Lunch break for everyone!

,,Äkki on midagi juhtunud?" arvas Annabel. Helena ei teadnud temast ka midagi...keegi ei teadnud. Tegelikult oli Brittany aga juba mitmendat päeva haiglas. Helena vend oli ta verisena kuskilt laohoonete juurest maast leidnud ja neiul oli ärgates osaline mälukaotus. Näis, kas tema mälu praegugi tagasi on. ,,Ta tundus tore," ütles Annabel.

"Kellega on midagi juhtunud?" küsis Liam, astudes laua juurde ning võttes istet ühe tema jaoks võõra tüdruku kõrval(Helena). Asetanud kandiku toiduga lauale, libistas poiss enda teksade taskust mobiili välja. Saatnud Lexile kiire sõnumi, et too välja tuleks, asetas ta enda vidina lauale. Libistanud enda siniste silmadega üle kõigi kohalolijate, hakkas ta vaikselt sööma.

"Brittanyga," vastas Sayer Liami küsimusele. "Ta pole juba mitu päeva kooli tulnud," täpsustas ta noormehele. Huvitav, kas Britt oli enda suhte Joe'ga korda saanud või ei teadnud Joe üldse asjast mitte midagi? Kõik tundus üks segaduste hunnik olevat. Sayer vangutas enda pead ning võttis hoopis klaasist uue sõõmu mahla.

Sierra astus koolimajast välja ja automaatselt liikus tema pilk sinisele taevale. See oli piisav, et tema näole lai naeratus tuua. Melody piirdus lõunaks jogurti ja ühe õunaga. Talle piisas sellest küll. Teda ei oodanud pärast tunde ees ühtegi pikka trenni. Sõelunud läbi edasi-tagasi sammuva õpilastemassi, jõudis ta viimaks lauani, kus istusid Sayer ja Carmel. "Hey," sõnas Sierra, istudes Zaci kõrvale vabale kohale. Eemaldanud jogurtilt kaane ja kaitsva katte, võttis ta plastlusika ning hakkas väikeste lusikatäitega enda jogurtit sööma.

Jacksoni esimene päev koolis. Enda rõõmu tagasi olla jagas ta juba Helenaga, keda ta just eelmine vahetund kohtas, nüüd on aeg leida ka keegi teine. Võtnud endale tavalise koolilõuna ehk siis šnitsli riisiga, vee ja õuna, kõndis Sonny aeglasel sammul kooliõuele, otsides tuttavaid nägusid. Õnneks polnud nende leidmine väga raske. Vaevalt minut hiljem istus poiss lauda, kuhu oli talle koht kinni pandud hetkel, mil noormees liitus korvpallimeeskonnaga. "Hei," tervitas Son tuttavaid ja vähem tuttavaid nägusid, võttes istet teiste juures.

"Look who is back among the living," sõnas Liam kui Jackson nendega ühines. "Kuule, hea meel sind näha. Tuled platsile ka täna?" tundis noormees koheselt huvi. Kapten nagu ta oli tahtis ikka enda meeskonnal silma peal hoida. Pealegi olid korraga väljas olnud nii Sayer kui ka Jackson. Nendest esimene oli õnneks juba kaks nädalat tagasi olnud ja nüüd said nad viimaks Sonny ka tagasi. Win.

"Kindlasti tuleb," lausus Carmel üle laua. "Ta demonstreeris juba ükskord uhkelt enda korvpalli osuksi Rivercourtil," sõnas tüdruk, saates Jacksonile kerge grimassi, mis asendus peagi laia naeruga. Jamh, oli mida mäletada. Päris lahe oli ju poisi eest temale suunatud küsimusele vastata. Ta parem ei hakanud seda mainima, mida Sonny tema venna kohta ütles.

"Tore sind ka näha," iroonitses Jackson Liami kallal. Noormees võttis lonksukese klaasist, et maha suruda rabedat köhatust. You shouldn't get out of bed before you are totally healthy. "Püüan jõuda, aga ma hoiatan ette, et ma olen natukene roostes," mainis Sonny õrnal muigel. Kahvli ühte kätte võtnud, asus korvpallur enda taldrikut tühjendama.

"No küll me selle üle elame," lausus Liam kindlameelselt, "natuke kõvemat trenni ja oledki sama hea kui enne." Noormees püüdis optimistlik olla. Neil oli vaja siiski see aasta üks kena karikas koju tuua. Vähemalt see oleks suurepärane kingitus Senioritele, kelle jaoks on see viimane aasta Raveni särki kanda.

Jessica oli üks neist, keda harva söögivahetunnil sööklas või lõunalaudade juures näha on. Mitte, et tal kõht tühi poleks, vaid talle ei meeldi see sagimine ja trügimine toidu pärast. Täna oli aga üle pika aja liiga ilus ilm selleks, et söögivahetund kuskil klassiruumis veeta ning seltskond kuluks ka ära. Jessica jalutas lõunalaudade juurde, tuvastades juba kaugelt ära enamiku rahva, kes korvpallurite ja kisakooritüdrukute laua taga istusid. Lähemale jõudes sai ta aru, et need paar tšikki, keda ta tuvastada ei suutnud, on tema jaoks täiesti võõrad. Kuna Jes ei tulnud läbi söökla, saabus tüdruk Sayeri selja tagant. "Hei," lausus Jessica oma vaikse häälega, kui rahvale piisavalt lähedale jõudis.

Helena vaatas ringi, märkamata võõrast tüdrukut, kes nende juures peatus. Et see siis oligi Sayeri tüdruk? Neiu ei pööranud sellele väga tähelepanu, kuid viies pilgu korvpallurite laua juurde, märkas ta Jacksonit. Sweet Jesus! ,,Ma tulen kohe tagasi," lausus neiu vaikselt ning suundus siis korvpallurite laua juurde, et Jacksonit tervitada.

Isegi kui Jessica hääl oli vaikne, siis Sayeri kõrvust see küll mööda ei läinud. Ta ilmselt ootas tüdrukut liiga pikisilmi juba. Asetanud mahlaklaasi lauale, tõusis ta püsti ning astus üle pingi, jäädes Jessica ette seisma. "Hey!" Teda üldse ei huvitanud, et nad seisid keset kooliõue, kus sagis ilmselt enamus kooliõpilastest hetkel ringi. Ta asetas enda käed ümber tüdruku ning kallistas teda tugevalt, surudes hetk hiljem tema huultele väikese tervitussuudluse. "Kuidas su päev nii kaua kulgenud on?" küsis Rufus tasasemal häälel, hoides enda käsi ümber tema ning kogedes näitsiku lähedust. "Sa võibolla ei usu seda, aga ma olen sinust puudust tundnud," tunnistas Sayer täiesti ausalt, vaadates Jessicale otsa.

Jessica huulile ilmus siiras naeratus, kui Sayer ta oma käte vahele võttis ning teda suudles. "Matatundi pole veel olnud, mis päeva ära rikub, niiet siiani täitsa hästi," lausus Jes. Say ülestunnistuse peale asetas Jessie oma käed kuti põskedele ning vajutas noormehe huultele õrna musi. "Mul on sulle üks jutt," ütles Jes, justkui oleks tal mõni meeldiv uudis rääkida. Ei midagi sellist, mida ta oleks tahtnud poisile läbi telefoni rääkida ja nüüd on ta ka seda nii palju edasi lükanud, et mitte Sayerit muretsema panna,"aga räägime pärast, su toit jahtub ära." Jessica ei tahtnud ei teiste ees rääkida ega ka Sayeri söögiisu ära ajada.

"Okouuuu," sõnas Sayer, "see ei tähenda kunagi midagi head," lausus Sayer õrna muigega. Noh, tavaliselt oli see ju tõsi, et sellistele sõnadele järgnes mingi hull pommuudis. Ja nüüd tahtis Jessie veel, et ta rahulikult enda lõunat edasi sööks. Rufus lasi käed tüdruku ümbert lahti ning tõmbas tüdruku endaga kaasa laua juurde. Hea, et ta tüdrukule kohta oli hoidnud. Istunud maha, viis ta kiire pilgu toidule ja siis Jessicale, "sa ei söö jälle midagi? Õuna tahad," pakkus Say ja automaatselt meenus talle Lizzie sünnipäeva päev, kui nad koos Jessica juurde oli jalutanud.

Jeap, Sayeril on õigus, see ei tähenda head. Jessica võttis Sayeri kõrval istet. See õun Sayeri kandikul nägi väga hea välja, aga õuna ei tohi. Jessie võttis oma kotist veepudeli välja. "Täna olen vee peal," lausus Jes muiates. Nagu eile ja üleeile ja üleüleeile. Loodetavasti homsega piirdub, sest kõht ON tühi.