Lunch break for everyone!

Sayer turtsatas ja kehitas tüdruku sõnade peale enda õlgu. Ju ta siis oli inimene, kellega on lihtne jutupeale saada. Tal ei ole eelarvamusi teiste inimeste suhtes ning talle meeldib ilmselt inimestega suhelda. "Ausalt öeldes - mina ka mitte," muigas Rufus. Tüdrukul oli täiesti õigus. Mõne klassiõe või klassivennaga ei ole Roof'il ühtegi ainet koos olnud. Seega ei saagi nagu klassi kui sellist eksisteerida. "Ei ole sul mingit matageeniust kõrvale vaja. Hakkad ise tööd tegema ja vaeva nägema," sõnas noormees, viies enda silmad näitsikule. "Minu arvates kõlab see sõna kuidagi halvustavalt," lausus Say, aga see oli vaid tema arvamus.

"Ilmselgelt on Tree Hill liiga väike kohake, et siin klassikaline koolisüsteem eksisteerida saaks," arvas Jessica. Kuni kümme õpilast klassis? Noh, teoreetiliselt nagu võiks, aga ju siis poleks mõtet. Iseeenesest on praegune süsteem huvitav, kuigi klassi ühtsustunnet ei ole, sest igas tunnis ollakse erinevate inimestega. "Tead, ma vaatasin ükspäev oma hindeid ja...kui ma järgmisel aastal vähemalt samasuguste numbritega jätkan, kui praegu, siis ma võin keska isegi neljade-viitega lõpetada," teatas Jessie. Tähendab, tal on motivatsioon, et ennast kokku võtta. "Ma arvan, et sa pole ainus, kes nii arvab, aga mulle matageeniused meeldivad," ütles Jes. Tema elus on kolm tähtsat meest ja nad kõik oskavad matat - Sayer, Jason ja James.

Jah, ilmselt sellepärast neil klasse polegi. Ja tegelikult Sayerile meeldib selline süsteem, et õpilased saaavad enamvähem ise enda aastaplaanid kokku panna. "Noh, siis pead sa sama tubli või isegi parem edasi olema. Sa tead ju, et ma usun sinusse, isegi kui sa seda ise mõnikord ei tee. Neljad-viied keska lõpuks on iseenesest väga hea saavutus," sõnas Rufus tüdrukule. Ega tal endalgi kõik viied ei tule. Pigem neljad-viied. Hetke seisuga nagu kolmesi ei peaks tulema, kui ta just ennast kooliaasta lõpus liiga lõdvaks ei lase.

Jessica ei mõista siiani, kuidas Sayer suudab oma kooliasjad töö ja trenni kõrvalt korras hoida, leida samal ajal ka sõprade jaoks aega ning vahepeal mendijaoskonnas aega veeta. Lahtise peaga poiss, muud seletust Jessie ei leia. "Loodetavasti ei tule täna matas tööd, mina pole õppida jaksanud," sõnas Jessie. Antibiootikumide ja vee peal olles kaob igasugune jõud ära. Tegelikult kästi tal üldse voodirežiimil olla, aga Jes rääkis arsti ära, et tal on vaja koolis käia. Noored jõudsid lõunalaudade juurde tagasi. Võtnud pingil istet, haaras ta oma igatsetud veepudeli ning võttis sealt korraliku sõõmu.

Trenn on ju tegelikult ainult mõned tunnid pärast koolipäeva, mis on iseenesest lühike aeg. Ja kui tal on tööl parasjagu vaiksem vahetus on tal võimalus ka seal õppida. Ja mentidega ta viimasel ajal väga aega ei veeda. Okey, see ükskord juhtus, aga see oli täielik ebaõiglus lihtsalt. "Kuule, sa ise lähed mata tunnist arsti juurde, mis sul ikka põdeda," muigas Sayer. Istunud Jessie kõrvale, libistas Roof pilgu üle laua. Endiselt sama rahvas.

"Mata on järgmine tund ehk hakkab nüüd ja ma lähen pärast seda," lausus Jessica. Niiet matemaatikatundi ta läheb. Pärast sööki matat, mõni ime siis, et enamik rahvast seal tunnis magab ja midagi tähele ei pane. Jessica libistas veepudeli kotti ja heitis pilgu kellale. Tunni alguseni oli veel aega.

"Ju mul tuleb siis jälle sulle lähemale istuda," turtsatas Sayer, raputades samas kergelt enda pead. "Samas on sul ju praegu aega. Ole natuke nerd ja õpi," lisas noormees kui oli hetke vaikinud. Selliste ilmadega koolis olla oli täielik piin. Vähemalt Sayerile küll. Ta istuks iga kell parema meelega õues kui istuks kuskil sees.

Noh, ega tal seal lõunalauas muud väga teha polnudki. Kõik õgisid ja mingit jutuajamist seal ka polnud. Jessie võttis kotist oma matemaatika konspekti, sättis end mugavalt pingile istuma, toetades selja vastu Sayerit. Avanud vihiku eelmise tunnitöö koha pealt, mida ta hoolega Sayeri pealt maha kirjutas. Kodutööga sai ta tunnitööd vaadates väga edukalt hakkama.

Sayeril ei olnud midagi selle vastu, et Jessie tema vastu end toetas ja matemaatikaga tegelema hakkas. Alguses vaatas ta isegi üle näitsiku õla vihikusse, kuid leidnud, et see ei ole kuigi huvitav, püüdisd tema tähelepanu eemal parklas rulaga sõitvad tüübid, kes tõid nähtavalt päris korralikke trikke. Peaks enda rula ka välja võtma, käis mõte läbi noormehe pea.

May 3, 2012 20:25:14 GMT 2 Helena Marie Fielding said:

Helena naeratas Jacksonile vastu. ,,Ja selle lühikese blondi tsiki nimi on Helena. Mäletad?" küsis neidis muiates. ,,Ma tundsingi sinust juba puudust, võiksime rohkem koos chillida," lisas tsikk. Tema enda toit jahtus Sayeri, Annabeli ja veel kahe tüdruku juures, kuid erilist söögiisu Helenal polnudki. Ehk poleks ta lauast lahkunud, kui Jackson nende juurde oleks tulnud.

Jackson muigas kergelt. Pööranud enda tumedad silmad Helenalt enda ette, võttis noormees klaasi vett enda sõrmede vahele, rüübates sealt mõned lonksud, et alla suruda kerge köhahoog, mis kõlaks nii mõnegi tüübi jaoks vägagi valusalt. Kuiva köha kähisev ja paberi lõikamise sarnane hääl ei ole just väga meeldivad. "Püüan meelde jätta, aga tead küll neid vanureid - kõik kipub meelest minema," pöördusid Sonny silmad tagasi Helenale.

,,Sa ei tundu just kuigi vana," lausus Helena flirtivalt ning puuris oma silmadega Jaxonit. ,,Aga tegelikult tahtsin ma küsida, et kas sa viitsid pärast minuga chillata. Ma mõtlen, pärast kooli nagu?" uuris neiu siis. Ta vennal paistis tegemist olevat ja seega tundus eriti sobiv aeg olevat, et Jackson välja kutsuda.

Jackson turtsatas kergelt. "Ma tean lihtsalt häid arste, kes teevad soodsalt mulle perioodiliselt noorendus kuure, et ma sulaksin ikka siia keskkonda sisse," lausus ta lõbusalt. Klaasi hoidis ta endiselt enda näppude vahel, rüübates sealt aeg-ajalt väikseid lonkse. "Kui sa oled nõus ootama pool tundi, mil ma endale hunnikute viisi tegemata kodutöid korjan, siis ikka," kehitas korvpallur õlgu. See nädal ta nagunii ei või veel trenni teha ning nagu Nathan lubaks ka vastupidist ja sellepärast pühendab Sonny need õhtud õppimisele, et läbi töötada kõik materjal, mille teised võtsid siis, kui tüüp kodus oli.

Helena hakkas naerma. ,,Väga vaimukas, Jack," lausus ta muiates ja sasis õrnalt poisi juukseid. Need olid nii pehmed. ,,Aga jah, ma võin sind oodata küll, eks ma siis tüütan seni oma venda või kedagi," ütles ta siis Jacksoni lause peale. Helena vend käib niigi harva kodus, sest enamiku oma ajast veedab ta New Yorgis, kuna õpib seal ja seega tahtis tüdruk ka oma vennaga kvaliteetaega.

Daniela oli alati koolis vaiksema poolne õpilane, kes osales igasugustel olümpiaadidel, aitas igasuguste kooli ürituste korraldamisega ning lisaks sellele oli ta ka Tutor. Tema kõige halvem hinne oli ilmsel A- ja seega oli ta juba varakult endale teeninud Nerd'i tiitli. Samas ei olnud tal selle vastu midagi, sest tema parimaks sõbraks on alati olnud tema vanem õde. Koolis tal erilisi tutvusi ei ole. Kuigi novembris hakkas ta käima ühe Seniorist skeiteriga ja tänu sellele teenis ta endale ka mõned uue sõbrad, aga kui poiss ta sõbrapäeva hommikul maha jättis, siis kaotas ta ka enda sõbrad. Nagu igal lõunal, siis ka seekord jalutas Sandee mööda kisakoori ja korvpallurite lauast ning sättis end kooli piirava traataia juures murule istuma. Avanud enda kodust kaasa võetud lõuna, milleks oli maitsev kana-tortilla, hakkas ta seda vaikselt sööma, juues vahepeal pudelist vett. Magustoiduks oli ta kaasa võtnud kobara viinamarju ning tillukese kirsijogurti. Dee kõrval lebas tema must märkidega kaetud kott ja must kitarr, mille ta oli endale saanud juba seitsme aastaselt.

Riietus. Jalas punased baleriinad.