Serious conversation

See oli korraga lõbus ja samas ka soovis tüdruk, et poiss lõpetaks. Veel laginal naerdes kuulas ta poisi sõnu, jättes sellest kõik meelde, et kuuldut hiljem seedida. "Skype on hea," noogutas tüdruk tõsisemalt. Nii oli tal võimalus ka noormeest näha ja arusaada kui too asju paremaks luuletab, et temal kergem siin olla oleks. "Oh, teid küll. Te ei ole seal vist ikka päris normaalsed," raputas Sierra enda pead, pöörates end sellili ja vaadates nüüd poisile alt poolt ülesse. "Palun luba mulle, et sa ei hakka mulle asju valetama kui asjad seal halvaks lähevad. Ma saan ka tõega hakkama," lausus Mel.

Jason jälgis tähelepanelikult Sierra silmi, kui tüdruk ennast sellili pööras ja talle otsa vaatas. Hetk tagasi oli noormees olnud veel naerusuine, aga mõeldus nüüd reaalselt sellele, kui lähedal tegelikult see päev on, siis tekitas see temas päris korraliku ärevust ja isegi väikest hirmu. Selleks ajaks kui ta sinna läheb, peaks olema suurem osa sõjalisest mässust maha surutud, aga alati ei pruugi see nii minna. "Ma püüan, aga ma ei luba midagi. Ma ei taha sind panna üleliia muretsema ning on asju, mida on parem, kui sa ei teaks," lausus Thomas vaikselt, lükates juuksesalgu neidise silme eest tema kõrva taha.

"Ma ei taha olle teadmatuses. See on kõige hullem asi üldse," protestis Sierra noormehe sõnade vastu. Kuidas ta suudab üldse sellel ajal rahulikult voodis magada kui Jason samal ajal ei tea kus, võibolla enda elu eest võitleb. Või pigem enda riigi eest võitleb, sest seda ju sõjaväelased teevad. Kaitsevad oma riiki. Afganistanis ei olnud asi aga sugugi USA kaitses, vaid rahas. See oli täiesti mõtetu sõda, kus süütud inimesed surma said. Miks pidi Jason sinna minema? Mida ta sealt otsib? Kelle jaoks ta sinna läheb? Kõik need küsimused tormasid Sierra peas ringi, aga ta ei tahtnud neid poisile esitada.

"Ma tean, aga tihti on teadmatus mingi asja ees parem kui teadmine. Lihtsalt, ära ole pahane kui ma sulle kõike ausalt ära ei räägi. Ma teen seda su enda huvides," sõnas Jason vaikselt. See sõda võis tõesti alguse saada rahast, aga nüüdseks on see muutunud üheks suureks ellujäämiskursuseks, mille käigus sa pead kaitsma süütuid tsiviilelanikke. Vähemalt Jasoni jaoks on see sedasi, olles ka põhjus, miks ta sinna läheb, et heastada enda minevikus tehtud vigu Sayeri suhtes. Kuid mõeldes sellele ning kuupäeval, mis tiksub iga hetkega lähemale, tahaks Tommie, et aeg peatuks just praegusel hetkel. Ta annaks kõik, et jääda sellesse hetke, mida ta veedab koos Sierraga diivanil, olles üksteise kaisus ja nautides tänase päeva viimast päikesepaistet.

Sierra ohkas ja noogutas raskelt. Võibolla oli Jasonil õigus, tal oli seda lihtsalt raske uskuda. "Aga miks?" küsis tüdruk, "miks sa sinna üldse minna tahad? Ma ei ütle, et see on vale või halb või ma ei tea mida veel. Ma lihtsalt tahan sind paremini mõista," täpsustas ta enda küsimuse tagamaid. Erinevalt noormehest üritas tüdruk mitte sellele tiksuvale kellale mõelda ja elada lihtsalt ühe päeva kaupa. Veetes sellest võimalikult palju aega Jasoni seltsis, kuid unustamata samas enda sõpru.

Ka Jason ohkas raskelt, pöörates enda pilgud Sierralt mujale. Ta ei oska selle küsimuse vastust panna sõnadesse. "Kui ma ütleksin, et kohusetunne, siis ei oleks see täpselt õige sõna. Ütleme, et ma tahan heastada minevikus tehtud patud. Täita need kohustused, mida ma ei suutnud tookord täita," püüdis Tommie leida õigeid sõnu, aga sellegi poolest kukkus tema vastus välja kohmakana.

"Minevikus tehtud patud?" kordas Sierra kulme kergitades, "mida sa siis nii hullu tegid, et pead nüüd sõjaväe näol selle kõik tasa tegema?" tundis tüdruk huvi. Kas Jasonil oli midagi hingel, mida ta ei olnud tüdrukule rääkinud? Mis sai üldse nii hull olla, et ta sõjaväge väljapääsuna näeb?

Jasoni silmad pöördusid tagasi Sierrale ja ta jälgis pikalt neidise tumedaid silmi, püüdes sealt leida vastuse. "Ma räägin sulle kunagi, aga mitte praegu. Ma luban, et ühel päeval, aga mitte täna," sõnas noormees vaikselt, libistades enda käe neidise põsele, seda õrnalt pöidlaga silitades. Endiselt nägi ta Sierras pisikest portselan nukku, mis võib väiksemagi puudutuse tõttu puruneda.

"Sa ajad mulle nii veel hirmu nahka. Ega sa ometi kedagi maha pole koksanud kuskil?" küsis tüdruk, toetades end küünarnukkidele. Jasoni praegune käitumine oli Sierrale midagi uut ja ta ei teadnud, mida ta täpselt tegema peaks või kuidas reageerima. "Miks sa mulle seda praegu rääkida ei või?" küsis Mel kärsitult.

Jason muigas hetkeks, raputades pead. "Ei. Lihtsalt minu minevikus on asju, mille üle ma pole väga uhke. Ning sellel polegi kindlat põhjust, miks ma seda sulle ei räägi hetkel, ma lihtsalt ei leia, et selleks oleks õige aeg," ohkas noormees. Miks on tal viimasel ajal raskusi õigete sõnade leidmisega? Targad mehed on välja töötanud tuhandeid ja tuhanded sõnu, mida me pidevalt kasutame, aga sellistel hetkedel tundus, et need on liiga tühised, et kirjeldada seda, mida noormees mõtleb.

Sierra noogutas taaskord, sest ei leidnud muid sõnu. Jason oli mõne koha pealt ikka väga kinnine. Samas võibolla ei olnudki tal vaja seda teada. See ei muudaks nagu nii midagi. See oli minevikus ja Jas ei ela enam seal. Ta võis ju kunagi ammu mingeid vigu teha, aga need ei defineeri seda, kes ta on praegu. Sest praegu on ta noormees, kes on Melody jaoks kõik. "Ma tahan lihtsalt, et sa teaksid, et mis iganes need asjad seal minevikus ka ei oleks, need ei muuda mitte kuidagi minu suhtumist sinusse," andis tüdruk teada.

Jason oli ennist enda pilgu uuesti eemale viinud, jälgides pigem sisebasseini kerget lainetavat pinda kui Sierra tumedaid silmi, mis mõjusid valedetektorina. Noormees ei suutnud kunagi valetada, kui ta vaatas nendesse. Näitsiku sõnade peale, pöördusid Tommie rohelised silmad tagasi tüdrukule ning noogutas kergelt. "Ma tean," sõnas ta vaikselt. Pikalt jälgis ta tähelepanelikult Melody silmi, kinkides talle õrna suudluse.

"Tore ja ma ei taha, et sa seda unustaksid," lausus tüdruk pärast suudlust, vaadates naeratades poisile otsa. Ta tahtis, et Jason teaks, et võib teda usaldada ja temaga rääkida asjadest, mis teda painavad ilma, et peaks kartma hindamist või kritiseerimist. "Kui sa sealt tagasi tuled, kas sa tahad sõjanduse alal jätkata või tahad sa siis ülikooli minna midagi õppima?" uuris Sierra.

Jason naeratas õrnalt Melodyle vastu, hoides endiselt üht enda kätt näitsiku kaelal, silitades samal ajal pöidlaga tema põske. Noormees usaldas küll tüdrukut jäägitult, aga oli asju, millest ta parema meelega ei räägiks, jättes need pigem enda teada. Sierra küsimuse peale kehitas Tommie õlgu. "Ma ei tea. Ma pole veel mõelnud selle peale, aga eks näeb kui see aeg kunagi kätte jõuab. Kolm aastat on siiski pikk aeg," sõnas ta vaikselt.

"Jamh...on küll," pidi tüdruk nõustuma. Ja veel pikem tundub see siis, kui Sierra peab selle aja kõik üksinda veetma. Tal on siin küll teisi sõpru ka, aga ikkagi nad ei ole Jason. "Ma rääkisin eile Joe'ga. Ta tahab, et ma temast mõnda aega eemale hoiaks," lausus Mel, sunnates enda pruunid silmad laele.