After Midnight.

"See on koht, kus sa oleksid pidanud ütlema, et ega need ni hullud ka ei ole. Ja et nad ei ole tegelikult üldse tähtsad, sest elus on ees veel palju tähtsamaid asju....aga see selleks," muigas Carmel ning lõi käega. Vähemalt oli Jace aus. Noh, eks läbi peaks tüdruk ikka saama. Ise asi on, missuguse punktisummaga. "Olen ka ise seda mõelnud, aga sellisel juhul tahaksin ma midagi ka tagavaraks õppida. Tead küll....kui midagi peaks juhtuma ja ei saa enam tantsida. Nagu meie praegune kisakoori treener," seletas neidis. Aga see on juba tõsine katsumus, et leida tantsuõpetaja koha kõrval see teine ala, mis Mellyle meeldiks. "Tegelikult on tore teada, et leidub maailmas ka sellised noormehi, kes otsivad neid õigeid," naeratas näitsik toetavalt. Jace käitus vägagi õigesti, kui ta ei joksnud suvalisse suhtesse. "Võib nii öelda küll," noogutas Carmel.

"Elus ongi tähtsamaid asju, aga kust mina peaks teadma, mida sa kõige olulisemaks pead. Neli aastat tagasi oleks ma äkki osanud seda eeldada, aga praegu kindlasti mitte," sõnas Jace. Ja kui üldse arutleda, mis elus kõige tähtsam on, ei oskaks Jace ise sellele küsimusele vastatagi, kuna ei saa rääkida millestki, mida lihtsalt pole. "Õige jah. Vigastused on igasuguses spordis paratamatus," nõustus mees. "Ainult, et rohkem ma küll sulle midagi soovitada ei oska," pidi Jace tunnistama. Nagu näha, ei teadnud Melly isegi, mis oleks tema jaoks see kõige sobilikum variant. "Ega ma tegelikult ei otsigi, kui aus olla. Pigem ootan, et ta mu ise üles leiaks," tunnistas Darrell ausalt. Muidugi näis see lootusetu ettevõtmisena, aga mehel polnud tõesti tahtmist taoliste asjadega nagu otsimine tegeleda "Selge. Ma ei hakka ju eraelu kohta parem rohkem uurima,"otsustas mees selle teema praeguseks jätta, kuna eeldas, et Mellyle ei meeldiks väga oma isiklikku elu tema ette laotama hakata.

"Mnjah... ma ei oska ilmselt isegi öelda, mis on mulle maailmas hetkel kõige olulisem," lausus Carmel ning vajus hetkeks mõttesse. Ilmselt perekond ja sõbrad? See oleks vähemalt tüdruku esimene pakkumine, aga ta on kindel, et seal leidub ka muud. "Pole hullu. Küll ma selle õige ameti ka ülesse leian. Kus ta ikka pääseb," muigas Melly, pakatades endiselt positiivsusest. "Otsida ei ole vist tõesti väga mõtet, sest öledakse ju, et siis kui sa kõige vähem otsid, siis sa just leiad. Ei tea, kas see päriselt ka nii töötab. Kui teada saad, siis anna mulle ka teada," soovis Carmel, vaadates noormehele hetkeks otsa. "Noh, kui see sind väga huvitab, siis mine loe natuke GC arhiivi ja saad kõigest teada," kehitas näitsik enda õlgu. Ta oli juba harjunud sellega, et tema elu interneti avarustes lahati.

"Ei peagi oskama. Minu teada pole kusagil sellist nõuet kirjas," lausus Jace õlgu kehitades. Perekond ja sõbrad olid kõige tavalisem vastus, mida inimesed tavaliselt sellisele küsimusele vastamisel kasutasid, mis oli ka mõistetav. "Seda muidugi. Õppimiseks on aega terve elu," nõustus mees sellega, mis Melly rääkis. Paljud inimesed võtavad üldse pärast keskkooli lõpetamist aastaks või paariks aja maha ja lähevad maailma avastama, et palju elukogenuma ja sihikindlamana tagasi tulla. "Üritan meeles pidada, kui see kunagi peaks juhtuma," lubas Darrell. Uskus temagi sellist väidet. "Ah, ei hakka ma pahnas tuhnima. Ma olen vaadanud seda mõnikord, kui pikalt eemal olin, aga selline teiste järel nuhkimine pole väga minu teema," tunnistas mees. Miks peakski teda huvitama mingi keskatðiki või kelle iganes poolt kirjutatud klatð? Rohkem naiste ja lihtsalt uudishimu käes vaevlevate tõmbebumber.

Carmel noogutas ja vaatas siis platsil ringi. Inimesed hakkasid juba vaikselt laiali valguma. Kuigi tüdruk ise ei olnud seda väga tähelegi pannud. "Huvitav, et kõik inimesed, kellega ma räägin, ütlevad, et nad ei loe seda ja neil on sellest ükskõik, aga ometi peab ju keegi seda lugema, sest vaevalt üks inimene niisama enda lõbuks teiste elusi ineternetiavarustesse paiskaks. Ta teeb seda siiski sellepärast, et tal on lugejaid," sõnas tüdruk ning hammustas mõtlikult enda alahuulde. "Mina isiklikult enamasti ikka viskan tema postitustele pilgu peale, sest ma tahan teada, millega ma järgmine päev koolis vastamisi pean seisma," lausus Carmel.

"On kaks võimalust. Üks on see, et nad tõesti ei loe või siis ei julge tunnistada. Ma ei kahtlegi, et sellel lugejaid on. Paljusid huvitab teiste eraelus tuhnimine, aga vaevalt keegi seda kõvasti välja öelda tahaks," rääkis Jace, mida tema selle kohta arvas. Enamik inimesi on loomult uudishimulikud. Näitavad nad siis seda välja või mitte. "Ma imestan, kuidas see anonüümne isik üldse kogu info kätte saab. Kõige selle puhul, mis seal kirjas on, ei saaks tal nagu oma elu ollagi. Teiste järel nuhkimine võtaks korralikult aega. Või on tal lihtsalt palju infoallikaid," jäi Jace valjult mõtlema, mida tema puhul vahel ikka juhtub.

"Olen sinuga nõus," sõnas tüdruk kui oli noormehe mõtte ära kuulanud. "Nagu mina aru olen saanud, siis saadavad ka mõned lugejad talle informatsiooni ja pealegi... kust me üldse teame, et selle taga ainult üks inimene on...?" Carmel vaatas tüübile otsa ning muigas kergelt kavalal pilgul. "Ma olen kindel, et ükskõik kui ühtne see linn ka ei tunduks, leidub siin hulgaliselt inimesi, kes teistele ikka mõnuga keerata tahavad. Seega tasub sul ainult mõne inimesega tülli minna ja ma olen kindel, et sa võid järgmises postituses enda nime leida," seletas näitsik.

"Huvitav mõte," pidi Jace tõdema, kui Carmel tuli ideele, et neid GC'ga tegelejaid võiks tegelikult ka rohkem olla. "Mingid sõbrannad siis äkki?" arvas noormees. Endiselt ei uskunud ta, et mõni meessoost isik võiks selle kirjutamisse segatud olla. Ei tundunud loogiline. "Oht on alati. Siin linnas elades võib ennast kohati nagu mingi kuulsusena tunda, kes peab ette vaatama, kuidas ta käitub ja mida suust välja ajab," lausus Darrell muiates. Väikelinna võlud. "Üritan meelde jätta," ütles mees Carmeli viimase lause peale, kuigi mingi tülinorija ta nagunii polnudki.

"Kes seda teab," kehitas Carmel enda õlgu. Ta ei võinud isegi praegu kindel olla, et keegi siin samas neid praegu pealt ei kuula ja siis pihku ei naera. Keegi kindlasti jälgib neid praegu. Ja üsna pea saavad kõik teada, et nad siin kokku said ja rääkisid. Ise asi on see, kas nad kuulevad tõde või moonutatud tõde. "No, täpselt," lausus tüdruk, ristates käed enda rinnale ning noogutades mehe jutule kaasa. Elu nagu Hollywoodis. Hullem veel.

Samasugune mõte tekkis ka Jace'il, et kui keegi peaks tõepoolest praegu neid siin nägema ja kuulama mida nad räägivad, teeks see kindlasti kuulajale meeletult palju nalja. Kuid pilk selja taha, endast paremale ja vasakule näitas, et läheduses praegu küll kedagi kahtlast polnud või siis oskas see isik ennast hästi peita. "Midagi sinnapoole jah. Ainult kaamerad ja fotoaparaadid on veel puudu," muigas Jace. "Aga kas sina ei tahaks kunagi Hollywoodi staariks saada?" küsis mees naljaga. Hea elu ju nendel staaridel seal - palju raha ja palju austajaid. Ainult, et privaatsusega on lugu juba kehvem. Seda juba nii naljalt ei ole.

"Jah, paparatsod," turtsatas tüdruk, "küll mõne aasta pärast neid ka siin näha võib," oli näitsik millegi pärast üsna kindel. Kuigi nende linn oli väike, viibis siin siiski ka parajalt kuulsusi. Varem või hiljem tulevad nendega ühes ka need kõmupiltinikud ja sopalehe kirjutajad. "Kusjuures näitlemise peale olen ma mõelnud küll....aga ma ei tea, kas ma ikka tahan enda ägedat elu kõigiga jagada," lausus Carmel õrnalt muiates, vaadates Jace'ile otsa.

"Ma ei kahtlegi. Nagu ma juba aru olen saanud, kõnnib siin üsna mitu kuulsust ringi," lausus Jace. Ta on näinud tänaval mingit tüüpi, kellelt rahvas autogrammi küsis. Mitte, et Jace oleks teadnud, kellega tegemist. Ja eks inimesed ka rääkisid, et nii mõnigi selline siin leidus. "Näitlemine pole paha jah. Muidugi pole see midagi minu jaoks, aga sina võiksid küll proovida. Ja selle elu jagamisega pean sinuga jällegi täielikult nõustuma. Mitte keegi võõras ei peaks teadma asju, mis temasse ei puutu," rääkis mees, toppides käed samal ajal pükste taskutesse. Väljas oli kuidagi jahedamaks läinud.

"Jah, enamasti muusikuid, näitlejaid ja sportlasi ehk siis endiseid Raven'eid," loetles Carmel kiirelt ja sujuvalt. Iga inimene, kes on linnas juba pikemat aega elanud, teab seda. Seega tuleb see justkui luuletusena neidise suust. "Jah, aga see on siiski paratamatus. Sa ei saa üht ilma teiseta. Kui sa muidugi just igal pool mingeid väikeseid kõrvalosi ei mängi, sest siis ei tunneks ilmselt keegi väga su elu vastu huvi," leidis tüdruk, "kui sa muidugi just mõne teise kuulsa näitlejaga liini ei hakka ajama," turtsatas Melly.

Jace noogutas selle peale, kui Carmel loetles, mis sorti inimesi siin ringi liikus. Umbes miskit sarnast oligi ta poole kõrvaga juba kuulnud, aga ei pidanud vajalikuks midagi rohkemat küsida. Talle ei meeldinud ennast võõrastesse asjadesse segada. Olulisem oli iseenda eluga hakkama saada. "Väiksemad kõrvalosad võiks olla isegi mõeldavad, aga ma ei usu, et mind nendessegi võetakse. Pole ju mul ei kogemusi ega midagi. Ei saa sedagi öelda, et näitlejakarjäär oleks kunagi minu unistuste hulka kuulunud," rääkis Jace. Tal oli siiani alles juba lapsepõlves avaldunud hirm suurema tähelepanu ees. "Ei saa öelda, et ma kuulsaid naisi taga ajaks. Pigem eelistaks enam-vähem oma tasemele vastavaid, aga kunagi ei tea, mis saatus meile korraldada võib," lausus Darrell vaevumärgatava muige saatel.

"Paljud näitlejad alustavad nullist," märkis Carmel, aga samas kui näitlemine pole miski, millega Jace tegeleda tahaks, siis ei ole tal vaja ka sellepärast muretseda või sellega tegeleda. Igaüks peab siiski leidma selle, mis talle meeldib. "Seda küll. Meie tunded ei ole meie enda teha," lausus näitsik mõtlikult. Libistanud enda pükste taskust mobiili välja, vaatas tüdruk sealt kiirelt kella, pannes siis vidina tagasi enda endisele kohale.