Uudistamas

"Nii et sa siis elad parema meelega enda turvalise mulli sees?" küsis Sayer, viies enda silmad tüdruku poole. Okey, võibolla oli asi lihtsalt poisis endas, kes elusse liiga vabalt suhtus. Ta lihtsalt tahtis elada ja mitte vanana tagasi vaadata ja mõelda 'oh, oleks ma vaid seda või toda teinud'.

,,Muidugi," vastas Annabel. ,,Mulle ei meeldi enda elu ja tervist ohtu panna. Mulle meeldib turvatunne." Inimesed on erinevad ja Annabel tõesti pooldas turvalisemat elustiili. Surma ta võib-olla, et isegi kartis.

Sayer kehitas enda õlgu. Eks võib ka nii elada. Mõnele inimesele meeldib turvatunne mõnele mitte. Sayerile igastahes meeldib spontaansus ja mõnikord mõned hulljulged tükid. Ütleme nii, et ta on elus ikka kõike proovinud. Ta usub, et tulevikus ta nagunii tunneks pigem pahameelt asjade üle, mida ta ei teinud, kui kahetseks seda, mida ta tegi. "Mis on siis sinu turvalises elus kõige hulljulgem asi, mis sa teinud oled?" tundis noormees siirast huvi.

,,Mootorrattaga sõitnud," vastas Annabel. See isegi meeldis tüdrukule, kuigi see oli ammu. Rulasid ja skateparke ta aga kardab, sest nendega tulevad luumurrud kergemini...mitte, et mootorrattaga ei tuleks, aga kuni ta ise ei juhi, on kõik korras.

"Kuna sulle meeldib turvaline eluviis, siis ma arvan, et mootorrattaga sõitmine on päris kõva sõna. Juhtisid ikka ise?" muigas Sayer, viies enda pilgu Annabelile, kes tema kõrval aeglaselt edasi liikus. "Ma oletan, et su turvalise elu alla käivad ka head hinded koolis ja juba välja mõeldud tulevikuplaanid?" pakkus Say.

,,Ei, ma ei juhtinud ise," vasta Annabel. ,,Ma ei julgekski, sest tõenäoliselt sõidaksin ma esimese asjana vastu puud. Ja mis puutub hinnetesse, siis eks näis, kas ma siin koolis saan sama hästi hakkama kui eelmises koolis, sest siis olid mul tõepoolest head hinded. Ja minu tulevik on ballett."

Sayer noogutas. Täpselt nii nagu ta arvanud oli. Tore kui vähemalt kellelgi juba kindel tulevik välja on mõeldud. Rufus on küll kindel, et tahab tulevikus arhitektuuriga või lihtsalt kunstiga tegeleda, aga samas ei tea ta veel, kas edaspidi ka korvpalli mängib. Eks näis. "Noh, eks see nõuab ka omamoodi osavust, et vastu puud sõita," muigas Roof.

,,Noh, sellisel juhul challenge accepted," muigas Annabel. ,,Sina õpetad mind motikaga sõitma, ja mina..." Tüdruk jäi mõtlema, mis ta Sayerile vastutasuks teeb. Ta mõtles ja mõtles ega suutnud kuidagi välja mõelda. Äkki Say aitab ja lõpetab ise neiu lause?

"Emm.....mul ei ole motikat. Mu paaril sõbral küll on, aga vaevalt nad seda sulle hunnikusse sõitmiseks annavad," muigas Sayer. Pealegi sõitis ta isegi motikaga ikka päris tükkaega tagasi ja pealegi sellises olekus nagu ta praegu on, ei ole tal eriti lihtne näitsikut õpetada. "Ja sina õpetad mulle....vot see on raske," muigas Roof.

,,Võin sulle balletisamme õpetada, aga vaevalt sind huvitab," muigas Annabel. ,,See on juba tüdrukute teema." Ikkagi võiks samas ka millegi muuga tegelema hakata, kuid siis millegagi, mis ei eelda oma elu ohtu seadmist. Igatahes Sayeriga oli tore.

Sayer turtsatas ja hakkas naerma, "ega vist." Korraga nimetissõrme ülesse tõstnud, muigas noormees kavalalt. "Noh, kui sa süüa oskad teha, siis sa võid mulle õpetada, kuidas süüa teha nii, et köök ka pärast alles jääks," sõnas Rufus lõbusalt. Jamh, ta oli suht lootusetu. Tema söögitegemine piirdus oma ema tehtud toitude ülesse soojendamisega või teiste juhiste täitmisega.

,,Midagi ma oskan teha jah," muigas Annabel. ,,Aga kui sa tahad, et ma sind õpetaksin, pead minu poole tulema kunagi." Nüüd oligi Annabel põhimõteliselt kodus kokaks, sest ema oli surnud. Õnneks oli ta ema kõrval õppinud süüa tegema ja seega polnud sellega erilist probleemi, et pere sellepärast nälga jääks. Söögitegemine oli Annabeli kodune kohustus.

"Eks ma siis tungin mõni päev su kööki," lausus Sayer lõbusalt. "Ja kas sa reaalselt tahad, et ma sulle mootorrattaga sõitmist õpetaksin?" küsis noormees igaksjuhuks üle, et ega tüdruk nalja ei tee, "äkki piirdud siiski rulaga," pakkus Rufus käsi laiutades. Mõlemal juhul on võimalik, et Annabel saab mõne trauma. Huh, ei tea kas see on ikka nii hea idee?

Annabel turtsatas. ,,Ma ei tea, mõlemad on ju ohtlikud, kuigi mootorrattaga sõites on turvavarustus lausa kohustuslik...ma pean silmas kiivrit," vastas tüdruk. ,,Aga noh, eks sa siis õpeta minusugust jänest, kes kõike kardab."

"Ei," lausus Sayer kindlameelselt, "sina õpetad mind süüa tegema ja mina panen su rattaga sõitma. Aga ma pean sulle tõesti turvavarustuse ennem muretsema," muigas noormees. Kokkulepe on siiski kokkulepe. Küll nad hakkama saavad nii, et tüdruk ikka ühes tükis lõpetab. Vähemalt selline on siht.