Uudistamas

Annabel ei olnud Tree Hillis olnud kauem kui ühe päeva ja seega oli tal nii mõndagi vaadata. Kooli viis ta eile paberid sisse ja tundidesse läheb neiu alles esmaspäeval. Tüdruk jalutas ja jalutas ning imetles selle imelise linnaosa puhtust ja ilu. Kunagi võiks šoppama minna, aga mitte täna. Kui Annabel oleks ise ka teadnud, kus ta praegu on ja kuidas ta hiljem koju saab, sest see koht oli tema jaoks täiesti võõras.

OT: Sayer

Tegu oli reedese päevaga. Sayer oli just koolis käinud ja oli nüüd teel koju, kuid vahepeal otsustas ta apteegist läbi käia. Korvpallis ta hetkel käia ei saanud ja seega oli Nathan ta sellest vabastanud, kuid kohe kindlasi mitte just kõige parema meelega. Rufuse nägu hakkas jälle inimese mõõtu välja andma. See oli küll endiselt natuke sinine ja marraskil, kuid mitte enam nii hull. Väike kriim põsel oli samuti veel kergelt punakas. See eest tema ribi oli endiselt valus ja sinine. Ta oli isegi treeneri sunnil eile arsti juures käinud ja saanud kinnitust sellele, et ribi on kahest kohast natuke mõrane, kuid mitte katki. Astunud apteegist välja, läks ta kergelt vastu ühele võõrale tüdrukule, kes tundus temast noorem. Võibolla Jessica vanune? "Vabandust," lausus Roof automaatselt kuigi ilmselt oli ta ise see, kes rohkema haiget sai just tänu enda katkisele ribile.

Annabel pööras automaatselt pilgu kutile, kes talle vastu läks. ,,Ah, ei, ei ole midagi," lausus ta. ,,Mina olen tavaliselt see, kes kõigile ette jääb." See, kui keegi talle otsa komistab või kui ta ise kellelegi otsa komistab pole üldse ebatavaline nähtus. Seda juhtus alatasa.

Sayer turtsatas, "noh, eks võib ka nii öelda," kehitas noormees õlgu. Ta üritas tüdrukut mõne nimega koolist kokku panna, aga kedagi ei tulnud pähe. Võibolla ei ole neil lihtsalt ühtegi ainet koos või on tüdruk uus. Kah võimalus. "Kuigi ma ei ütleks, et sa mulle ette jäid," lausus noormees, "meie teed lihtsalt ristusid või midagi," muigas Rufus.

Annabel kehitas samuti õlgu. ,,Jah, võib-olla tõesti," lausus ta. See kutt oli vist kohalik...või vähemalt nii Annabelile tundus. Siiski muutus neiu mõtlikuks ja heitis hetkeks pilgu kaugustesse. Ta igatses oma ema.

Sayer pani väikese apteegi kilekoti enda üle ühe õla vajuvasse seljakotti ning surus käed teksade taskusse. "Kuidas su nimi ka on, kui see just saladus ei ole?" küsis noormees. Ehk suudab nii tüdruku kuskile liigitada või siis peab leppima tõsi asjaga, et tegu on taaskord uue elanikuga. Neid oli viimasel ajal päris palju tekinud.

,,Annabel," vastas Annabel. ,,Ja sinu?" uuris ta siis. Päris tore ja sõbralik kutt oli. Esimene sõber uues linnas? Fuck yeah. Sõbrad on just need, kes aitavad kohaneda, sest tänu neile saab tuttavaks ka paljude teiste uute inimestega.

"Sayer," vastas noormees. "Ma võin nüüd mööda panna, aga sa vist ei ole siin kuigi kaua elanud?" sõnas Roof, kuigi see kõlas rohkem nagu küsimus. Noo, tegelikult see oligi nagu rohkem küsimusena mõeldud. Uued tutvused olid alati vajalikud, isegi kui sul juba on paras hulk sõpru.

,,Äge nimi," ütles Annabel. ,,Sayer," kordas ta, et seda nime meelde jätta. ,,Ei, ei ole, ma just kolisin," vastas ta siis noormehe küsimusele. Tüdruk vaatas ringi, et leida kohta, kuhu istuda, sest arvatavasti tuli sellest vist nüüd mingi pikem chitchat.

"Aitäh...ma arvan," sõnas Sayer. Ise eelistas ta isegi tegelikult enda keskmist nime, mille ta oli enda emapoolse vanaisa järgi saanud. "Kuhu kanti sa muidu liigud? Või uitad niisama ringi?" uuris noormees. Ehk saab koos jalutada. Seltsis ikka lõbusam ja kui Annabel ei tunne eriti veel Tree Hilli, siis Sayer võib teda kõigega kurssi viia.

,,Jah, ma üritan linna tundma õppida, ma ei oska vist siit kojugi enam minna," vastas Annabel muiates. Tõesti tore poiss on, pani Annabeli isegi naeratama. Tree Hill oli ikka palju teistsugusem ja Annabelile vist isegi meeldis see koht.

"Kus kandis sa siis elad? Ookeani ääres või hoopis teisel pool jõge Westside'is?" uuris Sayer. Tal ei oleks midagi selle vastu, et Annabel koju saata. Tal oli tänu korvpalli puudumisele liiga palju aega üle. "Hakkad kohalikus koolis käima?" oletas Sayer. Väga harva oli perekondi, kes elasid Tree Hillis, aga koolis käisid lapsed Wilmingtonis.

,,Jah, ma elan ookeani ääres," vastas Annabel. ,,Ja kooli viisin ka eile paberid sisse. Esmaspäevast hakkan alles tundides käima." Sayerist tahaks ka loomulikult rohkem teada. Esmasmulje temast oli ju vägagi meeldiv. ,,Aga räägi endast," palus tüdruk.

Seega Eastsider. Vähemalt tundub, et mitte üks neist õelatest ja neist, kes endast eriti palju arvavad. Aga noh, eks esmapilk võib ka petlik olla. Annabeli soov poisist rohkem teada saada pani Sayeri vaid suud maigutama. No jah, ta ei olnud sellele mõelnud, et peab ka endast rääkima. "Ma elan siis teisel pool jõge Westside'is. Ma lõpetan see aasta keskkooli ja kavatsen siis kas Mitchigani või New Yorki õppima minna. Kui ma muidugi sisse saan," muigas Roof, "ja mulle meeldib joonistada," lisas ta juurde, vaadates naeratades tüdruku poole, "kas said piisavalt infot?" kergitas ta enda kulme.

,,Piisavalt," noogutas Annabel. ,,Mida sa siis õppima lähed?" Sophomore'i aasta tõotas samuti põnev tulla, kuigi Annabelil on veel vähemalt kolm aastat koolis käia. Ta ei teagi veel, kas tegeleda edasi balletiga või minna fotograafiat õppida...või hoopiski mõlemat.