Katusel.

Lizzie noogutas peaaegu märkamatult noormehe sõnade peale. Poisi olekust oli täiesti näha, et ta on veel nõrk ja taastumine võtab veel aega. Ilmselt peab ta veel tükk aega haiglas istuma ennem kui koju saab. Tüdruk langetas Danieli küsimust kuuldes enda pilgu ning hammustas õrnalt alahuulde, "kaks nädalat ja kolm päeva," lausus Liz. Tal oli iga viimne kui päev meeles, sest igal hommikul ärkas ta lootusega, et poiss avab enda pruunid silmad.

Daniel neelatas kergelt. Ta oli koomas üle kahe nädala. Noormehel oli võimatu kujutada ette, et ta oli tõesti nii kaua siin voodis pikali. Päevast päeva käisid tema juures inimesed, aga ta ei näinud neid, ta ei kuulnud neid ja ammugi ei saanud ta nendega rääkida. See tekitas temas korraga süütunde ja ka haletsust enda vastu. "Kaks nädalat," kordas ta endamisi. Ta püüdis vaba käega ennast istukile tõsta, aga vajus peagi paari pingutust tagasi pikali.

"Daniel kõik on korras. Sa oled siin praegu," üritas tüdruk noormeest rahustada, kui ta ennast istuli tahtis ajada. "Sa teed veel nii enda õmblustele liiga," lisas Lizard kiirelt juurde, sest see oli tegelikult tõsi. Tema rindkere hakkavad kaunistama nüüd kaks uut armi, aga ennem peavad nad ära paranema ja pidev liigutamine ei aita sellele kaasa. Liz lasi poisi käest lahti ning kummardus tema kohale, andes talle väikese suudluse tema rahustamiseks. See juures püüdis ta poisile mitte liiga peale vajuda.

Danieli rindkere hakkavad tõesti kaunistama veel kaks armi. Kuna ta hetkel oli ilma särgita, et tema haavad saaksid sideme all paremini hingata, paistsid teised juba vanemad armid selgelt silma. See väikene pingutus pani Nate haava tema maksa kohal immitsema punakat vedelikku, mis muutis ka sideme õrnalt punaseks. Saanud Lizardilt õrna suudluse, vastas Daniel sellele. Tema käsi liikus neidise kaelalt tema juustesse. Ta igatses neid huuli.

Kohe kui Daniel hakkas end kõrgemale upitama, lõpetas Lizard suudluse, kuigi ülima vastumeelsusega. "Ma ütlesin, et ära pinguta ennast," lausus tüdruk, märgates kuidas Nathani haava peal olev side aeglaselt punaseks tõmbus. "Kas ma kutsun arsti?" küsis Liz murelikult, asetades enda käe poisi põsele. Nüüd, kus Daniel teadvusel oli, ei tahtnud tüdruk enam hetkekski siit palatist lahkuda.

Danieli näole ilmus hetkeks kerge gimass, kuid Lizardi pakkumise peale raputas ta pead. Arstid on niigi piisavalt pikk aega tema juures kordamööda käinud, ta ei tahtnud neid enam enda muredega piinata. Neil on kindlasti ka midagi targemat teha. Seekord asetas Nate enda käe neidise käele, mis tema põske puudutas. "Minuga on kõik korras. Lihtsalt natukene nõrk ja väga näljane," muigas ta, jälgides tähelepanelikult Lizandra silmi.

"Ära mängi mingit kangelast. Kui sul valus on, siis ma kutsun parem arsti," lausus tüdruk tõredalt, "ühe korra ma juba kaotasin su. Teist korda ma seda välja ei kannata," lisas ta juurde, vaadates poisile otsa, kui too enda sooja käe tema omale asetas. "Siis peaksid sa sööma ja puhkama," lausus Lizard, kuid sõna 'puhkama' pani ta muiga, sest Daniel oli siiski kaks nädalat niisama voodis lebanud. Enda vaba käega vajutas Liz pulti, mis pidi kohale tooma Danieli raviarsti.

"Sa ei kaotanud mind. Ma ei anna nii lihtsalt alla," muigas Daniel õrnalt, jälgides Lizandra silmi. Kui uks avanes ja tema raviarst sisse tuli, pöördusid noormehe silmad talle. Mees kõndis vaikides temani. Ta märkas õrnalt punast sidet tema haaval. Tõmmanud tooli voodi äärde, istus ta sellele ning eemaldas sideme. Haav iseenesest oli juba peaaegu paranenud. Õmblus oli korralikult tehtud, mis tõttu jääb vaid kerge arm. "Kõik paistab korras olevat, kuigi mulle ei meeldi see põletik, mis sul siin tekkinud on," tõstis dr Hilbert enda silmad Danielile.

Lizard ei hakanud mainima, et poiss oli juba mõnda aega ilma südame löökideta olnud. Pealegi ilmus palatisse arst ja seega tõmbus tüdruk eemale, lastes tal vabalt tegutseda, enda pinev pilk haavale naelutatud. Sõna 'põletik' ei tähendanud kunagi head. "Aga see paraneb?" pöördus tüdruk doktori poole, punastades õrnalt enda ülihoolivuse ja muretsuse pärast. "Daniel siin kurtis, et ta tahaks süüa. Kas see oleks võmalik?" küsis Liz, sest tema teada, ei võinud poiss hetkel kõike suvalist endale sisse ajada, vaid pidi järgima kindlat dieeti.

Arst pööras enda silmad Lizandrale. "Juhul kui põletik hullemaks ei muutu, siis küll," sõnas ta tõsiselt. Võtnud desinfitseeriva aine, puhastas ta korralikult haava, kattes selle puhta sidemega. Söögi jutu peale naeratas mees kergelt. "Ikka. Ma lasen õel tuua," noogutas dr Hilbert. Kontrollinud kas side peab korralikult, tõusis ta püsti. "Ning pea meeles Daniel, ära pinguta. Pole vaja sulle järjekordset maksaoppi," viibutas ta näpuga. Daniel noogutas kergelt, tuues kuuldavale vaikse ohke kui arst palatist lahkus. Ta jääbki siia elupäevade lõpuni. Ta lasi peal kukkuda padjale, sulgedes silmad.

Lizard neelatas. Siis ei tohi põletik hullemaks minna. Kas Daniel ei ole juba küllalt kannatanud? Nüüd veel mingi põletik. Keegi seal ülevalt vist ei salli neid. Tüdruk jalutas tagasi voodi kõrvale ning vaatas noormeest. Ta mõistis Danieli soovi, saada sealt voodist püst ja teha ise kõike. Ta oli alati iseseisev olnud ja ise enda asjadega hakkama saanud. Ja nüüd pidi ta praktiliselt kõige jaoks arstide või Lizzie abi paluma. Talle oli see kindlasti kõva põnts. "Ära ole nüüd nii tusane," palus Liz, "sa peaksid õnnelik olema, et sa elus oled," lisas tüdruk. Paljud inimesed on koomas, kuid ei ela seda üle. Nathan peaks ülimalt tänulik olema, et ta elus on.

"Elus või mitte, aga ma oleksin kuradima õnnelik kui ma poleks sind sellesse jamasse seganud," lausus Daniel välja järsumalt kui tal kavas oli. Seda võis tema silmadest välja lugeda, et ta muretseb Lizardi pärast, sest ta teab, et ei jäänud palju puudu, et tüdruk lõpetaks samamoodi nagu tema või isegi hullemini. Nathan andis Joe'le, Lizardile ja ka endale lubaduse, et hoiab tüdrukut ning ei sega teda sellesse, et ta teeb kõik, mis tema võimuses on, et neidis oleks väljas pool ohtu. Ta ei pidanud enda lubadust.

Liz võpatas Danieli järsu lause peale, kuid ei tõmbunud eemale, "see ei ole sinu süü. Sa ei teadnud ju, et nad tulevad." Tüdruk hammustas alahuulde ja vaatas poisile otsa, "....kas sa mäletad, mis seal korteris juhtus?" küsis ta vaikselt. Parem oleks kui ei mäletaks. Lizard istus tagasi voodi äärele ning asetas enda noormehe poolse käe tema rinnale. "Nate, see ei olnud kuidagi sinu võimuses seda ära hoida," kinnitas tüdruk.

Daniel ohkas vaikselt. Ta ei tahtnud Lizardit ehmatada ega kuidagi teda solvata. "Ma teadsin, et nad teavad, kus ma elan. Nad oleksid võinud iga kell sisse astuda, ma oleksin pidanud sellega arvestama, aga ma ei teinud seda. Ma seadsin sind ohtu," sõnas noormees tõsiselt. Kuigi Lizardi käsi oli tema paljal rinnal, ajas noormees ennast siiski istukile, toetades selja vastu patju. Neidise küsimuse peale noogutas Nate. Ta mäletas kõike, kuni ta teadvuse kaotas.

"Aga ma olen siin. Täiesti elus ja terve," sõnas Lizard naeratades, "keegi ei süüdista sind ja sa ei tohiks seda ise ka teha," lisas tüdruk. Ta ei tahtnud, et Daniel tunneks süütunnet. Kui poiss end püsti ajas, raputas tüdruk pahaselt pead ja eemaldas enda käe, kuid ei öelnud midagi. Arst oli talle just öelnud, et ta ei tohiks rabeleda ega pingutada, aga juba ta ajas ennast püsti. "Mina olin see, kes tahtis sinu juurde ööseks tulla. Mina olin see, kes hommikul liiga kaua magas. Mina olin see, kes neile liiga järsult vastu hakkas. Mul on hulgi põhjuseid tunda süüd sinu sellise oleku üle. Aga sellised asjad ei olene meist. Me kumbki ei teadnud, et nad sinna tulevad ja see hommik nii lõppeb," vuristas tüdruk aina uusi ja uusi lauseid, kuni palati ukse lahti tuli ja sisse astus õde koos väikese käruga, mille peal oli kandik Danieli toiduga. Lizzie ajas end püsti ning aitas õel voodilaua korralikult paika panna, et Danieli süüa saaks. Hetk hiljem olid nad palatis jälle kahekesi.