Katusel.

"Aga mis siis oleks saanud kui ma oleksin astunud sealt uksest sisse mõni minut hiljem?" küsis Nathan, jäädes vait kui õde palatisse tuli. Nii pea kui nad olid uuesti Lizardiga kahekesi, pöördusid noormehe pruunid silmad tüdrukule. "Aga mina olin see, kes lubas sul jääda. Ma teadsin, mis oht sind ümbritseb kui ma lasen su enda lähedale, aga ma tegin seda siiski. Ma poleks pidanud seda tegema. Sa poleks sellisel juhul ohus. Iga hetk, mille sa veedad siin minu juures, on justkui kõndimine teravatel nõeltel. Kõnnak on valus, aga kukkumine veelgi valusam," sõnas noormees, jälgides tähelepanelikult neidist.

Liz vaikis ja vaatas enda ette maha. Daniel oli selle pähe võtnud ja nüüd ei kavatsenudki ta sellest taganeda. "Mis vahet on sellel, mis 'oleks' juhtunud. Tähtis on see, et seda ei juhtunud," suutis tüdruk viimaks korraliku lause enda peas kokku panna, et see hetk hiljem ka Danielile kuudlavaks teha. "Mida sa tahad öelda selle 'ma ei oleks pidanud sind enda lähedale laskma´ all? Ma armastan sind. Kas sul on tõesti nii raske aru saada, et mind ei huvita need ohud, mis sellega kaasnevad. Need kaks nädalat näitasid selgelt, et ma ei saa ilma sinuta hakkama," lausus Lizzie, "kas sa kahetsed seda, et sa minuga käima hakkasid?" küsis tüdruk õige vaikselt, peaaegu murduval häälel.

"Lizandra," lausus Daniel vaikselt, tuues kuuldavale vaikse ohke. See veel puudus. "Ma ei mõelnud seda nii. Kui ma oleksin tookord pidanud selle otsuse vastu võtma enda pea, mitte oma südamega, siis sa elaksid hetkel rahulikku elu, sa ei kuuleks minust midagi. Aga kui ma tagasi Tree Hilli tulin, siis ma teadsin millega ma riskin kui ma su uuesti enda lähedale lasen, sinna kuhu pole siiani keegi tee leidnud," sõnas ta. Tema pruunid silmad jälgisid neidist, pöördudes peagi mujale. "Ma pole iialgi tahtnud sind ohtu seada, aga inimesed minu ümber kipuvad surema või tõsiselt viga saama. Ma ei taha, et sinuga midagi juhtuks, aga sul pole minu lähedal ohutu," lisas ta, viies silmad tagasi Lizandrale.

"Kui sa oleks selle otsuse vastu võtnud enda peaga, nagu sa ütled, siis elaksin ma poolikut elu nagu terve see aeg kui sind siin ei olnud. Ma teadsin ka ise, millega ma riskin kui ma sinuga käima hakkasin," sõnas Llizard kindlalt, tõstes enda rohelised silmad palati põrandalt Danielile. Miks ta pidi sellist juttu rääkima? "Mida sa selle kõigega öelda tahad? Et ma peame lahku minema, sest mul on siis ohutum?" küsis tüdruk võibolla liiga teravalt. Korraga ta vakatas ning viis enda suured silmad Nathanile, "ega sa ometi jälle ära ei taha sõita?"

"Kuid sellegi poolest ohutut elu. Aja möödudes oleksid sa leidnud endale kellegi, kes oleks täitnud selle tühjuse su sees," sõnas Daniel vaikselt, vaadates kurbade silmadega Lizandrale otsa. "Ei. Enam ma ei saa sind jätta, sest olgu ma kus tahes, nad leiavad sinu ülesse ning kasutavad sind ning mitte ainult Tree Hilli gängid. Meil on sidemeid inimestega, keda otsivad taga nii CIA kui ka Interpol. See pole enam see, mis oli kunagi. Ma lasin sellel nii kaugele minna ning pean ka selle lõpetama," sõnas noormees. Ta tõstis enda käe, silitades õrnalt käeseljaga Lizardi põske. "Ma ei sõida ära, aga ma kavatsen sellele lõpu teha. Nii pea kui ma saan siit välja, kavatsen ma teha mao pimedaks, et ta lõplikult hävitada ning ma püüan teha CIA'ga diili, sest see on ilmselgelt liiga suur kohalike märgikandjate jaoks," lisas ta.

"Jah. Täitnud, aga mitte asendanud," sõnas Lizard. Keegi ei saagi Danielit tema jaoks asendada. Teda on ainult üks ja seda ühte ei lase tüdruk kunagi enam enda silma alt välja. "Ma olen kõik need kaks nädalat üksi ringi liikunud ja minuga ei ole midagi juhtunud. Pealegi..." Liz langetas hetkeks enda pilgu, "kui sa koomas olid, võttis Alex kogu gängi juhtimise üle," andis tüdruk teada, vaadates poisi sügavatesse pruunidesse silmadesse. Kuidas oli küll asi CIA'ni välja jõudnud? Kunagi oli tegu lihtsalt koos käivate poisikeste grupiga ja nüüd midagi nii suurt ja ohjeldamatut. "Sa peaksid sööma. Toit jahtub ära," lausus Lizzie, lõpetades sellega kogu selle gängi teema.

Kuulnud Lizandra sõnu, muutus Daniel tõsiseks. "Ta siiski võttis selle vastu. Ma arvasin, et ta ei tee seda. Ma poleks teinud, kui ma oleksin tema asemel olnud," sõnas Daniel vaikselt, pöörates enda pilgu aknast välja. Nüüd on asi veelgi keerulisem kui ennem. Juhul kui ta pöördub võimude poole, pandakse nii tema kui ka Alex trellide taha, aga seda ta ei tahtnud tüdrukule. Lizandra sõnu kuulnud, vangutas Dan kergelt pead, kohendades vaevaliselt enda asendit, et tal oleks parem süüa. Vaadanud nüüd seda toitu tähelepanelikumalt, krimpsutas ta nina. "Ning sellepärast ma pidin ülesse ärkama, et süüa lörri ning mäluda vees leotatud leiba," püüdis ta iroonitseda.

"Kas te siis ei leppinudki seda omavahel kokku? Ma sain aru, et sina tahtsid, et ta selle üle võtaks," sõnas Lizard, üritades poissi aidata, kui too paremat asendit tahtis saada. "Oh, kus printsess meil siin," vastas tüdruk poisi irooniale, "hakka aga heaga sööma. Ma tahaks näha, et need kausid tühjad oleksid," sõnas tüdruk kindlameelselt. Poisil oli kindlasti vaja süüa. Ükskõik kui kohutavalt see ka ei maitseks.

Daniel raputas pead. "Me rääkisime sellest, aga me ei leppinud midagi kokku. Ainult selles, et juhul kui minuga peaks midagi juhtuma, siis ta viib selle ise politseisse. Aga midagi sellist me küll kokku ei leppinud," ohkas noormees vaikselt, sõnades veel endamisi: "Miks, Alex, miks? Sa väike loll tüdruk." Ta ei teadnud kahjuks neid ajendeid, miks Lexi võttis selle kohustuse enda õlule, aga ta lootis, et see on headel eesmärkidel ja väga hästi põhjendatud eesmärkidel. Lizardi sõnade peale, võttis noormees lusika, hakates vaikselt sööma mingit pudru moodi körti, mis oli suht maitsetu.

"Mille? Mille ta politseisse pidi viima?" ei saanud Lizard aru. Kas ta oli vahepeal poisi jutus midagi kuulmata jätnud? "Ma ei tea. Võibolla tal ei olnud muud valikut," pakkus tüdruk kerge õlakehitusega, istudes voodi jalutsisse, tehes endale piisavalt ruumi, et end rätsepistmesse sättida. "Noh, kuidas maitseb?" uuris Lizzie lõbusalt. Ise ta seda välimuse järgi hinnates küll suhu ei võtaks.

Daniel ei vastanud midagi Lizardi küsimustele, kuni neidis päris söögimaitse kohta. Noormees tegi haput nägu, pannes lusika kõrvale. Tema ei suuda seda jama süüa. "Täiesti maitsetult. Just nagu sööks saepuru või mingit vatti. Rõve," raputas ta enda pead, pöörates tumedad silmad Lizardile. Alles nüüd ta nägi, kui väsinud ja magamata neidis välja nägi.

Kuna Daniel käitus nii nagu ta ei oleks temalt midagi küsinud, siis käitus Liz nii nagu ta ei oleks seda küsinud. Alguses oli see talle vastumeelne, et poiss alati valis ise, millistele küsimustele ta vastab ja millistele mitte, kuid nüüd oli ta sellega harjunud ja oskas sellest sujuvalt üle minna. "Aga sa pead ju midagi sööma," sõnas Lizzie kuigi sai Nathanist täiesti aru. Haigla toit ei olnud kunagi kiita. Lihtsalt uudishimust võttis Liz lusika enda kätte ja võttis kausist ühe väikese lusika täie. Söök käis tal mõnda aega suus ringi ennem, kui ta suutis selle alla neelata. "Okey, saan aru," noogutas ta poisile.

Daniel lükkas laua endast kaugemale. Tema silmad libisesid Lizardi silmadelt neidise kaelas olevale ristile. Noormees võttis selle õrnalt enda näppude vahele. "Ma mäletan, kui ma selle sulle andsin. Mul kulus tükk aega, ennem kui sa nõustusid selle vastu võtma. Mulle tõi see head õnne ning ta tõi ka sulle head õnne," sõnas ta vaikselt, libistades pöidlaga üle selle nikerduste.

"Jah, ja ma ei oleks tohtinud seda endale võtta," oli Lizard enam kui kindel, "vaata, mis sinuga nüüd juhtus," lisas tüdruk, vaadates poisile mornilt otsa. Hoopis tema pidi süümekaid tundma, et oli selle kaelakee endale võtnud. Ta ei tohtinud poisi õnne niimoodi endale võtta.

Daniel naeratas õrnalt. Ta hoidis risti mõned sekundid veel enda näppude vahel, lastes sellest lahti. Tema silmad pöördusid Lizardile. "Minu õnne ei saa miski ära võtta. Kõik need aastad ma arvasin, et see pisike ese toob mulle õnne, aga seda tõi hoopis sina," lausus ta vaikselt.