After Midnight.

Kui laul läbi sai, piirdus tüdruk edaspidi vaid kerge ümina ja rütmilöömisega. Ta oli küll just tantsimast tulnud, aga hetkel oli tunne, et tantsiks veel paar tunnikest. "Igastahes ära sa jälle võõraks jää, kui ma sinu ukse taha ei sattu, siis sa võid ju minu maja juurde tulla. Kui sa ikka mäletad enda vana peaga, kus ma elan," noris Melly lõbusalt.

Nagu näha, pakatas mõni siin ikka veel energiast, kuigi kellaaja järgi oli öö mis öö. Mitte et Jace kavatseks seda neidisele pahaks panna. Lihtsalt tema ise küll enam praegu eriti tantsima ei kipuks, kui just mõni eriti kaasahaarav lugu mängima ei hakka. See norimine võttis ka Jace'i suu jälle muigele. "Ära pabista. Küll ma su maja ilusasti üles leian. Ja kui ei leiagi, siis kindlasti oskaks nii mõnigi inimene mind sinna juhatada," sõnas mees. Melly aadress polnud tal tõesti enam meeles, aga Jace uskus, et maja juurde jõuaks ta isegi ilma kõrvalise abita. Ta on ju Tree Hillis, mitte kuskil NY's või LA's. "Sa võid siin kinni pidada," ütles ta, kui nad olid juba peaaegu Jace'i kodu juurde jõudnud.

"Yeah, selles võid üsna kindel olla," lausus Carmel. Ilmselt teadsid kõik, kus ta elab. Seega leiaks noormees maja ilma suuremate probleemiteta üles. Kuulnud Jace'i sõnu, vajutas tüdruku suuna sisse ning keeras end tee äärde. "Sa ei julge mind oma majale lähemale lasta jah," muigas Melly, "aga okey...mul on väga hea meel, et ma sind jälle nägin ja ma loodan, et me saame varsti jälle midagi lahedat koos teha." Nii, nüüd oli see viisakas hüvastijätmine tehtud. Kallutanud enda natuke mehe poole, andis ta talle ühe põgusa kallistuse. Või vähemalt sellise kallistuse, mis autos istudes on võimalik anda.

Kuulnud, mida Carmel ütles, hakkas Jace jälle naerma. "Jah, muidugi. See ongi põhjus, miks ma sul siin peatada palusin," lausus tüüp Mellyle silma pilgutades. Loomulikult teadsid nad mõlemad, et Jace ei mõelnud seda tõsiselt, vaid mees läks lihtsalt jutuga kaasa. "Seda kindlasti. Nagu sa juba kuulsid, ei kavatse ma siit kuskile minna. Kui sina ise ära ei kao, olen ma alati sinu jaoks olemas," sõnas mees lõpetuseks. Saanud kõiksuguste kallistamiste ja hüvastijättudega ühele poole, avas Jace neidise auto ukse ja astus pimedale tänavale. Soovinud veel näitsikule 'head ööd', hakkas ta reipal sammul enda maja poole liikuma.

Carmel vaatas lõbusal muigel, kuidas noormees mööda tänavat enda maja poole jalutas. Tema autotuled andsid mehele mingil määral sellel pimedal tänavat ka valgust. Seega ootas Mel kuni tüüp praktiliselt majani jõudis ning lükkas alles siis suuna sisse ning sõitis mööda tänavat kuni selle lõpuni, et siis ringiga tagasi Eastside'i minna.

OT: Lõpp