After Midnight.

"Eks leidub ka selliseid, aga ma ei usu, et ma ennast kuskile pakkuma läheksin," tunnistas Jace ausalt. Võibolla siis ainult, kui ta oleks väga meeleheitel ja unistaks vahet pidamata näitlejakarjäärist. Päris nii hullud aga asjad ei olnud. Neidise järgmine lause pani Jace'i korraks mõtlema, aga ta ei lausunud selle peale midagi. Mida tal ikka nii iseenesest mõistetava teksti peale kosta. Aga kui Carmel oma telefoni taskust välja võttis, tekkis tal ometi üks küsimus, arvestades sellega, kui kaua ta juba öises linnas oli ringi tiirutanud. "Mis kell on?" tahtis tüüp teada.

"Kell on kuskil kaks saamas nii viieteist-kahekümne minuti pärast," lausus tüdruk, andes vastuse Jace'i küsimusele. "Peaks vist liikuma hakkama," arvas Carmel, sirutades end kergelt ning varjates siis käega suule tekkinud haigutuse. "Ma olen autoga....võin su ära visata kui palju maksad," pakkus näitsik muiates ja vaadates mehele otsa.

Jace ei suutnud varjata oma imestust, kui kuulis, mis kell oli. Aeg möödus ikka liiga kiiresti. Alles ta nagu tuli ju?! Või siis ka mitte... "Võiks ilmselt jah. Ma ei taha teadagi, mis kell homme ärkan," lausus tüüp muiates. Tavaliselt ärkas Jace üsna vara, aga kui ta nii kaua üleval passis, ei tulnud sellest loomulikult midagi välja. Aastaid tagasi armastas ta vabadel päevadel alati poole lõunani magada, aga nüüd olid asjalood pisut teisiti. "Kui palju on sinu meelest palju?" uuris Jace. Autoga oleks muidugi tore koju saada, kuigi ega see maa just väga pikk ei olegi.

"Sama siin," muigas tüdruk, kuigi kuna õhtu oli lihtsalt suurepäraselt sisustatud, siis leidis näitsik, et see pole midagi katastroofilist, kui ta homme natuke kauem magab. Kuigi on ka juhtunud seda, et tüdruku läheb öösel koju, magab paar tundi ja on siis täielik turbojänku. "See on hea küsimus, millele ma ei suuda hetkel vastust välja mõelda. Ütleme nii, et kuna sa oled sõber, siis saad tasuta," pakkus Carmel.

"Tegelikult vahet pole. Mul ei ole homme ühtegi tähtsat kohutust, mis eeldaks varajast ärkamist," lausus mees, kui oli pisut järele mõelnud. Seega oli homme samuti igasugusteks seltskondlikeks tegevusteks avatud. "Ole nüüd. Ükski auto ei sõida tasuta. Sõber või mitte, vahet pole," muigas Jace. "Aga kui su pakkumine endiselt nõus on, poleks mul selle vastu midagi, et sa mu ukse ette sõidutaksid," lisas ta. Oi jah, tegelikult peaks ta ise endale auto muretsema. Sõita ju mees oskas ning loadki olid tal juba ammu olemas.

"Minu auto sõidab," lausus näitsik lõbusalt muiates. Vähemalt sõprade jaoks. Raha ta nüüd küll selle lühikese sõidu eest küsima ei hakka. "Sellisel juhul hüppa sisse ja lähme. Kus sa üldse praegu viibid?" uuris Carmel, lükates end auto vastast lahti ning nõksatades peaga selle sama auto poole. Tüdruk ütles veel paarile alles jäänud inimesele tsau ja istus siis ise ka autosse. Automaatse liigutusega tõmbas ta endale turvavöö peale ning pani raadio tööle.

"Liikumatu autoga võiks jah päris raske olla koju saada," muigas Jace. Heitnud ka pikema pilgu sõiduvahendile, kergitas ta korraks paremat kulmu. Polnud üldse mitte paha, vaid tekitas soovi endalegi miskit sõitvat muretseda. "Westside'il vanaisa kunagises majas," vastas mees Carmeli küsimusele. "Kui sa oled juhuslikult ära unustanud, kus see asub, siis ma võin sind juhendada. Ütlen näiteks, kus pöörama peab. Mitte, et see mingi keeruline teekond üldse oleks," lisas tüüp ning istus samal ajal juba autosse kaassõitja kohale. Turvavöö tõmbas ta endale ammu kinnistunud harjumusena kohe peale, kui oli ennast istuma sättinud.

"Emn....ma enam vähem suunda tean, aga parem oleks vist jah, kui sa mind natukene juhendaksid," lausus tüdruk ning pani siis tuled põlema ja auto liikus peagi paigalt. Mõned meetrid sõitsid nad mööda murul olevat sissesõidetud rada, mis siis lõpuks ühe tänavaga ühines ja nad tee peale said. "Sinna poole, eks?" sõnas Melly ning pani juba suuna sisse, olles valmis kohe keerama. Tegelikult ega seal tänaval sellisel kella ajal just eriti palju teisi liiklejaid ei olnud, aga suund oli lihtsalt väga sissekujunenud harjumus.

"Pole probleemi. Vähemalt järgmisel korral tead juba, kuhu sõita," ütles Jace. Kindlasti meeldiks mehele, kui Carmel talle vahepeal külla tuleks ja kõik teised sõbrad samuti, kes tal siin linnas olid. Kuulnud neidise küsimust, noogutas Jace nõusumise märgiks. "Jah, keerad ära, siis sõidad veel natuke maad otse ja olemegi kohal," vastas Darrell. Tree Hillis polnud tõesti eriline kunst miskit üles leida, sest varem või hiljem sõitsid ikka õigest kohast mööda. Jace'i pilk oli suunatud aknast välja, et kohe märku anda, kui nad maja juurde jõuvad, kuna enamik inimesi kipuvad sealt ilma mingi peatuseta edasi kihutama.

"Kindlasti. Tulen ja teen sulle mõne üllatusvisiidi," muigas tüdruk. Ega teda ei tea kunagi ette, kui talle mõni idee pähe tuleb. Ja hetkel tundus mehele külla minemine päris hea mõttena. Kunagi teeb kindlasti ära. "Selge, ütle siis kui me kohale jõuame," sõnas Carmel ning keeraski antud tänavasse ja hakkas siis mööda seda edasi sõitma, hakates peagi vaikselt raadiost tulevale muusikale kaasa laulma.

"Aga sa teed seda päeval, eks?" küsis Jace naerdes. Tõsiselt, tavaliselt kasutas ta öid siiski magamiseks. Eriti veel pärast pikka ja väsitavat tööpäeva. Kui aga Carmel tõesti keset ööd peaks tema ukse taha kolkima tulema, siis sinna seisma mees teda loomulikult ei jätaks. Iseasi on muidugi see, kui huvitav saab olema vestlus padjanäoga. "Ütleme nii, et vähem kui kilomeeter ning läbi see sõit ongi," lausus Darrell, pilk endiselt aknast välja suunatud. Kui aga tüdruk laulma hakkas, noogutas ta tunnustavalt. Jace teadis, et Melly oskab ka laulda, aga mitte seda, et ta laulab sama hästi nagu tantsib. Nagu näha, siis polnudki tema ainus mitmekülgne inimene.

"Küll ma seda veel vaatan. Öösel on kindlasti lahedam üllatusefekt asjal juures," muigas tüdruk, kuid lõi siis käega õhku, "ära muretse, ma helistan sulle ette." Nii et ta võib ka kell kolm öösel helistada ja öelda, et ma nüüd tulen. Jah, Carmelist võib kõike oodata. Kuigi enamasti ta siiski enda sõpradele ilma kokkuleppimata öiseid visiite ei tee. Jace'i kommentaari peale, et sõit saab varsti läbi, manas tüdruk enda näole ühe moss-suu ja vaatas niimoodi enda 'kurva' näoga noormehele otsa. Seda hetkeni, kui makist hakkas üks tema lemmiklugu ja ta laulma hakkas. Ja kuna see oli duett, siis kohas, kus pidi hakkama mees laulme, osutas ta enda sõrmega Jace'ile. Nüüd on tema kord laulda. Like Yeah! "Ma tean, et sa oskad," kallutas neidis naeratades enda pea hetkeks ühele küljele.

"Jajaa, aga öösel on kõik kassid hallid," lausus Jace. No kui ta peaks tõesti helistama ja avaldama soovi küllatuleku osas, võtaks mees siiski Carmeli lahkesti vastu. Öeldakse ju, et kui on tegu õige sõbraga, võib talle helistada ka kell kolm öösel. Ei mingit probleemi. Kui neidis talle mossis näoga otsa vaatas, hakkas tüüp naerma. Vaatepilt oli ju piisavalt koomiline. Jace jäi neidise laulmist kuulama. Kuigi lugu oli talle tuttav, ei tahtnud ta ise küll mingil juhul üritada miskit laulmise sarnast. "Ei oska ju. Ma ei pea isegi viisi," muigas Darrell, kuid andis siiski lõpuks alla ja hakkaski laulma nii hästi või halvasti, kuidas ta vähegi oskas. Siis ei saa Carmel väita, et ta ei üritanud.

"Ei peata mind isegi see kui väga külla tahan tulla," arvas Carmel ning vaatas noormehele otsa. "Ära hakka siin midagi...," hakkas tüdruk juba protestima ja mehe väidet ümber lükkama, aga siis avas Jace juba enda suu. Jee! Noh, natuke häälest võibolla oli ära, aga seda lahedam oli Mellyl kuulata. Veel mõnsam oli muidugi kätega vastu rooli rütmi lüüa. Kahekesi said nad selle lauluga päris hästi hakkama.

"No küll me näeme. Rääkimine ja reaalselt tegudeni jõudmine on kaks erinevat asja," jäi Jace ikka endale kindlaks. Üldiselt oli teda raske ümber veenda. Kui Jace vapralt enda osa ära sai lauldud, jäi ta korraks lõbusal ilmel Carmelile otsa vaatama, aga pööras juba hetke pärast pea ära. Mingil määral tundis ta ikka veel oma viisipidamatuse pärast piinlikkust, kuigi kogu see värk oli mõeldud naljana ning vaevalt Melly tema lauluoskust kritiseerima hakkaks.