Katusel.

Taaskord tegelesid õed Danieli ülevaatamise ja sidemetevahetamise ja kõige muuga, mis läks nende töö alla. Lizard aeti alati selleks ajaks palatist välja. Ja kuna täna pidavat neil natuke kauem aega minevat, siis oli Liz siia välja katusele tulnud, et end tuulutada. Liz istus haiglakatusel ühel kõrge betoonist ristküliku äärel, mille keskel käis ringi mingi ventilaator, mis ilmselt tegeles õhutamisega. Tüdruku rohelised silmad liuglesid mööda Tree Hilli, mis hetkel justkui tema peopesale laotatud oli. Ta võis näha siit kõike - silda, Hiltoni hotelli, keskväjakut, üsikuid tuttavaid kortermaju, kooli, parki, isegi ookeanit oli võimalik haarata. Kõik need kohad olid täis mälestusi. Mälestusi temast ja Danielist. Tüdruk tundis, kuidas tema silmad jälle niiskeks tahavad tõmbuda. Ta oli juba nii palju nutnud, et tema silmad olid punased, paistes ja valusad. Lisaks sellele ei olnud Lizzie viimasel ajal kuigi palju söönud. Enamasti ta lihtsalt sonkis enda sööki kuni see ära jahtus ja siis viskas ta selle ära. Und oli tal vähe, sest seda hakkisid pidevad nutuhood ja õudusunenäod. Koolist ei teadnud ta ammugi midagi, sest keeldus sinna minemast. Kogu tema elu või see, mis sellest alles oli jäänud, tiirles nüüd ümber Danieli. Ta oli kõik, millele ta mõelda sai. Hommikust õhtuni oli ta haiglas. Enamasti ta ka magas seal kui just Joe talle autoga järgi ei tulnud ja teda vastu tema tahtmist koju ei viinud.

OT: Vaba.

Jason oli kuulnud Danieli õnnetusest, või ütleme kohe ausalt välja, et tema tapmiskatsest, millest noormees pääses vaevu eluda, olles siiski endiselt kriitilises seisundis, Joe'lt. See oli olnud isegi Tommie jaoks paras šokk, aga samas mitte väga suur üllatus. Ta teadis Nathanist ja Blood Stone'st juba ennem kui noormees siit lahkus aastaks. Ta teadis, et selline asi ei lõppe kunagi hästi, ükskõik kui palju sa ka ei ürita ja usu sellesse. Igal asjal on omad mõõnad ja tõusud.
Jason tuli peale trenni otsemaid haiglasse. Peale pikka ekslemist koridoris leidis ta küll õige palati, aga teda ei lastud sisse, sest hetkel käis ülevaatus ja sidemete vahetus. Selle asemel, et seal ukse taga niisama passida ja oodata protsetuuride lõppu, uuris Jason valveõe käest, kus Lizard on. Ta teadis vaid nii palju, et näitsik olevat läinud mõni minut tagasi treppide poole. Noogutanud tänulikult, võttis ka Tommie sama suuna. Kuna ta on tundnud seda plikat juba aastaid, läks noormees silmagi pilgutamata katusele, leides peagi ülesse ka Lizandra. Ta lähenes talle vaikselt, tervitades teda ennem, kui istus tüdruku kõrvale, jälgides samuti katuselt avanevat vaadet.

Kuigi Jason ja Lizard olid justkui kontakti teineteisega kaotanud, suutis tüdruk ikka tema hääle selgelt teistest eristada. Poiss oli ja on siiani üks tema parimatest sõpradest. Millalgi pärast sügist hakkasid nad aga aina vähem suhtlema, sest kõige pealt hakkas Liz Sayeriga käima ja siis tuli Daniel ja tüdrukul lihtsalt ei jäänud aega. Nad lihtsalt kaotasid teineteist enda tihedates eludes. "Hei," tervitas tüdruk noormeest kähedal häälel, köhides kohe pärast seda enda hääle puhtamaks. Ta kuivatas ära pisarad, mis sinna tekkinud olid ja viis enda rohelised silmad Jasonile. "Ma ei pea vist küsima, kuidas sa teadsid kust mind otsida," lausus tüdruk, üritades ka naeratada, aga see kukkus halvasti välja. Ta oli lihtsalt unustanud kuidas see käis.

Jasoni rohelised silmad pöördusid Lizandrale ning ta jälgis enda parimat sõpra, kes ei näinud just väga hea välja. Tema mure, magamatus ja vähene söömine paistsid juba esimesel silmapilgul välja. Võimatu oli neid mitte märgata. "Jahm. Samas see polnud just kõige keerulisem valik. Sa ei taha minna siit liiga kaugele, aga samas tahad sa värsket õhku ja vabadust. Sellest vist paremat kohta ei leia," tegi Tommie pilk kiire ringi katusel, kus oli ka helikopteri maandumisplats. Noormees jättis meelega välja ütlused nagu 'mul on kahju, et nii juhtus', 'ma tean, mida sa tunned' jne, sest need olid pigem ebaviisakad ja rumalad väljendid, mida sellistel puhkudel öelda.

Lizard naeratas ja noogutas. Täpselt nii. Ta ise ei oleks osanud seda paremini põhjendadagi. Liz nihutas end Jasonile lähemale ning toetas enda pea tema õlale. "Räägi mulle, kuidas sul läheb. Sina ja Sierra, huh?" tahtis näitsik lihtsalt rääkida ja mitte sellest, miks ta siin haiglas on, vaid tavalisest elust, mis mujal ikka veel täie hooga edasi käib. Ainult tema elu oli see, mis seisis ja enda saatust ootas.

Jason asetas enda käe neidise õlgadele, toetades ka enda pea õrnalt vastu tüdruku oma. Lizie küsimuse peale muigas Tommie kergelt. "Sinuni ka juba jutud jõudnud? Nii läks tõesti. Aega võttis, aga hakkama saime," sõnas noormees lõbusal muigel. Peaaegu kõik teadsid, et neil oli mingi thing, kuid sellest kaugemale jõudmine võttis aega. "Kuna sa, tüdruk, viimane kord üldse midagi sõid? Sa näed välja nagu üks neist zombiedest seal 'Resident Evili' filmist," pöördusid noormehe rohelised silmad Lizardile.

"Kui ta sind õnnelikuks teeb, siis on mul teie üle siiralt hea meel," sõnas Lizard. Vaatamata sellele, et tema armastatu oli selles samas hoones ühes palatis, lebas voodis, olles kinnitatud mitmete voolikute külge, suutis ta rõõmu tuna teiste suhete üle, "oligi sul vanapoisil aeg endale keegi leida," suutis Liz isegi natuke noormehe kallal norida nagu vanasti, kui nad parktiliselt igapäev kas või korra ninapidi koos olid. Jasoni küsimuse peale viis Lizzie enda pilgu poisilt kaugusesse avanevale vaatele, "ma lihtsalt ei suuda midagi enda kurgust alla minema sundida. Ja 'Resident Evil' tuletab mulle meelde, et meil on siiani maraton tegemata," viis tüdruk osavalt teema mujale.

Jason noogutas õrnalt. Iga hetk, mille ta Sierraga koos veedab on väärt rohkem kui terve maailma varandused kokku. See on hindamatu. Lizardi järgnenud märkuse peale turtsatas Tommie, tehes neidisele nägusid, tõmmates samas tüdrukut endale lähemale. See meenutas talle vanu häid aegu, kui nad istusid õhtul hilja veel raamatupoes, kus tüdruk töötab, ning mängisid riiulite vahel peitust ja kulli ning rääkisid südaööni kõigest. "Sellisel juhul olen ma õige inimene seda muutma. Tule, lähme toidame su kurguauguni täis. Vähemalt siis ei saa Daniel öelda kui ta ülesse ärkab, et me oleme su unarusse jätnud. Ta nüliks meid elusast peast ära, pistaks patta, teeks imemaitsvat suppi ja söödaks su ise sellega paksuks," püüdis Jason tõsta neidise tuju. Tõusnud püsti, sirutas ta käe Lizie poole, et ka tüdruk püsti aidata. "Ning meie nahast laseks ta teha sulle ilusa mantli, käekoti ja kindad ning kui ka siis veel nahka üle jääb, siis saapad kah," lisas ta.

Lizzie vaatas enda sõbrale otsa ja märkas seda mõnusat helki, mis Jasoni silmadesse tekkis kui ta Sierrast rääkis või mõtles. Jamh, noormees oli armunud. Seda oli näha. Tommie kohalolu mõjus tüdrukule hästi ning tema väsinud näkku ilmus õrn muie, mis peagi naeratuseks üle läks. Ta võttis poisi käest kinni ja tõusis püsti. Talle meeldis kui enesekindlalt Jas rääkis Danieli ülesse ärkamisest nagu see juhtuks kohe-kohe. "Kuule, tüüp, sa oled liiga palju filme vaadanud," sõnas Lizard lõbusamalt, lüües noormeest õrnalt vastu õlga, "aga lähme siis, kuigi ma ei suuda välja mõelda ühtegi toitu, mida ma reaalselt süüa suudaksin," sõnas Liz, vaadates Jasonile otsa.

Jason muigas endamisi, kui Liz oli talle andnud kolaka vastu õlga. His bestfriend is back. Peale toda hommikut polnud neidis kordagi haiglast lahkunud, ainult kas enda venna või arstide suurel nõudmisel. Pidevalt oli ta just kui elav surnu, kes eksisteeris füüsiliselt aga mitte vaimselt. Nüüd tüdruk aga naeratas, ta elas. "Võib-olla. Aga kunagi pole võimalik liiga palju filme näha. Neid tehakse pidevalt juurde ning kuigi suurem osa neist on nõmedad, siis mõned üksikud on täitsa hästi õnnestunud, mis tõttu nende filmide kogus, mida ma vaatan, on väiksem. Ning nende tegijad peaksid õnnelikud olema. Ma olen väga karm kriitik ja kui ma nõustun mõnda filmi vaatama, siis järelikult on tegu väärt kraamiga," muigas Jas nina püsti ajades. "Küll ma suudan su sööma panna," julgustas Tommie tüdrukut.

"Tead. Me peaksime millalgi jälle toreda filmika tegema. Tead küll sellise, mis kestab terve öö. Sa pead mu uute ägedate filmidega kurssi viima," lausus Lizard jalutades noormehe kõrval tagasi haigla sisemusse. "Eks me näeme seda," lausus ta Jasonile. Möödudes Danieli palatist, viis ta enda rohelised silmad vaid hetkeks selle suletud uksele. Kas õdedel läks tõesti täna nii kaua aega? Või oli äkki midagi juhtunud? Kõik need mõtted pressisid end tema pähe, kuigi ta tahtis neid iga hinna eest tõrjuda. Suutnud enda pilgu ukselt taas Jasonile viia, naeratas ta enesekindlalt, üritades mõista anda, et kõik on korras. Jõudnud liftini, vajutas ta nuppu ja jäi seda ootama.

"Kõlab hästi. Sellisel juhul anna mulle umbes neli päeva, et ma leiaksin umbes kuus head filmi. Pole vaja ometi noore inimese mõistust rikkuda mingi saastaga," muigas Jason. Ka noormehe silmad libisesid Danieli palati uksele, mis oli kinni ning seal sees tundus kõik vaikne. Loodetavasti tähendab see vaikus vaid head. Lifti ootasid noored õnneks vaid mõned sekundid ja minut-kahe pärast pääsesid nad ka haigla rõhuvatest seintest. Jasi silmad libisesid üle tänava, nõksatades seejärel peaga üle tee asuvale pizzarestoranile. "Kuidas kõlab üks mozzarella, ananasside, paprika, paksu juustukihi ja korraliku põhjaga itaalia pizza?" pöördusid noormehe silmad Lizardile, vedades teda peagi üle tänava restorani poole.

See kõlas väga hästi, aga ise asi, kas Lizzie suudab seda ka siis süüa, kui see kogu enda ilus tema ees seisab. Tal ei jäänud aga aega protestida, sest Jason viis teda juba restorani poole. "Ma loodan, et sa oled teadlik asjaolust, et sa pead ise kõige eest maksma, sest mul ei ole raha kaasas," lausus Liz, vaadates ülesse poisi poole, endal süütu muie näol. Vahel oli ju tore enda sõpru ära kausuatada. Right?

Jason mühatas kergelt. "Mis jaoks siis sõbrad on," sõnas ta lõbusalt. Tema rohelised silmad pöördusid Lizardile ning poiss lükkas järgmine hetk restorani ukse lahti, lastes neidise enda ees sinna sisse. Nad leidsid endale mugava laua eemal nurgas, mida eraldas suur potitaim, moodustades justkui seina. "Ma ei taha sind päris paksuks ajada, seega tellin ma meile kahe peale ühe suure," andis Tommie teada, vaadates hetkeks küsivalt Lizardile otsa.

Lizzie võttis meeleldi istet just lauas, mis asus natuke eemal kogu sellest kärast. Eemaldanud enda üleriided ja need tooliseljatoele asetanud, viis ta enda rohelised silmad Jasonile. "Sobib küll," noogutas Lizard, "tead, kui ma suudan selle pizza ära süüa, siis on mul hoopis jäätise isu," lausus ta maialt muiates. Noh, mis teha kui järsku selline isu peale tuli.