Lunch break for everyone!

Kuna ilmad oli sellel kevadel eriti kiiresti kuumaks muutunud, siis muidugi olid taas kasutusel ka väljas asuvad lõunalauad. Rahvas liikus nüüd aina enam vahetundide ajal välja päikest nautima. Ka Sayer oli üks neist, kes välja läks, käes kandik söögiga, milleks oli šnitsel riisi ja salatiga. Tänane praad. Muidugi sai riisi asemel ka muud küsida. Lisaks sellele oli kandikul veel klaas mahlaga ja õun. Tänu sellele, et Roof kuulus korvpallimeeskonda, siis oli tal õnneks koht alati kindlustatud. Ta istus kohale, kus kaks kaheksast lauda olid kokku lükatud. Jamh, need oli tavaliselt kisakoori ja korvpallurite päralt, aga leidus ka erandeid, kes said sinna enda tutvuse kaudu. Jamh, silidistatud kohad nagu öeldud. Asetanud enda kandiku lauale, võttis Say pingil istet ning võttis koheselt mahlast ühe suurema sõõmu. Mõnus külm mahl voolas läbi keha.

OT: KÕIGILE!

Annabel ei viitsinud Helenat üles otsima hakata ja seega otsustas ta juba sööma ära minna. Mida see Helena siis muneb nii kaua? Igatahes jõuab ta sinna ise ka. Läinud välja lõunalaudade juurde, märkas ta seal juba tuttavat nägu. ,,Tere Sayer," lausus ta naeratades. ,,Hoiad ehk kohta mulle, kuni ma omale ka süüa toon?"

Helena oli jäänud Jacksoniga juttu rääkima, kuid seda aega ei jätkunudki neile kauaks. Pärast seda otsustas neiu Annabeli üles otsida, aga paistab, et teine oli juba kuhugi ära läinud. Nojah, eks siis hiljem. Ta suundus söögileti juurde ja tõstis oma kandikule kotletiprae, natuke salatit ja klaasi piima ning läks seejärel samuti õue lõunalaudade juurde. Nähes sõbranna asju toolil laua taga, kus istus ka üks senior, otsustas temagi sinna oma asjad panna. ,,Tohib siia istuda?" küsis ta ikkagi kõigepealt.

"Hei, Annabel. Sulle võin ikka kohta hoida," noogutas Sayer Annabelile kerge naeratuse saatel. Vaevalt oli noormees jõudnud enda praest mõned ampsud võtta, kui kohale ilmus uus tüdruk. Okey, Rufus oli teda kooli peal näinud, aga see oli ka kõik. "Mõni Annabeli tuttav? Siis ikka võib," arvas Say. "Kuidas su nimi siis on ka?" tundis noormees huvi. Uued tutvused tulevad ikka kasuks.

Carmel oli endale koolisööklast ühe karbi Caesari salatit ostnud. Salat ja väiksem apelsinimahla pakk käes, jalutas tüdruk enda tavalise laua juurde, kus ta juba Sayerit nägi, kes tervituseks ühe kiire viipe sai. "Head isu!" lausus ta säravalt nagu alati ning potsatas poisi kõrvale pingile. Tõmmanud karbilt kaane pealt ära, võttis ta plastkahvli ja püüdis endale salatist ühe suitsukanatüki. Nämma. See oli hea. "Kus siis Jessica on?" tundis tüdruk huvi, keerates samal ajal enda mahlapakilt korki pealt ära.

,,Annabeli sõbranna," ütles Helena. ,,Ja Helena Fielding olen, täitsa junior," tutvustas neiu ennast. ,,Kellega minul siis au on?" uuris ta ja istus lauda. Ta heitis pilgu korraks üle õla. Selge, Annabel võtab süüa ja peaks ka varsti tulema. ,,Sa oled nagu...viskad silma Annabelile?"

Annabel võttis omale ahjukartulid hiinakapsasalati ning viineritega ja klaasi apelsinimahla, suundudes samuti lauda. Ta nägi juba Helenat Sayeriga juttu rääkimas. Need kaks tõesti tunnevad teineteist? Vinge. ,,Ma olen ka nüüd tagasi," ütles ta ja asetas kandiku lauale, istudes ka ise lauda. ,,Millest te siis räägite?"

"Sayer ja täitsa Senior," lausus poiss, jättes perekonnanime enda teada. Kui tüdrukule see väga huvi pakkus, siis mingu vaadaku kooli kodulehelt. Kuskil peaks see ikka olemas olema. Tüdruku küsimuse peale oleks Rufus endale peaaegu mahla kurku tõmmanu. Ta hakkas kergelt naerma, "eih, mitte midagi sellist," raputas poiss enda pead, näol endiselt kerge muie, "mul on tüdruk juba olemas. Annabeliga olen lihtsalt sõber," sõnas Roof ja viipas siis Carmelile, kes eemalt neile lähenes ja peagi tema kõrvale maandus. "Ja see on Carmel, meie kisakoori kapten," tutvustas ta tüdrukuid kiirelt. "Ja vastuseks su küsimusele, Car, - mul ei ole õrna aimugi, aga ma loodan, et ta jõuab siia," sõnas Sayer. Kui Annabel kohale tuli, lõi ta lihtsalt käega. Seega pole oluline, millest nad rääkisid.

"Tervitused, kuigi mul ei ole õrna aimugi, mis teie nimed on," lausus Carmel õrnalt naerdes. See ei olnud õelalt öeldud. Ta lihtsalt ei teadnud neid. Annabel oli temaga koos keemias olnud. Seda ta mäletas. Kool oli suur ja inimesi palju. Melly sõi rahulikult enda salatit, silmad lõunalaudadel kiirelt ringi liikumas. Vahepeal saatis ta mõnele inimesele kerge viipe või noogutas kergelt.

,,Mina olen Helena," ütles Helena. ,,Sa peaksid mind ju teadma, me oleme ühes klassis." Neiu tegi solvunud näo, kuid hakkas siis naerma. ,,Tead, ma olen solvunud nüüd. Aga by the way, see ilus tüdruk siin on Annabel ja ta on mu sõbranna. Ta on pisut tagasihoidlik."

Sayeri pilk liikus kooli uksele, oodates sealt seda ühte tüdrukut. Nad oli viimasel ajal Jessicaga nii vähe aega koos veetnud. Rufus oli kogu aeg kas trennis, tööl, õppis või veetis aega Alexiga, õppides laulmist. Ta tundis juba näitsikust puudust. Nad nägidki teineteist ainult koolis tundide ajal. Ja muu suhtlus käis sõnumitega või kõnedega. Ja see sakkis täiega.

"Vabandused, üritan meelde jätta - Helena ja Annabel," kordas Carmel, üritades need nimed tõesti kuskile enda mällu söövitada. Pool kooli tahtis temaga sõber olla ja suhteliselt raske oli kõigi nimesi meeles pidada. Aga enda klassiõdesi võiks küll ju teada. "Ma mäletan, et ma käisin Annabeliga keemias koos," lausus Car, viies pilgu tüdrukule, keda nimetati tagasihoidlikuks.

,,Midagi sellist jah," ütles Annabel vaikselt. ,,Seal oli ka see hästi ilus senior...Bethany või Brittany või mis ta nimi oli? Kus ta üldse on praegu? Ma pole teda ammu koolis näinud." Tegelikult oli see huvitav, et keemia kõigil koos oli...sai tundma õppida nii seniore, juniore kui ka freshmane. Lahe.

Zac jalutas enda õe juurde ning asetas kandiku praega tüdruku kõrvale lauale, asetades enda käed siis õe õlgadele. "Hello, neiud ja noormees," muigas ta kergelt, libistades silmadega üle kõigi, kes laua taga juba istusid. Enda õest lahti lasnud, istus ta tema kõrvale pingile. "Ma olen Zac," lisas ta justkui mööda minnes, haarates laualt kahvli, millega enda praadi sööma hakkas.

Sayer tervitas meeskonna kaaslast lihtsa muige ja noogutusega. Brittany oli tõesti kuhugi kadunud. Sayer oli temaga kaks väga mõnusat päeva veetnud ja nüüd oli ta kadunud kui tina tuhka. "Ma arvan, et tal on puudumiseks kindlasti mõni hea põhjus," arvas Rufus. See ei olnud lihtsalt temalik, et lihtsalt ära kaduda.