Serious conversation

Jason märkas hetkelist meeleolu muutust Sierra meeleolus. Ta ei öelnud küll midagi, aga tõmbas näitsiku endale rohkem sülle, pakkudes talle enda lähedust. "Ma mõistan teda. Ta vajab aega, et leppida olukorraga ning toime tulla enda tunnetega," noogutas Tommie peagi vaikselt, viies silmad tüdrukult päikesele, mis oli juba peaaegu kadunud. Hämardumisega õues süttisid põlema ka katuseräästas olevad tulukesed, mis valgustasid väli basseini ja maja ümbrust.

Sierra pilk oli klaasistunud ning ta sõrmed puudutasid õrnalt enda huuli, "ta suudles mind," sõnas tüdruk, leides et Jason peaks seda teadma, isegi kui see oli lühike ja ei tähendanud midagi. Ta ei tahtnud nende vahele saladusi, isegi mitte sellist. "See ei olnud mitte mingisugune pikk romantiline suudlus. See oli nagu....hüvastijätuks või nii," lausus Melody, viies enda pruunid silmad, laelt Jasonile.

Hetkeks lõi Jasonis lahvatama leegid, mis õnneks kiirelt kustusid. Miks ta peaks olema pahane inimese peale, kes ta ka kunagi ise oli? Lihtsalt tookord noormehel polnud aega selleks üheks suudluseks, mis oleks võinud kõike muuta. "Ja mis sai?" tundis Tommie huvi, kuidas Sierra sellele reageeris ning mis üldse edasi juhtus.

"Midagi," sõnas Sierra, "mitte midagi. Ta tuiskas autost välja. Ma arvan, et ta oli ise sama ehmunud kui mina," lausus tüdruk täiesti ausalt. Tüdrukule endalegi jõudis see vist alles kodus korralikult kohale ja siis oleks ta hea meelega tahtnud Joe'le selle pärast virutada, aga nagu Jason mõelnud oli - ega teda ei saanud väga selles süüdistada. "See ei ole tõesti midagi olulist, ma lihtsalt arvasin, et sa võiksid seda teada minu käest ennem kui keegi selle sada korda hullemaks keerab," lausus Mel.

Jasoni rohelised silmad pöördusid tagasi Sierrale ja ta jälgis tähelepanelikult neidist. Melody sõnad mõjusid talle rahustavalt, aga samas tundis noormees kerget muret Joe pärast. Loodetavasti ei teinud tüüp midagi hullu ega mõtlematut. "Ma usaldan sind piisavalt, et mitte uskuda neid sõnu, mis tulevad teiste suust, vähemalt mitte ennem kui ma olen neid samu sõnu kuulnud sinu suust," sõnas Tommie vaikselt.

Sierra naeratas õhkõrnalt ning noogutas noormehe sõnade peale, "ma ei teeks midagi, mis meie suhte ohtu seaks," andis tüdruk Jasonile teada. Ja need ei olnud lihtsalt sõnad. Ta tõesti mõtles seda. Ta oli nii kaua vaeva näinud ja kannatanud, et ta endale saada ja nüüd ei olnud tal enam kavaski teda lahti lasta. "Kas sa oled pahane?" küsis Melody, asetades enda käed poisi põskedele.

Jason jälgis Sierra silmi, suul õrn naeratus. Ta tundis sisimas, et tegi tookord õigesti, kui ta neidist seal köögis suudles, sest tänu sellele suudlusele on nad hetkel siin. Melody küsimuse peale kergitas Tommie üllatunult kulme. "Miks ma peaksin pahane olema?" küsis ta vaikselt.

"Ma ei tea, kogu see Joe värk on lihtsalt nii..." nagu oleks nende suhtes mitte kaks inimest, vaid kolm. Sierra tõusis istuli ja kallistas poissi tugevalt. "Ah, unusta ära. Kõik on nüüd enamvähem korras juba," sõnas tüdruk sosinal, lastest poisist lahti. Tema pruunid silmad vaatasid poisile otsa, sest sealt oli kõige lihtsam aru saada, mida Jason tegelikult tunneb.

Jason ootas kannatlikult, mida Sierra ütleb, aga siis pidi ta korraga kõik ära unustama. Enne seda sai ta aga sooja kallistuse osaliseks. Noormees hoidis neidist õrnalt enda käte vahel, kuni tüdruk temast lahti laskis. Sättinud ka ennast paremini istuma, jälgis ta tähelepanelikult Melodyt. "Kui sa tahad rääkida, siis ma kuulan. Sul on midagi hinge peal, ma näen seda ning kõige lihtsamini saab sellest lahti, kui sellest rääkida," sõnas ta vaikselt.

"Ei ole," sõnas Sierra, "lihtsalt kogu see Joe värk on nii keeruline ja viimasel ajal ma muule ei mõtlegi kui sellele, kuidas me jälle sõbrad saaks olla. Ma igatsen teda. Kõige hullem on see, et ta on mulle nii lähedal ja samas nii kaugel. Ja nüüd ma veel nõustusin end temast eemal hoida," rääkis Melody poisile täiesti ausalt.

Jason kuulas vaikides Sierrat. Tüdruk oli tõesti raskes olukorras. Samas elu polegi kerge, iga uus hetk toob meieni lihtsad käigud ja ka rasked käigud, mille läbimine on sageli piinarikas, sest siis ta teed lisaks endale haiget ka teistele. "Sa tegid õigesti. Teile mõlemale on hetkel vaja aega, et mõista seda olukorda, millesse elu teid viskas. Sa ei teinud midagi valesti," lausus ta neidisele vaikselt.

"Miks ma tunnen ennast siis nii kohutava inimesena?" küsis Sierra, "kuidas saab olla nii, et üks otsus, mis teeb sind maailma kõige õnnelikumaks inimeseks, suudab samal ajal muuta sind ka maailme kõige kurvemaks inimeseks?" esitas näitsik uue küsimuse, pidades siinkohal silmas Jasoniga käima hakkamist.

"Sa pole kohutav inimene," sõnas Jason vaikselt Sierrale, silitades tema pead. "Seda nimetatakse eluks, reaalseks eluks. Iga meie otsus toob meile nii head kui ka halba. Me ei saa sinna midagi parata," lisas ta. Juhul kui tüdruk tahaks võtta aja maha, hoides mõnda aega mõlemast poisist distantsi, siis ei mõistaks Thomas näitsikut hukka.

"Tunne on küll selline, kui ma Joega kokku juhtun. Samas sinuga olles tean ma, et tegin õigesti. Püüa siia sellest elust aru saada," turtsatas Sierra, vaadates Jasonile otsa. Ja tal ei olnud mitte mingil juhul mõttes võtta aega maha. Neil oli niigi vähe aega üksteise seltsis olla. Ta ei tahtnud seda enam vähendada. Mel oli enda otsuses kindel. "Aga tead. Nii väga kui ma ka ei tahaks siia jääda, ma pean varsti koju minema," lausus ta manades ette võlts mossnäo.

"Ega elu polegi mõeldud olema lihtne ja seda ei peagi mõistma. Sa lihtsalt pead käima mööda seda teed, mis sulle ette on antud," muigas Jason. Noormees on alati olnud mõistnud elu kui ühte järjekordset katset, mille sa pead vaimselt ja füüsiliselt läbima. Küllap sellepärast ta elabki üks päev korraga nagu poleks homset päeva. "Jahm. Kahjuks on tõesti päevas vaid 24 tundi ning 86400 sekundit, mis mööduvad liiga kiirelt," ohkas noormees, pöörates enda silmad loojunud päikeselt, millest on alles jäänud vaid nõrk kuma silmapiiril, vaadates Sierrale otsa.