka Lizzie juurde. Ta selline loomasõber, et tal poleks midagi selle vastu ma arvan. Iseasi, kuidas Smokey ja Cecilia omavahel läbi saavad," lausus Sayer, "oled sa muidu temalt selle kohta küsinud üldse?" Noormees viiis vahelduseks enda silmad neidiselt ümbritsevale. Mõnus oli jälle mööda neid tänavaid jalutada ja tuttavaid kohti ja nägusi näha. "Aga ma ei leia, et sa teda nüüd täitsa hüljanud ka oled. Sa ju siiski mõtled tema peale. See juba on midagi," arvas Rufus.

Jessica raputas pead. "Ei ole Lizziega sellest rääkinud," lausus Jessie,"aga...ma ei tea..ma arvan, et Cecilial on residentsis parem. Talle meeldib väljas olla, aga kui ma ta korterisse tooks, siis tal sellist võimalust ei ole." Residentsis on Cecilia siiski koguaeg õues, ainult siis, kui ilmad ei luba, tahab ta tuppa. Toas on palav siiski tema jaoks. "Ma parem katsun tema jaoks lihtsalt rohkem aega pühendada," arvas Jessica, et see variant on parem, kui koeral elukohta vahetada. Ja siis veel muidugi see ka, kas Smokey ja Cilia omavahel läbi saavad. Cecilia pole kunagi varem ühegi teise loomaga niiöelda konkurentsis olnud. Tõenäosus, et ta armukadedaks ei saa, on väga väike. Ta ei ole küll kuri koer, aga kõik loomad on ettearvamatud.

"Eks sa ise tead," lausus Sayer. Tüdruk tunneb siiski enda koera paremini ja teab seega, mis talle parem on. Lihtsalt korteris oleks ta lähemal. Aga see oleks positiivne ainult Jessicale, aga peab ikka ka loomale endale mõtlema. Ja pealegi on siiski üsna suur tõenäosus, et koerad ei saa omavahel läbi. "Nagu öeldakse - aega ei saa leida, vaid aega tuleb teha," muigas noormees. Samas ta teadis, et ega see Senior Year just kõige lihtsam ei ole. Kõik need eksamid ja testid ja ülikoolid ja karjäärivärgid psühholoogi juures ja mida kõike veel.

Aega teha..nooh, tegelikult Jessical on aega küll. Jaksu mitte. Ta on viimasel ajal üldse kuidagi tihti väsinud. Ilmselt seetõttu, et ta kogu ta energia kulub kuhugi, kuhu seda varem nii palju ei kulunud. Teadagi, millega tegu. "Tead, mis," vahetas Jessica teemat,"võiks pärast järve äärde palli loopima minna." Rivercourt it is. Jessie pole kunagi korvpalli mängimisest vaimustatud olnud ja ta on selles äärmiselt koba ka, aga vot praegu tuli tuju.

"Meil ei ole järve," muigas Sayer, "aga kui sa jõe ja Rivercourtiga lepid, siis okey," lausus noormees. Muidugi ta sai kohe aru, mida näitsik silmas pidas, aga tähte on ka lahe närida. "Aga ausalt öeldes olen ma kergelt öeldes üllatunud - sa tahad korvi mängida?" küsis poiss üle justkui ei usuks ta seda, mida kuuleb. Mitte, et Jessica mingi eriti koba peaks olema, aga Rufus lihtsalt ei ole teda kunagi eriti mängima saanud.

OT: Rivercourt.
JÄRVEäärne korvpalli plats. Koht on kohalike noorte seas pop kogunemiskoht. Siin peetakse mõnikord ka võistlusi omavahel.
^^SINA kirjutasid nii ja nüüd siin norib minu üle. Prsh, eksole, PRSH! Ma spetsiaalselt kirjeldusest lugesin üle, et mille ääres see plats oli. -.-

Jessica ei mäleta, et ta üldse Sayeriga varem mänginud on. Joega korra külastas seda platsi ja mingit tüüpi käis ta seal passimas, kui too mängis. Ei mäletagi, kas tegu oli Joe või Jacksoniga. Ju siis pole oluline. "Praegu tahan, aga mine tea, ma võin veel ümber mõelda," muigas Jessie. Tegelikult ka. Võib-olla on pärast söömist ta nii väsinud, et ei viitsi mitte midagi teha.

OT: Ilmselgelt jamh....minu viga, aga RIVERcourt ütleb juba nii mõndagi : D Tegelikult ime, et keegi seda mulle varem juba öelnud ei ole, et seal on viga.... aga see selleks.

"Küll sul muutuvad need isud ja tujud alles kiiresti," muigas Sayer, mitte et ta vihjaks sellele nagu Jessica võiks rase olla või midagi. Oh, no. Niisama väike märkus. "Aga me võime seda arvesse võtta siiski," noogutas noormees ning jalutas rahulikult edasi. Niisama tüdrukuga koos kõndida oli ka tore. Alati ei pidanudki nii palju juttu ajama nagu oleks viimne päev käes ja homme enam rääkida ei saa.

"Pole midagi imestada ju, raseduse ajal pidigi niimoodi olema," lausus Jessica nii muuseas, et see on täiesti normaalne tal praegu. Ei, Jessie ei olnud rase, hoidku jumal selle eest, et see neiu veel last ei saaks, sest see neiu on kõike muud kui küps ema olemiseks. Ise laps alles. Vanus on vaid number. Vanaks saamine on paratamatu, täiskasvanuks saamine on valikuline. Jessie valik praegu on koolilaps, kes vaevu suudab iseenesega toime tulla. Sealt ka need tujudemuutused - kord on kõik hästi, aga siis tehakse talle selgeks, et ei ole ja siis jälle on ja...Saaks see kool juba läbi, siis võiks hakata mõtlema täiskasvanuks saamisele. "Sayer," katkestas Jessica nendevahelise vaikuse. Tavaliselt katkestab ta selliseid vaikuseid sõnaga kuule, aga Sayeri nimi meeldib talle. "Miks sul tänane päev vaba oli?" uuris Jes. Mäletab Jessica siiski seda, et Say mainis, et tal pole ükski argipäev vaba - iga päev on vähemalt üks loeng.

"Ha-ha-ha, väga naljakas," lausus Sayer selle raseduse märkuse peale, "see ikka oli nali ma loodan?" Noormehe hallikas rohelised silmad peatusid hetkeks uurivalt tüdrukul, kuid liikusid siis teele tagasi. "Mul oleks muidu pidanud olema kolm loengut, aga ühel õppejõul olid mingid isiklikud põhjused, miks ta tundi ei tulnud, ja teised kaks lükati järgmisse nädalasse, sest mingi koosolek või konverents toimus sellel ajal kuskil teises linnas," seletas Rufus, "ja kuna mul eile õhtul siin samas North-Carolinas mäng oli, siis ma otsustasin Tree Hilli tulla," lisas noormees.

Nali muidugi. "Oli-oli," lausus Jessica. Sayer hingaku rahulikult. Jessie kuulas kogu Say seletuse ära ja viimase lause peale kergitas ta kulme. "Sul oli siinsamas lähedal mäng ja sa ei öelnudki mulle," lausus Jes,"miks? Ma oleks hea meelega su sealse kooli kisakooritüdrukute esinemist vaadanud." Taset võrrelnud ja mine tea, oleks äkki midagi uut näinud. "Ja ma pole juba päris tükk aega sind mängimas näinud. Teeme nii, et järgmine kord, kui sul siin lähedal mäng on, siis annad mulle ka teada, eks?"

Jah, miks ta ei olnud tüdrukut enda mängu vaatama kutsunud? Oleks saanud tüdrukut enda uutele sõpradele ka tutvustada siis ju. "Ma... mul ei tule ühtegi head vabandust," tunnistas Sayer, "ma ilmselt ei mõelnud sellele, aga kui nüüd mõtelda, siis oleks ma tõesti võinud sulle sellest teada anda." Nüüd tuleb kohe endale mällu märge teha, et järgmine kord kui on North Carolinas mäng, siis ta kutsub tüdruku ka. "Järgmine kord saad sa kindlasti sellest teada," noogutas Rufus.

"No ega oma tüdruk ei saagi meeles olla ju," muigas Jessica. Järgmine kord? Loodetavasti selline asi ikka tuleb. "Jään seda järgmist korda ootama," lausus Jes. Huvitav, millal Ravensitel mäng on? Ei Vanessa ega Carmel ole sellest juttu teinud, mis ajaks neil uus kava laitmatult selge peab olema. Jessiel igatahes veel selge ei ole. Ta pole tervet kava veel näinudki ega tea, kas see üldse valmiski veel on. Tema tantsuline mõttetöö käib rohkem väikeste peale. Keeruline on midagi efektset välja mõelda, kui laste oskused ja võimed veel teadmata on.