Kulutame kaloreid! :)

"Huvitavaid asju juhtub tõesti," noogutas Alex kergelt. Ta on elanud Tree Hillis peaaegu kolm aastat ning siiani pole möödunud päeva, mis oleks üdini igav. Alati on midagi huvitavat toimumas. Kergelt enda juukseid sasinud, peitis Lexi enda sõrmed kinnastesse, viies rohelised silmad teelt Liamile. "Oleneb, milliseid toredaid kokkupuuteid sa mõtled? Mul on neid igasuguseid olnud - nii kohalike gängide, kriminaalide, eastside korvpallurite, joodikute kui ka hulkuvate koertega," muigas neidis õrnalt.

"Kohe nii kirju elu sul," sõnas Liam, lastes silmadega üle tänava, mis tundus vaikne ja tühi. "Kriminaalidega on eriti kerge kokku juhtuda kui su ekspoiss ise on kriminaal," lausus normees, viies enda pilgu Alexile. Kriminaale leidus Westside'is lausa hulgi.

"Eriti veel siis, kui sa elad ühes majas Blood Stone'i gängi ja Scorpions'i gängi juhiga. Väga vaheldusrikas elu, ei saa eriti kaevata," muigas neidis lõbusalt, kuigi tal on olnud kokkusattumisi mõlema gängi liikmetega, mis polnud eriti meeldivad, aga oleksid muutunud ka rohkem ebameeldivamaks, kui need tookord olid. Sayeri kommentaari peale ei öelnud neidis midagi. "Too maja seal," suunas Alex madalamale tellistest majale, mis paistis eemalt juba. Igaks juhuks, et nad mööda ei kõnniks.

"Hästi kindlustatud maja sul siis," muigas noormees viies enda silmad tellistest majale. Hoone ise ei näinud küll hull välja. Kindlasti natuke vanemat tüüp kui Eastside'i majad, aga siiski korralik. "Elad seal üksinda?" uuris Liam igaksjuhuks, et end ettevalmistada kui seal kedagi veel peaks kohtama.

Alex turtsatas kuuldavalt, paljastades hetkeks ka enda hambad naeratuseks. Kindlustatud on ta tõesti, vaid teatud mõttes. Danieliga sai näitsik suhteliselt hästi läbi, mis tõttu tema abile sai ta loota, aga the Scorpionsi juhiga pole Lexi küll ühtegi sõna vahetanud. Mõned korrad ainult näinud ning siis suutis ka mees talle judinad peale ajada. "Viimasel ajal küll," noogutas Alex kergelt, silmitsedes punastest tellistest maja.

"Viimasel ajal?" küsis Liam kulme kergitades, "kas ma pean arvestama mõne kurja lapsevanema või armukadeda ja tigeda poisiga?" küsis noormees, viies enda pilgu vanalt majalt Alexile. Mõlemad oleksid üsna ebameeldivad, kuid esimese variandiga oleks ilmselt lihtsam hakkama saada.

"Pigem esimest. Ma pole oma isa juba nädalaid kohanud, kui välja arvata need mõned korrad baaris, kuhu ta pole kunagi ilmunud kainena. Seega sa ei pea tema kohaleilmumist kartma. Ma arvatavasti ei eksisteerigi enam tema jaoks, pole seda juba aastaid teinud. Ma olen lihtsalt enda ema aseaine," ohkas Alex vaikselt, muutudes hetkeks tõsiseks, liigagi vaikseks ja natukene ka kurvaks. Ta ei tahtnud kaotada enda isa, aga ta on juba ta kaotanud. Aastaid tagasi juba. Pööranud peagi paremale, kõndis Lexi minuteid imelikus vaikuses, jõudes peagi õige maja juurde. Leidnud taskust enda võtmekimbu, avas ta ukse, lastes Liami kõige ees sisse, võttes möödaminnes ka posti postkastist ja kõndides ülesse. Peale kerget uuendust pole keegi siin käinud. Praegune kujundus erineb paljugi eelmisest, aga ometigi on endiselt alexilik. Neidisele see meeldis.

"Väga julgustav," sõnas Liam jalutades tüdruku kõrval hooneni ja astudes sinna peagi sisse. Järgnenud neidisele, jõudsid nad peagi õige korterini. Noormees astus sinna sisse ning libistas silmadega üle korteri, mis oli väga helgetes toonides ja üpris tilluke, kuid samas ka parajalt hubane. "Nice. Ainult, et isegi mu garderoob on suurem kui see korter," noris Liam ilmselge liialdusega.

Alex turtsatas lõbusalt, pööritades kergelt silmi. Ta andis Liamile kerge mütsu, lükates ukse enda seljataga kinni, keerates selle ka harjumusest lukku. Enda üleriided nagisse pannud, jättis Lexi saapad ukse juurde vaibale, et need kellelegi jalgu ei jääks, kõndides kergel sammul köögi poole. Külmkapist väikese veepudeli võtnud, lonksas ta sealt, kõndides tagasi elutuppa, pudel endiselt käes. "Väike, aga see eest enda oma ja armas," teatas ta tähtsalt.

Liam eemaldas enda tossud ja mütsi ning jalutas tüdruku eeskujul elutuppa. "Hubane on ta tõesti," pidi noormees tunnistama, selle vastu ei olnud tal midagi öelda. Hetkeks peatus tema pilk klaveril, mis toa nurgas seisis. Tema suule ilmus õrn muie. "Siin su suurepärased laulud siis sünnivadki, jah?" küsis poiss.

Alex võttis veel väikse lonksu gaseerimata vett ning Liami küsimuse peale pöördusid näitsiku rohelised silmad mustale klaverile. Tema elektriklaver, mille ta aastate eest Sayerilt sünnipäevaks sai, on endiselt alles, olles hetkel Lexi toas. See puust klaveri sai neidis läbi tutvuste. "Mõned sünnivad, mõned mitte. Oleneb kuidas mul inspiratsiooniga lood on. Vahel vajan ma paari akordi, et kirjutada valmis laul, teine kord vajan ma palju enamat, et saada sõnad ritta," muigas Alex kergelt. Nõtkel sammul kõndis ta klaveri juurde, istudes selle taga olevale laiale pingile. Kaane ülesse tõstnud, jäi tüdruk silmitsema musti ja valgeid klahve.

"Sa mõtled sellistel juhtudel kui sa enda muusa kaotad, jah?" muigas Liam. Ega ta ei teadnud, kas kunstnikel päriselt ka mingid muusad on, aga sellest räägiti kogu aeg. Noormees jalutas tüdruku juurde ja jäi tema seljataha seisma, silmitsedes samuti klahve, mida tundus seal tema jaoks liiga palju olevat.

Alex noogutas kergelt. "Ka seda on juhtunud. Sellisel juhul on sul mõtteid, aga need ei jõua kuidagi kaugemale sinu peast," sõnas neidis vaikselt, hoides enda silmi klahvidel. Enda sõrmed nendele asetanud, hakkas ta vaikselt mängima tuttavat meloodiat. Selleks oli tema enda laulu 'Would I Know' meloodia.

"Minus puudub igasugune musikaalsus ja andekus. Seega ma arvan, et ma saan aru, mida sa silmas pead," lausus Liam, jalutades klaveri juurest mõned sammud eemale ning silmitsedes aknast avanevat vaadet, kuulates samal ajal Alexi poolt tekitatud klaverihelisi, mis jutkui kajasid terves korteris.

Alex mängis veel mõnda aega, peatudes peagi. Korter jäi taaskord vaikseks, nagu ta on igal õhtul. Lexi on sellega juba harjunud, aga sellegi poolest loodab ta leida eest midagi muud peale tühjuse. Tõusnud pingilt püsti, kõndis neidis vaiksel sammul Liami juurde. Noormehe kõrval seisma jäänud, jälgis Alex samuti hetkeks vaadet. Polnud just eriti suur asi. Aknast paistis kahte linnaosa eraldav jõgi ja eastside'i algus. Pimedas on see imekena.