Katusel.

Jason turtsatas õrnalt, andes peagi tulnud kelnerile enda soovist teada, tellides ühe klassikalise mitmejuustu pizza. "Seda vaatame siis, kui sul pizza söödud on," rõhutas noormees igat enda sõna. His bestfriend is really back. Hetkel tundus Tommiele, et aeg oleks justkui tagasi läinud umbes aastakese, kui nad olid nii lahutamatud. Pidevalt ninapidi koos ning igas pahanduses võrdselt süüdlased. Umbes 20 minutit hiljem toodi lauale suurel taldrikul pizza, kaks väiksemat taldrikut ning noad-kahvlid ja sai-leib ning erinevad kastmed, mida on võimalik pizza peale panna.

"Jah, issi," sõnas Lizard, vaadates poisile õrnalt muiates otsa. Kui pizza kohale jõudis, viskas tüdruk sellele ühe pilga ja arvas, et võtab enda asjad ja koab, kuid kui ta endale sealt juba ühe tüki taldrikusse oli asetanud, vaatas ta seda nagu enda vihavaenlast. Kuigi Lizzie ei tahtnud seda endale tunnistada, siis peagi kui ta niimoodi jätkab, võib tal tekkida veel mõni toitumishäire, kus söömine on inimesele lihtsalt vastumeelne. Seda ta aga ei soovinud. Vaatanud korraks Jasonile otsa, tõstis ta viilu endale kätte, võttes sellest ühe keskmise suurusega ampsu. Seda tükk aega närinud, suutis ta selle viimaks alla neelata. Esimesed kolm-neli ampsu läksid eriti vaevaliselt alla, kuid kui ta suutis harjuda pizza mõnusa maitsega, hakkas see talle isegi vaikselt maitsema. "See on päris hea," sõnas ta Jasonile, naeratades tänulikult, "aitäh, et sa mu siia tõid," lausus ta siiralt. Tommie oli üle pika aja üks hea asi, mis temaga juhtus. Ta tõi temasse justkui uut ja värsket verd.

Jason tõstis ka enda taldrikule tüki, kuid tema silmad jälgisid tähelepanelikult Lizardit, ennem kui ta ise sööma hakkas. Esimesed ampsud läksid tõesti raskelt tüdruku suhu ja sealt tema kõhtu, aga peagi sõi neidis juba isuga, mis tõi Tommie suule õrna naeratuse. "Pole tänu väärt," sõnas ta vaikselt ning hakkas ka enda lõiku sööma. Üks suur pizza kadus kiirelt nende vahel, kuigi suurema osa pidi noormees siiski ise sööma.

Söömise kõrvalt suutis Lizzie isegi noormehega natuke vestlust arendada, kuigi pidev üksi olemine või siis olemine koos inimesega, kes ei reageeri su jutule, ei tulnud talle just suhtlustasandil kasuks. Kui Lizard pistis suhu enda viimase pizza viilu, võis ta juba öelda, et tundis jälle söömisest kerget mõnu. Kuidas ta küll ilma selleta vastu oli pidanud? "Tead, selle jäätise pead sa mulle teinekord ostma," muigas tüdruk.

Jason naeratas õrnalt. Ka tema oli leebelt öeldes kurguauguni täis. "Kahju. Ma jään sellisel juhul ilma põnevast hetkest, mil mu keha plahvatab, sest mu magu ei mahuta enam sööki ning annab järgi, tekitades mõnusa lööklaine, mis paiskab kõik minu sees olevad värgid igast võimalikust august välja ning juhul kui sealt ei mahu, tekitab ise," muigas noormees. Yeah, you are right - too many sci-fi movies. Especcialy horror movies.

Lizard turtsatas ja hakkas naerma, kuid kuulates enda naeru, mis tuli tõesti südamest, tundis ta korraga kummalist tunnet nagu ta ei võiks seda teha. Seega mõne hetke pärast ta vaikis. "Lähme siis tagasi?" küsis Liz, vaadates sõbrale otsa, "mitte, et mulle su seltskond ei meeldiks," lisas ta kiirelt juurde.

Jason naeratas õrnalt kui Lizard naerma hakkas. Tore on kuulda neidist üle pika aja jälle naermas. "Ma saan aru. Sa tahad veenduda, kas temaga on kõik korras. Ma mõistan sind," noogutas Tommie kergelt. Ta tõesti mõistab. Juhul kui Danieli asemel oleks seal Sierra, siis ei lahkuks noormees samuti hetkekski tema kõrvalt. Ta tahab olla iga hetk seal, tulgu mis tuleb. Jätnud raha arve vahele, mis neile ennist toodi, tõusis Jas püsti. Jaki endale selga pannud, ootas ta Lizandrat, ennem kui liikuma hakkas.

Liz noogutas vaikselt ja tõusis püsti, tõmmates endale üleriided jälle selga. Jason oli ilmselt Danieli ja Joe järel kolmas inimene, kes teda hästi lugeda oskas. Mõnikord isegi paremini kui Joe. Tema juures oli hea see, et ta oskas mõelda nagu Lizard ja seega teadis ta tihti, mida ta just sellises olukorras teeks, mõtles või tahaks. Ja see tegi temast ühe väärtusliku sõbra. Tüdruk asetas enda käe poisi käevangu ning jalutas koos temaga restoranist välja. Kuna söögikoht asusu haiglale väga lähedal, jõudsid nad sinna juba viieteist minutiga.

Jason muigas kergelt, asetades enda käe ümber Lizardi õlgade. Nad kõndisid üle tühja tänava haiglasse. Noormehe ülesanne oli õnnestunud - ta suutis tüdruku mõtted hetkeks mujale viia ja ta isegi naerma panna. Liftiga ülessesõitmine tundus hetkel väga pikk aeg, kuigi tegelikult läbisid nad vaid viis korrust. Jõudnud palati juurde, ei arvanud nad end sellisest olukorrast leidvat. Umbes kümme minutit tagasi oli Danieli tabanud järjekordne šokk ning tema süda seiskus. Palatisse tormanud arstid püüdsid endiselt seda uuesti tööle panna, aga kuna poiss on olnud juba mitu minutit põhimõtteliselt surnud, siis ei pruugi arstid enam kauem üritada. Jason pigistas õrnalt Lizardi kätt, hoides teda kõvemini, et tüdruk palatisse ei tormaks.

Liz oli teadlik asjaolust, et Danieli olukord on tõsine, aga ta ei olnud kunagi arvanud, et ta peab midagi sellist nägema või kuulma. Tema Nate oli seal palatis ja surnud? Ei-ei-ei-ei, see ei saanud võimalik olla. Kogu tüdruku maailm hakkas justkui kild killu haaval laiali vajuma, kokku kukkuma, igavikku vajuma. Kui Jasonit seal ei oleks olnud, oleks tüdruk juba ammu seal palatis ja süüdistaks arste saamatuses. See ei olnud lihtsalt võimalik. See ei saanud lõpp olla. Lizardi silmad tõmbusid aina udusemaks, kuni mööda tema põski hakkasid alla voolama hääletud pisarad. Tema keha oleks korraga justkui elektri löögi saanud ning ta hakkas end Jasoni küljest lahti kiskuma, aga ühe kleenukese tüdruku jõud ei käi üle suurest korvpallurist. Korraga avanesid tema häälepaelad ja üle koridori võis kuulda tema kisa. Tüdruk oli täiesti hüsteerias ja mööduvad arstid käskisid Jasonil tüdrukut maha rahustada. Maha rahustada?! Daniel oli seal ja väidetavalt surnud? Kuidas ta peaks maha rahunema.

Jason noogutas õrnalt. Ta peitis tüdruku enda embusesse, silitades ühe käega tema juukseid. "Tasa, tasa.. kõik saab korda... Daniel on tugev sell, ta tuleb sellest välja... ta andis ometigi sulle ju tookord lubaduse, et ei lahku iialgi sinu kõrvalt ... ta peab seda lubadust," sosistas Tommie vaikselt Lizardile neid sõnu, mida ta püüdis ka ise uskuda. Nad veetsid võib-olla viis minutit seal lihtsalt seistes, kuulates vaikust ja palatist tulevat rahmimist. Oli kuulda piiksumist, mütsatusi kui nad püüdisid mingi masina abiga Nate südame uuesti käima panna. Peagi vajus aga kõik vaikusesse ning seejärel kostus tasane piiksatus ja peagi ka järgmine. Palati uks avanes ning väljusid õed, nende järel murelike nägudega arstid ja viimaks Danieli raviarst. Ta peatus Jason ja Lizardi ees, tema nägu oli tõsine ja mõtlik, kuid korraga ilmus sinna õrn naeratus ja ta noogutas. Nad said hakkama, nad tõid Danieli tagasi. "Temaga on kõik korras. Me võtsime hingamisaparaadi küljest ära," lausus ta rahulikult. Järelikult tuli Daniel koomast välja. Arst naeratas õrnalt veel Lizardile, pöördudes minekule. Ta astus mõned sammud, kuid seisatas siis, pöördudes uuesti noorte poole. "Ta soovib sind näha," teatas ta, andes teada, et noormees on ärkvel.

Liz üritas noormehe sõnu uskuda. Daniel oli talle lubanud. Ja ta ei murraks seda. Ta hingamine muutus katkendlikuks, kui ta enda näo noormehe rinnale surus, üritades võimalikult palju õhku korraga enda kopsudesse saada. Tundus nagu siin ei oleks piisavalt hapniku. Kui võimust võttis vaikus, vaikisid ka Lizard nuuksed. Ta keeras ennast aeglaselt näoga palati poole, mille uks oli suletud. Peagi sealt väljunud arstid ja õed küll palju lubavate nägudega ei olnud. Lizzie ootas kannatamatult Danieli raviarsti, sest ta oli ainuke inimene selles haiglas, kes tüdrukule alati tõtt rääkis ja ei arvanud, et ta on lihtsalt üks teismeline, kes enda poissi taga nutab. Ta oli väga sümpaatne ja hooliv inimene. Doktori esimese lause peale pigistas tüdruk Jasoni kätt ning tema suunurk tuksatas korraks kõrgemale. Viimaseid sõnu ei pidanud arst enam teist kroda ütlema. Lizzie lasi Jasonist lahti ning kuivatas enda põsed. Ta ei suutnud endiselt veel neid sõnu uskuda. Daniel oli elus. Kas see ei ole mingi loll uni ja kui ta ülesse ärkab on poiss läinud. Astudes palati poole viis Lizard hetkeks enda rohelised silmad üle õla Jasoni poole, noogutades talle õrnalt. Astunud palatisse sisse, kuulis ta seda sama piiksumist, mis seal alati oli. Danieli oli endiselt liikumatult voodis. "Daniel..." lausus Liz vaikselt, astudes samm sammu haaval voodile lähemale, jäädes viimaks selle kõrvale seisma. Nähes neid pruune silmi endale otsa vaatamas, hakkasid tüdruku põskedele voolama õnne pisarad. Tegu oli täieliku pinge langusega.

Daniel lamas vaikides voodis, pruunid silmad silmitsemas lage. Ta oleks justkui väga pikalt maganud. Kuulnud tuttavat pehmet häält, pöördusid noormehe pruunid silmad Lizandrale. Ta naeratas õrnalt. Kuna tema keha oli endiselt nõrk, siis ta lihtsalt lamas seal hetkel, kuigi oleks ennast heameelega istukile ajanud ja neidist suudelnud. Näinud tüdruku põrkedel väikseid pisaraid, püüdis Dan teha pahast nägu, kuid see ei tulnud eriti välja ning peagi oli tema suul õrn naeratus. "Hei. Miks sa nutad? Kas ma näen tõesti nii jube välja?" kergitas ta enda kulme. Leidnud endas siiski jõudu, tõstis ta enda parema käe voodilt Lizardi põse juurde, pühkides õrnalt ära tema pisarad.

See oli tõesti tema Daniel ja täiesti elus ja terve. Või noh, kui terve ta just oli. Aga tema hääle kuulmine ja tema totakas nali tõi Lizardi huulile sooja naeratuse. Noormehe puudutus oli aga midagi, mis pani tüdruku kehas käima miljon reaktsiooni. Ta oli seda nii kaua igatsenud. Kui Danieli käsi tema põske puudutas, asetas ta sellele enda käe ja hakkas veel rohkem nutma. "Ma armastan sind. Armastan sind nii väga ja ma arvasin, et ma kaotan su...igaveseks," suutis tüdruk end koguda, et seda poisile öelda. Ta istus õrnalt voodi servale, kuid ei julgenud Nathanit puudutada, kartes talle haiget teha.

Daniel naeratas õrnalt, kui Lizandra enda käe tema omale pani. Ka poisis tekitas see imelise tunde. Ta oli seda igatsenud, justkui oleks möödas pikki aastaid. "Minust sa nii lihtsalt lahti ei saa," sõnas poiss vaikselt. Nate oli endiselt nõrk, seda võis näha tema silmadest ja kuulda tema häälest. "Kaua ma olin ära?" küsis ta vaikselt.