Katusel.

Sõnad olid ilusad, aga praegu ajasid tüdrukut natuge naerma, eriti kui ta poisile otsa vaatas ja siis enda kulme kergitas, hakates siis naerma. "Sinu praegust olukorda vaadates ütleksin ma, et ma ei too sulle õnne, vaid õnnetust," pidi tüdruk tõdema. Ta hüppas voodi jalutsist maha ja tõstis voodilaua kapile. "Kas see teeks sulle haiget, kui ma sinu kõrvale heidan?" küsis Lizzie, seistes poisi voodi ääres ning vaadates talle enda roheliste silmadega otsa. Ta tahtis lihtsalt tema lähedust jälle tunda.

Danieli suule ilmus naeratus kui Lizandra naerma hakkas. See kõlas ilusti ning oli üle pika aja tore jälle kuulda. "Jahm. Alati võib hullem olla," maigutas noormees suud, jälgides neidist. Kui tüdruk küsis, kas võib tema kõrvale tulla, noogutas Nate. "Ei, juhul kui sa mulle just küünarnuki, põlve või mõne teise kehaosaga ei viruta ning väga mu vasaku külje peale ei toetu," sõnas ta vaikselt. Nathanil õnnestus natukene ääre poole nihkuda, tehes Lizardile ruumi juurde. "Aga arvesta, et peagi nad ajavad su siit ära, sest mul olevat puhkust vaja," turtsatas Dan.

"Okey, aga seni kaua on mul veel aega," sõnas Lizard säravalt, istudes alguses voodi äärele ennem kui end ettevaatlikult poisile kaissu keeras hoidudes see juures minemast vastu sidemetele või üldse kehale. "Kas nii on normaalne?" küsis tüdruk, tõstes õige natukene enda pead, et poisile otsa vaadata.

Daniel naeratas õrnalt. Ta asetas enda käe Lizardi puusale. "Sa võid veel lähemale tulla. Ma ütlen, kui valus on," sõnas ta vaikselt, jälgides neidise silmi. Tüdruku lähedus muutis Nathani enesetunde palju paremaks. Oleks ta vaid tervem ja saaks Lizzie rohkem ning kõvemini enda vastas hoida.

"Kui valus on, siis on juba hilja ju," sõnas Lizard, kuid nihkus poisile õige natuke lähemale. Asetanud õrnalt enda käe poisi kõhule, sulges ta enda silmad, tunnetades seda, kuidas noormees tema kõrval jälle elas. Kui mitu korda oli ta siin niimoodi öösiti maganud, ärgates iga natukese aja tagant ülesse, sest tema keha kujutas ette, et poiss liigutab. Ja nüüd see liikuski. Poiss oli jälle siin. "Mis tunne on koomas olla?" küsis Liz äkitselt. Kas sa lihtsalt magad ja siis ärkad ja arvad, et oled natuke maganud? Või unustad sa kõik, mis vahepeal toimus?

"Aga nagu vanasõna ütleb "Parem hilja kui mitte kunagi"," muigas Daniel. Ta libistas enda käe Lizardi keskkohale, sulgedes silmad. Peale korrapärase piiksumise valitses palatis vaikus, mis tõttu kuulis ta hästi neidise hingamist ja tema südamelööke. "Justkui üks rahulik unenägu, kus sa ei näe ühtegi unenägu ning samuti ei suuda miski sind ärata. Ometigi sa tajud kui keegi on su lähedal. Sa kuuled hääli, aga sa ei saa aru sõnadest. Sa tajud puudutusi, aga ei suuda neile vastata. Kummaline aga rahustav," sõnas ta vaikselt, hoides endiselt silmi kinni.

Lizzie kuulas Danieli sõnu ning püüdis seda ette kujutada. Poiss oli sellises seisundis ju üsna kaua aega olnud. Ju see ei tundunud temale nii pikk aeg. "Seega sa olid juskui siin, aga lihtsalt ei saanud reageerida," sõnas Liz vaikselt, hoides ka enda silmi suletuna. Varsti jääb ta magama. Ausõna. Juba ammu ei ole ta nii rahulik olnud.

Tegelikult see aeg tundus Danieli jaoks isegi pikem olevat. Tema keha ei tajunud aega, mis möödus temast. Noormehe jaoks näisid minutid tundidena ning tunnid päevadena. "Umbes nii jah. Sa tunned kõike, aga ei suuda midagi teha, et näidata, et sa veel elad. Justkui keegi oleks tuimastusega liiale läinud," turtsatas Nathan. Ta avas enda silmad, pöörates pilgu Lizandrale, kes tundis ennast vägagi mugavalt.

Lizzie silmad olid suletud, aga see ei tähendanud, et ta magaks. Ta kuulas igat häälikut, mis poisi suust välja tuli, püüdes need koheselt kinni. Kuulata poisi tasast hingamist ja tunnetada tema rindkere tõusmist ja langemist oli midagi, mida tüdruk alati teha armastas. Teadmine, et poiss on siin ja olemas, pani tüdruku tundma üle pik aja rahu. Danieli sõnade peale ei avanud ta enda silmi, kuid tema huuled kaardusid lõbusaks naeratuseks.

Daniel tõstis enda käe Lizardi pihalt, langetades selle õrnalt tema juustel, silitades neid. "Ega sa magama pole mul siin jäänud?" küsis ta vaikselt, jälgides neidist. Loomulikult poleks tal midagi selle vastu, aga valveõed poleks eriti heas tujus. Eriti veel siis kui nad näevad, et Nathan pole midagi söönud. Samas kes suudaks seda maitsetud plöga endale suust sisse ajada.

Lizzie kuulis ja mõmises midagi Danielile vastuseks. Ta oleks tõesõna kohe-kohe magama jäänud, kui mingi tüütu õeke sisse poleks marssinud ja kõvasti räuskama hakanud, et kas tüdruk tahab teda ära tappa ja ei tea midagi veel. Lizardil läks see ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Vastumeelselt ajas ta end nüüd ettevaatlikult haige juurest püsti, kuid justkui kiusust kummardus ta veel hetkeks Danieli kohale ja surus tema huultele ühe suudluse. Õele viisakalt kniksu teinud tatsas ta eemale. Tema tuju oli liiga hea, et lasta seda kellegil rikkuda. "Kuule, vanamees, ma lähen nüüd koju, aga homme olen ma tagasi," lausus tüdruk lõbusalt pärast seda kui õde ütles, et Nate peab nüüd puhkama ja porises midagi selle kohta, et söök on kõik söömata ja poiss vajab jõudu ja energiat. Liz lehvitas enda armsamale ning astus siis koridori, tuues kuuldavale väikese rõõmu piuksatuse. Terve tee koju läks lihtsalt niiii kiiresti. Ja seal hakkas näitsik enda elu jälle rajale seadma.

Daniel saatis muigega Lizardi palatist välja, pöörates seejärel enda pruunid silmad vanemale naisterahvale, kes laua koos toiduga noormehe ette lükkas. Nathanil ei jäänud muud üle, kui võtta kahvel kätte ning süüa see maitsetu saepuruplöga ära. Ometigi püsis õrn naeratus tema suul, kui ta mõtles neidisele, kes mõned minutid tagasi tema kõrval lamas. Enne kui Danielil lasti rahulikult puhata, vahetati veelkord tema sidemed ära ning pandi kraadiklaas alla. Kaks tundi hiljem oli palat vaikne ning Nathan uinus peadselt.

LÕPP