After Midnight.

Jace kehitas õlgu ja vaatas küsival pilgul Mellyle otsa, sest tema küll naljast aru ei saanud. Või noh sellest, mida tema ise oli naljakat öelnud. Ja kuna ta oli mees, kommenteeris Darrell ikka naisi. Mis sellest, et ta mingi eriline flirtija ei olnud. Pilguga andis ikka vaadata küll. Kuid selles oli ta kindel, et ainult välimuse põhjal ei saa inimese üle midagi otsustada. "Mäletan ikka," sõnas Jace, kui Carmel Liamit mainis. "Mul on hea meel, et neil kõik korras on," lisas ta koheselt sinna juurde. "Mulle meeldiks teda samuti näha. Kui tüüp peaks mingi aeg Tree Hilli juhtuma, anna mulle teada. Poleks paha isegi kambakesi midagi ette võtta," pakkus noormees tulevikuks ühe idee välja. Alati oli tore vanu sõpru üle pika aja näha ja nendega kõiksugustel teemadel juttu ajada.

"Olgu, jätan meelde ja ütlen edasi," noogutas tüdruk lühidalt ja kindlalt, "aga mis sul muidu täna õhtul või peaks hoopis ütlema, et öösel plaanis on?" uuris Carmel, sest hetkel ei olnud tema silmis und nähagi, kuigi kell oli päris palju. Selle asemel oli ta nagu väike energiapall. Üleväsimus ehk? Vaevalt. Tantsu osa oli läbi. Tüdrukul ei olnud siin enam väga midagi teha.

"Tegelikult tulin ma üldse siia ilma mingite plaanideta. Ärkasin jälle keset ööd üles ega saanud enam magada. Siis mõtlesin väikese tiiru välja teha, kuni jõudsin lõpuks Rivercourtini välja. Aga mul pole endiselt sellist tunnet, et tahaks tagasi magama minna. Peaks vist endale unerohtu muretsema," rääkis Jace, kerge muie suul. See uneprobleem tekkis tal mingil põhjusel just pärast Tree Hilli elama kolimist, kuid millegi kindlaga mees seda seletada ei osanud. "Aga sinul endal ei olnud pärast tantsu mingeid muid plaane mõeldud peale kojumineku?" esitas Jace neidisele enam-vähem sama küsimuse, mille oli enne ise saanud. Igatahes oli kodu küll viimane, mille peale ta praegu mõtles. Seal saab nagunii enamuse ajast istutud, kui just parajasti tööl ei ole.

"Mingi insomnia ründab või?" küsis Carmel, vaadates noormehele otsa. Mehe näol oli küll muie, aga siiski võis seda alati üle küsida. Ja ka siis ei võinud kindel olla, et teine inimene sulle tõtt räägib. Eriti kui te pole aastaid teineteist näinud ja nüüd korraga kokku juhtute. "Nope," raputas näitsik enda pead, "võibolla hüppan mõnest kohast läbi ja teen endale öise söömaaja. Või siis chillin rannas. Kõik on võimalik, kui plaane pole," kehitas tüdruk lõbusalt enda õlgu. Kuna tal plaane pole, siis on tal vabadus teha seda, mida ta ise tahab.

"Sa tead ju küll, et ma olen imelik. Aga ei saa ka insomniat välistada," vastas Jace. Tal endalgi oli raske aru saada, millest see kõik järsku tuli. Mingi seletamatu müstiline põhjus ilmselt. Jace'il polnud mingit põhjust keerutama hakata või midagi varjata, vaid rääkis kõik ära nii, nagu oli. No muidugi mitte päris kõike, aga midagi sinnapoole. "Mida on öösel rannas teha?" küsis noormees kahtleval toonil. Okei, söömisest sai ta küll aru. Kui nälg tuleb, siis ega selle vastu naljalt ei saa. Aga rand? Suvel võis seal isegi midagi teha olla, kuna siis oli ka öösel enam-vähem soe. Praegu enam väga mitte. "Sa oled tihti öösel linna peal? Ma mõtlen, kui kooli parajasti pole?" uuris Darrell. Varem ta nagu ei mäletanud, et Carmel mingi ööloom oleks olnud, kuid eks aastate möödumisel võib paljugi asju muutuda. Inimesed saavad vanemaks.

"Huvitav, kas ma peaksin sind nüüd hea sõbrana arsti juurde saatma või otse valgete pehmete seintega asutusse juhatama," muigas Carmel. Nende jutt käis täna küll väga huvitavaid radu pidi. Aga noh eks see sisaldas üsna suures osas ka niisama loba juttu. "Jalutada, ujuda, tähti vaadata, lõket teha ja grillida, joosta, võrkumängida....kas jätkan?" kergitas näitsik enda kulme. Tema jaoks ei ole väga vahet, kas on hommik, lõuna, õhtu või sootuks öö. Rannas on alati midagi teha. Võibolla on see sellest tingitud, et Woodside maja asus rannast vaid mõne meetri kaugusel ehk siis Melly on harjunud elama vee kõrval. "Varem ei olnud, aga viimastel nädalatel küll. Pärast seda, kui ma selle laheda rahvaga kokku sain ja nendega tantsima hakkasin. Mulle meeldib millegi pärast isegi öine Tree Hill rohkem kui päevane," lausus Carmel.

"Arst oleks ilmselt väheke leebem variant," arvas Jace, olles ise muidugi kindel, et ega tal tegelikult kumbagi vaja ei lähe. Küll ta aja jooksul sellest probleemist üle saab. Täna oli neil tõesti rohkem suvalist loba kui tõsist juttu. Kui aga tagasi minevikku vaadata, ei olnudki praeguses midagi ebatavapärast. Ega need kaks varemgi tõsisematel teemadel eriti ei püsinud. "Eiei... sain juba aru küll," muigas Jace, kui Carmel oma pika loeteluga hakkama sai. Mehel endal küll nii head kujutlusvõimet polnud, kui asi puudutas öist randa sügisel. "Sel juhul peaksin ise ka rohkem öösiti väljas käima kui muidu. Kui mingit tantsuvärki millalgi jälle tuleb, siis anna mulle teada.Võtaksin hea meelega uuesti osa," rääkis Jace, pilk neidisel püsimas.

"Jaa, ma arvan ka," muigas Carmel, noogutades poisi väitele kaasa, üritades tõsist nägu säilitada, aga ei tulnud eriti välja. Talle ei sobigi tõsine nägu, sest tal on enamus ajast naeratus suul. See on lihtsalt tema. "Tore," sõnas näitsik lühidalt ning tõmbas juba sissekujunenud liigutusega käega läbi enda tumedate juuste, mis hetkel kergelt lokkis olid. "Olgu," lubas Melly, "aga tead, ei tasu ikka kogu aeg öösiti üleval olla, siis lõpuks harjudki ära ja hakkad päeval magama ja öösel ringi kondama," sõnas tüdruk, vaadates sõbrale otsa.

"Kas sa millalgi üldse tõsine ka oled?" uuris Jace, endal naeratus suunurgas. Nii palju, kui tema mäletas, siis Carmel küll mossitama ei kippunud ning neidise heatujulisus avaldas tallegi mõju. "Ma olen seda isegi kogenud. Poleks midagi uut minu jaoks," ütles noormees, kui Melly oli maininud öösiti üleval passimist. Tõsi ta on, et päevakava ajas see sassi, aga kui juba selline tee valida, oli raske ennast ümber harjutada. Enne tööpäeva sai tihti magamaminekut viimseni edasi lükatud, hommikul kahetsetud, aga järgmine päev juba täpselt sama tehtud.

"Mkm, milleks küll sellele aega raisata," lausus tüdruk ning hakkas taas naerma, "tegelikult tundides olen ma väga pühendunud....enamasti," sõnas Carmel viimaks tõsisemalt kui enne. Muidugi olenes tunnis ja sellest, kes tema läheduses istusid. Mõnes tunnis kihistas ta ilmselt naerda, mõnes teises istus vagusi. Kõik olenes muidugi ka õpetajast. "On üldse midagi, mida sa veel kogenud ei ole?" küsis Melly, sest Jace tundus talle alat nii elukogenud inimene, kes on kõik katsumused läbi teinud.

"Peaks mainima, et sul on jälle õigus," lausus Jace, üritades nüüd oma mõtliku näoilme vähe lõbusamaks muuta. Ja nagu näha, see ka õnnestus. Jace oli harjunud jääma peaaegu igas olukorras tõsiseks, isegi siis, kui seda parajasti vaja polnud. Tobe harjumus, mis vajas muutmist. "Tundides peabki tähelepanelik olema... ja paigal püsima. Aga ma usun, et seda tead sa isegi," rääkis Jace nagu muuseas. Loodetavasti ei mõju ta neidisele nagu mingi totakas tüüp, kes üritab teisi elama õpetada. See polnud üldsegi tema eesmärk. "Oi, neid on kohe kindlasti, aga ma ei oska ka hoobilt midagi pakkuda," vastas Jace Melly küsimusele. Teistele võis ju jääda mulje, nagu oleks noormees tulest ja veest läbi käinud, no mingil määral ju oligi, aga see ei tähendaks, et ei leiduks asju, milles tema kogemus nullilähedane on.

"Oh, ütle mulle midagi, mida ma juba ei tea," lausus Carmel sellisel oh-bitch-please häälel, mis oli ilmselgelt ülepakutud ja selle taga oli kõvasti näitemängu, sest tüdruk ei olnud selline. Peaks vist siinkohal taas ära mainima, et ta oli ilmselt üleväsinud. "Yeaaah, tean küll. Üksteist aastat kooli kogemust õpetavad siiski nii mõndagi," muigas tüdruk. Tal ei olnud midagi selle vastu, et mehe sõnad kõlasid nagu ta üritaks tüdrukut õpetada. "Eks sa tee proovi," muheles Melly.

"Sa oled ju kõiketeadja. Plaan ei läheks sinu puhul läbi," üritas Jace tõsist nägu teha, aga loomulikult tal see ei õnnestunud. Pisike muie ilmus nagu iseenesest tema näole ja sellest oli ikka paganama raske lahti saada. Parem on mitte üritadagi. Oli aru saada, et Melly näitles väheke ja just see tegigi mehele nalja. "No varsti saab see hullumaja sul õnneks läbi. Ega sina pole minusugune, kes kulutab terve igaviku keskkooli lõpetamisele," sõnas Darrell. Noh, kui tal poleks neid probleeme olnud, võinuks temagi õigeaegselt kooli lõpetada, aga need olid ainult oletused. "Okei, sa arvad, et ma olen oma elus kõike läbi teinud, kuid võtaks millegi õige lihtsa. Ma pole kordagi oma elu jooksul armunud olnud," tunnistas Jace üles ühe piinliku fakti.

"Oh, muidugi," lausus tüdruk venival häälel, lüües samal ajal käega õhku. Ja siis suutis ta järjekordselt tuua kuuldavale lõbusa naeru, mis tuli otse südamest. "Kes seda teab," kehitas Carmel õlgu, "eksamid on ka veel vaja teha ja siis see eriti tüütu ülikoolide valimine. Nagu ma teaks ka, mida ma teha tahaksin. Ma olen üheksateist for god's sake. Kust ma pean teadma, mida ma kolmekümne aastasena teha tahan," seletas tüdruk ning vaatas mehele otsa. Aga siiski jah, nii kaua tal ilmselt keskkooli lõpetamisele aega ei lähe nagu Jace'il. "Päriselt? Isegi mitte natuke?" ei saanud Melly pinnimata jätta, "aga noh, ega polegi vaja ummisjalu suhetesse astuda, kui sa ei ole kindel ei endas ega selles teises inimeses. Tean omast kogemusest," lausus tüdruk siiralt ja otsekoheselt.

"Eksamid on paras piin tõesti," pidi Jace neidise väitega nõustuma. Polnud üldse nii palju aega sellesy möödunud, kui mees ise neid tegema pidi, aga hakkama ta sai. Tegelikult saavad kõik, kes vähegi pingutavad ja mingit tahtejõudu omavad. Hoopis teine asi oli aga kõrgete tulemuste püüdmine. "Mingi tantsuõpetaja äkki?" pakkus Jace, kuna ühtegi paremat mõtet talle pähe ei tulnud. Tema arvates sobiks Carmel sellesse ametisse päris hästi. "Päriselt, kui neid lapsepõlve meeldimisi mitte lugeda," vastas Darrell. Tema selles küll midagi imelikku ei näinud. Kui ikka õige inimene teele ei satu, siis pole midagi teha. Teine võimalus oli muidugi see, et ta ei oska õiget ära tunda. "Sinul on suhtega halbu kogemusi?" küsis Jace puhtast uudishimust ja ehk ka sel põhjusel, et teemat endalt ära saada.