Kevadine päike

"Ha-Haa," vastas naine muigega. Tara vaatas pargi poole, mis oli juba üpris roheline. Suurepärane. Koht oli üpris tühi, päevane aeg siiski. Mõned pensionärid, teismelised ja üks naine lapsevankriga.

Nathan turtsatas Tara vastuse peale ning naeris kergelt. Park hakkas tõesti roheliseks muutuma, mis andis teada, et suvi ei ole enam kaugel. Ja see tähendas, et varsti saavad nad lapsevanemateks. Lasnud enda silmadel pargis ringi käia, peatusid mehe sinised silmad Taral. "Praegu on mõnus aeg pargis jalutamiseks," sõnas Nate, "vaata, mõne kuu pärast oled see sina," muigas Nathan, pidades silmas naist vankriga.

"Mkm, mõne kuu pärast on mul kaks korda suurem vanker," naeratas Tara. Ta pidi ju kuhugi kaksikud ära mahutama. Naine mõtles sellele, et oligi vaja nüüd vanker vaja ära osta. Päris palju asju oli juba olemas, kuid vankrit ei olnud. Ta ei tahtnud mingit roosat või sinist ka, mõni neutraalsem värv.

Nathan turtsatas, kuid pidid naise sõnade peale siiski noogutama. Tal oli siiski tõsi. "Jamh, saad suurema vankriga kekutada," naeris mees. Eks neil tuleb osta kaksikutekäru, mis on kindlasti ka kaks korda kallim kui tavaline käru. Tegelikult kogu see laste asjade ostmine on pannud mehe märkama seda, kui palju maksavad beebide asjad. "Peakski millalgi neid vaatama minema," mõtiskles Nate.

"Jah, võiks küll. Mida varem need asjad ära ostetud saavad, seda parem," arvas naine. Viimase kuu jooksul ei tahtnud ta küll eriti mööda poode ringi joosta ja sobivat käru otsida. "Kuidas meil siis hetkel seisud on?" uuris naine rahaasju. Ega majaost odav lõbu polnud ja nüüd ei saanud Tara ühtegi toetust ka. Laste sünniga kaasnesid mõned toetused, aga need kindlasti sulasid nagu või. Taral oli sügiseks koht ühte firmasse pakutud, aga siis oli vaja lastele hoidja leida.

"Noh, täitsa pankroti me veel ei jää. Seda ei ole sul vaja karta," sõnas Nathan. Samas pidi mees möönma, et varsti ei saa ta ainult treeneri tööga seda perekonda ära toita. Ta peab endale kas lisa töö otsima või otsima treeneri koha mõnda suuremasse klubisse, kus treenerid saavad palju rohkem raha. Samas, kas töötada raha nimel on ikka nii õige? "Siiani tuleme me ilusti välja," kinnitas Nate.

"Sügisel pakkus ema välja, et ta võib meie juures lapsi üle nädala käia hoidmas. Ta on praegu ju ka nii sillas. Mingisugune novembrini on mul üpris kiire vist," lausus Tara ja istus pingile. Ta sai novembrist alates kodust tööd teha, aeg pidi pingeline tulema, aga muud ei jäänud üle.

"See on tema poolt muidugi väga hea pakkumine," pidi mees tõdema, aga kui paljud mehed tahaksid enda ämmaga ühes majas elada. Samas Tara ema oli üsna mõistlik naine. Nathan istus Tara kõrvale pingile ning ohkas kergelt. "Vanessa pakkus ka enda abi. Ja ma peaks mainima, et ta on vist sama moodi sillas nagu su ema," muigas mees. Vähemalt on neil toetavaid sõpru. "No, mul ei ole ju kogu aeg ka nii pikad päevad, nii et küll me sellega hakkama saame," arvas Nate, võttes naise käe endale pihku.

"Ema oleks ilmselt maksimaalselt 3 nädalat, siis oleks vaja lapsehoidjat, Vanessal on ka ju töö," lausus naine. "Ära muretse sel korral ei vala ta tervet purki lavendlilõhna vette, mis siis pikalt vannitoas seisab," muigas Tara. Ta ei kannatanud ise ka seda lillelõhna, mis siis veel Nathanist rääkida. Naine toetas enda pea mehe õlale.

"Eks siis peab endale lapsehoidja muretsema, pole midagi teha," sõnas Nathan, kuigi ta kasvataks parema meelega ise enda lapsi. Aga no töölt täitsa ära tulla ju ka ei saa. Ei tasu nii palju ette mõelda võibolla laheneb kõik veel hästi. "Loodame," turtsatas mees, vangutades selle mälestuse peale vaid enda pead. Tara pea tema õlal oli midagi, mis mehele meeldis. "Ära vaeva enda pead sellega veel. Küll me vaatame seda asja, kui see reaalselt käes on," lausus Nate.

"Oota... Too on ju suurfirma, seal on kindlasti mingi lastehoid. Peab uurima, kui vanalt minna võib pisikesi viia," arutles naine. Ta nautis praegust ilma täielikult. Tara võttis Nathani käe ja hakkas sõrmega sellele mustreid vedama.

"Jah, seda võiks uurida küll," oli ka Nathan nõus. Kuigi vahe oleks lihtsalt selles, et seal ei oleks kaksikud omas kodus. Hoiab neid ikka mõni võõras. Ja iseasi, kas Tara viitsiks lapsi endaga iga päev kaasa vedada. Nagu juba öeldud, seda peab veel vaatama. Tundnud naise sõrmi enda nahal, naeratas Nate, viies pilgu nende kätelt Tarale.

Tara tundis mehe pilku enda peal ja viis silmad Nathani omadele. "Jah?" küsis Tara. Oli näha, et mees mõtles millelegi ja naine oli alati uudishimulik. Neidis tundis jälle ühte lööki, kaksikud olid ikka väga aktiivsed, mõnes mõttes oli Tara juba täiesti väsinud pisikeste kandmisest, kõige suurem miinus oli seljavalu, mis vahel võttis täiesti läbi.

Nathan raputas enda pead justkui andes märku, et midagi ei ole. Kallutanud end naisele lähemale, kinkis ta tema pehmetele huultele ühe sooja suudluse. "Mis sa arvad kui teeks pärast laste sündi enda pulmareisi tasa?" sõnas mees äkitselt. Neil ei olnud küll ülipalju raha üle, aga nad ei pea ka kuskile kaugele sõitma. Ka Ameerikas on kohti, mis on ilusad, aga kus nad ei ole käinud. Riik ju suur ja lai.

Tara sulges selleks põgusaks hetkeks enda silmad, et ainult tunnetada mehe suudlust, siis olid teised meeled palju tundlikumad. "Sa mõtled nädalat aega kuskil USA-s sõita ringi?" uuris naine. Ta enam-vähem teadis nende rahalist seisu, Euroopa oleks pisut kulukas, aga Ameerikas sai ka mõnusaid kohti nautida.