Ootasid mind või mina sind?

Sayer pööritas enda silmi ning lasi kogu keha raskusel ühele jalale vajuda, jäädes seega justkui kergelt ühele jalala nõjatuma. Tema üks käsi libises pükste taskusse ja teisega tõmbas ta kiirelt läbi enda pruunide juuste. Ta kuulas Jessicat, kuid ei öelnud midagi vahel. Ta lasi tal rääkida. Las ütleb, mis tal öelda on. Eks siis näeb, kuhu see kõik end välja viib. "Mul on sõpru. See on loomulik, et ka neil on koht minu elus ja mingil määral ka südames, aga sa peaksid nüüdseks juba teadma, et sa oled mulle kõige olulisem," alustas noormees, "kuid, kas sa tõesti arvad, et ma ei pinguta meie suhte jaoks? Et see on minu jaoks nii loomulik ja iseenesestmõistetav?" kergitas Sayer enda kulme, vaadates tüdrukule otsa. Uskumatu, et Jes midagi sellist võis arvata. "Ma ei kao mitte kuskile ja ma ei jätaks sind sellise asja pärast maha. Sa oled mu elus võibolla vähem aega olnud, aga see ei muuda sind neist vähem tähtsamaks," kinnitas Rufus kindlameelselt.

Nooh. See, et Sayeril on varem mitu luhtaläinud suhet olnud, milledest ühe põhimõtteliselt lõpetas Jes ise, siis see tundub tema meelest täiesti õigustatud, et ta kardab, et Sayer võtab kõike lihtsalt. Äkki Sayer tutvub kellegagi ja see keegi lööb Sayeri temalt samamoodi üle nagu tema seda Alexi puhul teeb. Jessie astus Sayerile sammukese lähemale ja lihtsalt kallistas teda. Ta surus oma pea tema rinnale ja lihtsalt oli. Jeanette sulges oma silmad. "Anna andeks," lausus Jes viimaks, kuid ei saanud ilma, et oleks enda kaitseks midagi öelnud,"ma lihtsalt ei taha sind kaotada."

Sayer pani enda käed ümber tüdruku ning vajutas tema pealaele ühe suudluse, "see on hea, kui sa kardad mind kaotada. See näitab, et sa hoolid ja see suhe on sulle oluline, aga ei tasu sellega liiale minna," sõnas noormees. Jessica lihtsalt pidi poissi usaldama. Uskuma, et ta tõesti on poisi jaoks see üks ja õige. Mida rohkem ta süüdistab ja kadestab. Seda enam võtab Rufus sisse kaitsepositsiooni ja nii ei jõua nad kuskile. "Kõik mis me praegu vajame on teineteise usaldamine. Me näeme niigi nii vähe, et ei tasuks seda aega kaklemisele kulutada," arvas Rufus. Nad peaksid hoopis mõnusaid mälestusi looma.

Sayeriga kaklemised on kuidagi..rahulikud. Nad ei kisa ega karju üksteise peale, vaid räägivad ära, mis neid häirib, saavad vastukaja ja leiavad kompromissi. Kuulamine on oskus. Jessica hingas sügavalt sisse ja siis kiirelt välja. "Aitäh, et sa mind välja kannatad," lausus Jes ja muigas siis, mõistes, kui rumal ta olla suudab. Kui siiski. Ta usaldas Sayerit. Tõesti usaldas. Aga ta ei usaldanud Alexit. Tema jaoks on Alex ikka veel veider. Ilmselt on tema Alexi jaoks ka, aga see ei puutu üldse siia. "Lizard ootab meid..võinoh, pigem sind," tuletas Jessica meelde, et nad peaks Lizandra poole minema. Siis saavad nad kiiremini sööma ka ja täis kõhuga on Jeanette'il tuju ka parem.

"Vahepeal on see üsna raske katsumus, sest me oleme mõlemad parajalt jäärapäised," muigas Sayer. See, et Jessica Alexit ei usaldanud, ei puutunud enam eriti noormehesse. See oli rohkem tüdrukute omavaheline asi. Kas Jes tõesti arvab, et Alex, kes on hetkel rase ja pikamaasuhtes Liamiga, paneks silma peale Sayerile, kes tegi talle haiget ja tüdruku arvates ka kasutas ära? "Õigus," lausus Rufus ning lasi neidise enda haardest lahti, asetades enda käe lihtsalt tüdruku alaseljale. Noored hakkasid vaikselt edasi jalutama. "Kas sa Jasonist ka midagi kuulnud oled?" tundis Rufus siirast huvi. Nad olid siiski kunagi väga head sõbrad ja ka nüüdseks on nende suhted kenasti paranenud. "Ma ei tea, kuidas tal see olukord seal on? Pidi vist üsna karm olema," sõnas Say, sest seda oli ta kuulnud. Väidetavalt ei saa esimestel nädalatel või kuudel isegi helistada, rääkimata külastamistest.

Kui keegi oleks Jessicale niimoodi haiget teinud nagu Sayer Alexile, siis Jes ei suhtleks enam selle inimesega. Need kaks saavad endiselt hästi läbi, niiet paneb mõtlema küll. "Ei ole," raputas Jessie pead. Nukker hakkab, kui Tommie'le mõelda. Tema kallis vend, keda ta juba siis igatses, kui noormees veel äragi läinud polnud. Nad olid viimase poole aastaga nii kaugeteks jäänud, aga Jes teab, et Jason hoolib temast endisviisi. "See on seal hullem kui vangilaager," sõnas Jeanette,"tal ei lubata isegi mitte kord kuus emale helistada, et ta elus on." Jessica ise arvab, et mida vähem temaga sellest juttu tehakse, seda lihtsam on temal harjuda mõttega, et tema vend on nüüd mõneks ajaks tema elust päris kõrvale tõstetud. Raske on aga unustada, kui see asja määravaks tegi, et Jes kodust välja kolis. Kusjuures Jessie pole veel ära harjunud sellega, et ta nüüd Eastsiderina Westside'il elab - endiselt tuleb ette, et ta võtab pärast kooli või trenni suuna Hillide Residentsi poole ja siis poolel teel mõistab, et peab hoopis takso võtma ja Lizzie juurde minema. Residentsis käib ta ainult siis, kui on oma nooremalt vennalt kinnitust saanud, et ei Lisat ega Albertit pole kodus. Jah, Jes pole oma emaga juba peaaegu kuu aega suhelnud ega teda näinud.

Võibolla kui Alex ja Sayer oleksid enne käima hakkamist täiesti võõrad olnud, siis oleksid nad tõesti pärast lahku minekut lihtsalt teineteist unustanud, aga nad ei olnud võõrad. Neid hoiavad koos mitmed ja mitmed mälestused. Nad olid enne suhtesse astumist nagu õde ja vend. Nad olid lahutamatud. Koolis nägi neid harva teineteisest lahus. Ja selliseid inimesi sa ei viska lihtsalt enda elust välja pärast seda, kui nad mõne vea teevad. Olgu see viga nii suur kui tahes. Mingis mõttes on see võrdväärne Jasoni ja Sayer suhtega. Ka nemad on endiselt sõbrad, kuigi Jason lõi Sayerile noa selga. Aga see, kui sa suudad inimestele sellised vead andeks anda, näitab ainult sinu tugevust. "Mnjah....eks seda arvata oligi. Sa tunned temast ilmselt kõvasti puudust," lausus Sayer ning vaatas neidiele toetavalt otsa. Ei tea, kuidas Sierra veel ennast tunneb? Üks asi on, kui sa ei näe inimest, keda sa armastad, sest te olete erinevates ülikoolides, aga teine asi on see, kui sul ei ole isegi võimalik tema häält kuulda või üldse kontakti saada. See oleks õudne.

"Ma tundsin temast juba enne seda puudust, kui ta ära läks," lausus Jes,"ainus vahe on nüüd see, et enne oli mul teadmine, et ta on tegelikult siinsamas minu jaoks alati olemas, aga vot, enam ei julge ma kodus ollagi." Jessica kohendas kotti õlal ja lükkas juuksesalgu kõrva taha. "Aga jah, ma igatsen teda väga. Õigemini igatsen ma seda, mida tähendab perekond. Siia kolides oli ta põhimõtteliselt ainus perekonnaliige, kes mulle alles jäi. Marc on alati omas mullis olnud ja ema on Alberti poolel," rääkis Jessica.

Sayer kuulas ja noogutas tüdruku jutule kaasa, üritades end tema olukorda panna. Tundus, et kui enne ei olnud poisil korralikku perekonda, siis nüüdseks on asjad pahupidi pööratud ja Jessica on see, kellel perekond praktiliselt puudub. Või siiski mitte... "Vähemalt olen sul mina," kehitas poiss enda õlgu, "ja minu vanemad," lisas ta juurde. "Sa oled üldse pärast minu lahkumist nendega rääkinud ka või minu juures käinud?" tundis Rufus huvi. Poisi vanemad pidasid enda poja ja Jessica suhet täitsa tõsiseks juba. Eks nad olid alguses arvanud, et see saab sama ruttu läbi nagu kõik eelnevad, aga kus sa sellega.

Nüüd pole suuremosa ajast Sayerit ka nii lähedal kui võiks. "Olen jaa," noogutas Jessica,"ma jalutan enamasti pärast trenni Lizandra poole minnes sinu kodust mööda ja kui seal tuled põlenud on, siis olen ikka läbi astunud. Sulle ei tundu, et su ema on kuidagi rõõmsamaks muutunud?" Okei, Claire on koguaeg pigem rõõmsameelne olnud, aga viimasel ajal on ta kohe eriti õnnelik. Sest kõik on korras? Pikemat aega on juba kõik korras neil seal ju. Kui Jes sellekohase märkuse Claire'ile tegi, siis naine vaid naeratas ja küsis, et kas selles on midagi halba.

"Väga lahe, et sa nende juurest ikka vahepeal läbi astud," lausus Sayer. Kuigi ta ei ole seda otseselt välja öelnud, siis eks tal ole ikka vahepeal kerged hirmud, et ta paps võib tagasi sinna samma aukku vajuda, kus ta oli. Ja seega oleks hea, kui keegi neil silma peal hoiaks, sest vaevalt Claire Rufusele sellest räägiks, kui kodus sellised muutused toimuksid, sest ta ilmselt teaks, et Sayer tuleks kohe Tree Hilli ja jätaks isegi vajadusel enda ülikooli kus see ja teine. "Emn...ma nägin enda vanemaid täna üle pika aja näost näkku ja ma panin selle rõõmsameelsuse lihtsalt selle arvele, et ma kodus olin," kehitas noormees taaskord enda õlgu.

"Mulle meeldib seal," lausus Jessica ja muigas siis,"aga kui su ema teada sai, et ma Lizandra poole kolisin, siis ta vaatas mind nagu kurjategijat ja ütles, et oleks võinud ju sinna minna hoopis. Aga kui ma ütlesin, et mul oleks sinu toas sinuta viibides nii tühi tunne sees olnud, siis ta mõistis mind. Ta ise ka ei kipu sinu tuppa väga. Viimane kord andis mulle lapi pihku, et ma tolmu tõmbaks su kappide pealt. Võtsin sult paar vihikut ära, aga seda ma tegelikult juba mainisin sulle millalgi telefonis." Nohjah, loogiline, et Sayer selle rõõmsameelsuse enda arvele pani. Kindlasti muutis Sayeri kodusolemine noormehe vanemad veel rõõmsamaks.

See on muidugi tore, et Jessicale tema vanemate juures meeldib käia, aga see, et ta mamps ta tööle pani on natuke veider ehk. Mis puutub sellesse, et Jes oleks võinud ka Sayeri toa võtta, siis on ka Rufus ise sellele mõelnud, aga kui tüdruk tahab Lizardi juures elada, siis las elab. "Tead, see ei kõla üldse hästi, et mu tüdruk mu tuba koristab," lausus Sayer enda nimetissõrme viibutades ja kergelt naerdes. "Ma keelan sul mu tuba koristada. Küll ma teen seda ise, siis kui koju sattun," sõnas Rufus.

Jessica turtsatas. "Ma tõmbasin ainult tolmu ära, hull koristamine tõesti," lausus Jessica. Sayeril on toas muidugi jõhkralt palju kappe ka, kust tolmu tõmmata, eksole. "Ja kui ma oleksin sinu tuppa kolinud? Kas ma siis oleksin ka pidanud ootama, kuni sa koju jõuad ja mind tolmukihi alt välja kaevad?" esitas Jes paar küsimust.

"Kui sa elaksid ise minu toas, siis oleks see loogiline, et sa seal koristad, aga sa ei ela ju," seletas noormees. Talle tundus see lihtsalt natuke veider. Muud ei midagi. Aga kui Jessica tahab, siis lasku aga käia. "Muideks...kuidas teil Lizziega need asjad üldse ära on jagatud? Teil on lausa mingi graafik välja mõeldud?" uuris Sayer lihtsalt niisama endal näol kerge muie.