Kevadine päike

Tara istus väljas ühe lamamistooli peal ja lausa tundis, kuidas D-vitamiin imendub. Ilm oli võrratu ja oli tunda, et ka suvi pole väga kaugel. Naisel oli seljas pikk tuhmlilla maksikleit, mis oli viimasel ajal üheks mugavaimaks riideesemeks saanud, sest seda oli lihtne selga ajada sellise suure kõhuga. Olgugi, et oli veel umbes 3 kuud jäänud, oli kõht väga ümaraks läinud. Tara oli saanud viimased eksamid just kaelast ja ta võis mõnusalt puhata. Neidisel olid ees päikeseprillid ja ta tundis, et sellises olekus võib väga lihtsalt magama jääda.
OT:Sweetie

Nathanil oli hommikul olnud vaid üke trenn algkoolis ja väiksem perepäev lasteaias, kus ta erinevaid võistlusi läbi pidi viima. Vähemalt oli päev piisavalt lühike, et varakult koju saada. Ilm oli lihtsalt suurepärane. Lausa suvine võiks öelda. Mehe auto peatus maja ees ning ta astus sealt välja, lukustades selle tagant kätt puldiga. Talle meeldis see, et neil oli nüüd oma maja koos tillukese aiaga. Avanud eesukse, sai ta suure tervituse Chicalt. See oli alati üks mõnus tervitus koju jõudes, aga veel parem ootas ees. "Kallis, ma olen kodus," hõikas mees üle maja, astudes edasi. Ta kandis tavalist valget t-särki ja sinised teksasi. Avastanud, et klaasuksed on kõik lahti, astus ta aeda. Koheselt ilmus tema näole naeratus. Nate jalutas Tara juurde ning kükitas tema juurde, asetades enda käe tema kõhule. "Hey, kuidas te siis täna elate?" küsis Nathan pidades silmas nii naist kui ka lapsi. Tõusnud natuke kõrgemale, vajutas ta naise otsmikule ühe suudluse.

Tara juures käis aeg-ajalt Chica, kes jooksis tagaaia ja toa vahet. Kui naine kuulis koera ühte haukumist, sai neiu aru, et abikaasa oli koju jõudnud. Tara naeratas, kui kuulis Nathani hüüet. "Hey, sweetheart!" hõikas Tara vastuseks ja vaatas selja taha nii hästi-halvasti, kui see naisel õnnestus. "Me elame pisut rahutult, nad togivad mind nii tihti," lausus neidis ja viis pilgu enda kõhule. "Mkm, see suudlus ei ole piisav," muigas Tara seejärel. Ta tahtis suudlust huultele, täna oli naisel väga hea tuju, samas nädal aega tagasi oli mõttekam ta tee pealt eest hoida.

Nathan muigas ja kinkis siis Tarale ühe magusa suudluse. Hetkel oli tõesti parem naise soove täita, kui sa just ei soovinud Kolmandat maailmasõda jälle tekitada. Aga ega suudlemise vastu ei olnud mehel midagi. Selle naisega võiks ta iga päev suudelda. "Noh, pisikesed, andke emmele ikka puhkust ka. Ja, me tahame ka, et te sealt juba välja tuleksite, aga teil on veel mõned kuud ootamist," seletas mees naise kõhule.

Naine naeratas, suudlus tekitas ikka veel liblikaid kõhus. Okei, praegu oli aeg-ajalt lööke ka tunda, aga see mõnus tunne oli täiesti olemas. "Me peaksime juba nimede peale mõtlema," mainis Tara ja ajas end istukile. Ta ei tahtnud lastele panna väga sarnaseid nimesid, nad on küll kaksikud, aga Tara oli üsna kindel et iseloomult on nad erinevad, välimus ka.

Selle nimede jutu peale meenus Nathanile lõunasöök Vanessaga. "Kuule, ma siin ükspäev käisin Vanessaga väljas lõunat söömas ja ta oleks huvitatud millalgi siia tulemisest. Kõik oleneb muidugi sellest kuna sinule paremini sobib," otsustas mees selle asja kohe paika ära panna. Muidu pärast läheb veel meelest ära. "Kas sul on nimede osas juba mingeid ideid ka?" tundis mees huvi.

"Mulle sobib põhimõtteliselt terve nädal, järgmisel nädalal on mul kontroll jälle ja siis lähen ühe sõbrannaga kohvikusse," rääkis naine. "Ma ei taha neile sarnaseid nimesid panna...Näiteks Madison ja Mason," tõi tüdruk ühe näite. "Aga mis sinu peast on läbi käinud?" uuris Tara seejärel. Kindlasti oli Nathanil mõni idee.

"Olgu, eks ma siis uurin kuna Vanessale endale sobib," noogutas Nathan ja tõusis siis kükakilt püsti, istudes lamamistooli servale. Jalad jäid kangeks muidu. "Ma ei tea tüdruku nimedest meeldiks mulle näiteks Leony, Ava, Abigail, Mia, Chloe, Nevaeh. Aga poisile näiteks Connor, Jacob, James, Jamie, Oliver, Brian. Samas ei tahaks väga midagi tüüpilist nime, mis sulle iga nurga pealt vastu võib tulla," avaldas mees enda mõtteid.

"Leony, Mia ja Abigail meeldivad mulle," lausus tüdruk naeratusega. "Mulle on Oliver ka alati meeldinud...Brian on ka äge," rääkis naine ja ajas end lamamistooli pealt püsti ning võttis päikseprillid eest ära. Kohe hakkas Chica hüppama. "Chica!" keelas Tara. Naine hoidis enda silmi Nathani omadel.

"Leony ja Oliver või Abigail ja Oliver?" pakkus Nathan, kui Tara oli tema antud nimedest paremad välja noppinud. Kui Chica liialt energiliseks muutus naise liikumise peale, tõmbas mees teda kaelarihmast natuke tagasi. Viimasel ajal oli üldse tema, kes koeraga kogu aeg tegeles "Kas kõik on korras?" küsis Nate, kui naine korraga püsti tõusis. Seisnud naise vastu, asetas ta enda käed ümber naise, vaadates talle samal ajal otsa.

"Mmm...Seda peab veel mõtlema, aega veel tegelikult veel natuke on," rääkis naine ja naeratas. "Jah, kõik on korras, lihtsalt nad paistavad siis maha rahunevat, kui ma natuke liigun," lisas Tara. Ta imestas, et mees sai käed ümber sellise õhupalli panna, endale tundus naine hetkel hiiglaslik. Koeraga oli jah Nate rohkem hakanud tegelema, Tara ei jõudnud pidevalt Chicat enam ära tõmmata.

"Seda küll," noogutas mees ja vastas naise naeratusele. "Okey, jätan meelde juhuks kui sa teinekord jälle järsku liikuma hakkad," muigas Nathan. Praegu said veel sõrmeotsad ilusti kokku, aga siis kui üheksa kuud täis on, siis on see kindlasti raskendatud. "Oled sa täna väga väsinud? Mis sa arvad kui läheks kuskile välja - randa või parki?" pakkus Nate. Nad ei olnud juba ammu niimoodi lihtsalt jalutamas käinud. Aga mees sai ka aru, miks Tara ei jõudnud mõnikord kuskile minna.

"Jah, sa ei pea muretsema, et ma lähen benji-hüpet tegema või midagi," muigas Tara ja pani käed mehe kaela taha. "Võiks parki minna," nõustus naine. "Aga ma pean endale midagi siis jalga otsima," lisas Tara ja liigutas enda varbaid. Majas ja aias oli mõnus paljajalu ringi käia, see pidi tervislik ka olema.

"Olgu, kas Chica tuleb ka või jätame ta täna koju?" tahtis mees naise arvamust teada. Selle peale, et naisel midagi jalas ei olnud, Nathan vaid muigas. Ega rasedatel vist väga kõrgeid jalanõusi ei soovitatagi kanda. "Mine pane ennast siis valmis," lausus Nate ning suudles Tarat. Kes ütles, et pärast abielu hakkavad tunded kaduma? See mees siin oli küll endiselt enda naisesse armunud.

"Ma käisin temaga hommikul jalutamas, ma arvan, et ta võib koju ka jääda," pakkus Tara välja. Niikuinii ei saanud nad praegu joosta ja jalutuskäik oleks ilmselt selline välja näinud, et Chica tõmbab Nathanit pidevalt edasi. "Mhmh," mõmises neiu vastuseks ja tegi mehele veel kiire põsemusi lisaks ja läks enda kontsata kingi võtma.